Alan Sillitoe
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Alan Sillitoe (4. märts 1928 Nottingham – 25. aprill 2010 London) oli Suurbritannia kirjanik.
Ta kirjutas peamiselt romaane, novelle ja luuletusi, kuid ka lasteraamatuid ja näidendeid.
Sillitoe sündis töölisperekonnas. Tema isa töötas Raleigh' jalgrattafirmas. Ta lahkus 14-aastaselt koolist ja töötas neli aastat samas ettevõttes. Aastal 1946 astus ta Suurbritannia õhujõududesse, teenides Malaias raadiosideoperaatorina.
Pärast naasmist Inglismaale avastati tal tuberkuloos. Ta veetis 16 kuud lennuväe haiglas, saadeti 21-aastaselt erru ja hakkas saama pensioni 45 šillingit nädalas. Järgmised 7 aastat elas ta tervisele sobivama kliimaga maades: Prantsusmaal ja Hispaanias. Ta tutvus USA luuletaja Ruth Fainlightiga, kellega abiellus. Neil on lihane poeg David ja lapsendatud tütar Susan.
Tema esikromaan "Saturday Night and Sunday Morning" ("Laupäeva öö ja pühapäeva hommik") ilmus 1958. See on mõningate Hemingway mõjudega stiilis ning räägib Raleigh' tehase noorest töölisest, kes vaba aja sisustab naiste jahtimisega ja peab mitut armukest korraga. Romaani tõeline teema on lootuste kadumine sõjajärgsel Inglismaal ja tööliste valikuvõimaluste puudumine. 1960. aastal see film ekraniseeriti.
1959 valmis tal lühijutt "The Loneliness of the Long Distance Runner" ("Pikamaajooksja üksindus"), mis räägib noortevanglas oleva poisi, kel on annet pikamaajooksus, protestist ühiskonna vastu. See lühijutt pälvis samal aastal iga-aastase Hawthorndeni ilukirjandusauhinna. 1962 valmis selle jutu põhjal samanimeline film.
Niisuguste teoste tõttu nimetasid kriitikud Sillitoed nooreks vihaseks meheks, ehkki Sillitoele endale see nimetus ei meeldinud – nagu ei meeldinud see nimetus teistelegi, kelle kohta seda kasutati.
Eesti keeles ilmunud teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- jutustus "Tublid naised", tõlkinud Vidrik Kivilo, Loomingu Raamatukogu 1963
- romaan "Ukse võti", tõlkinud Valda Raud, Eesti Raamat 1967
- novell "Kalapaadiga pilt", tõlkinud Valda Raud – kogumikus "Inglise novelle", Eesti Raamat 1967, lk 216–232