Akordion

AKORDION

Liigitus	Aerofonid/Vabad aerofonid/Klahvpillid
Sugulaspillid
Bandoonium, kontsertiina, harmoonium,
Muusikuid
Akordionistide loend
Pillimeistreid
Höhner, Weltmeister, Excelsior jne

Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks.

Esimesed akordionid

Oma Handäoline patenteeris Christian Friedrich Ludwig Buschmann 1821. aastal. Seda mängiti kangitaoliste klahvide abil. Akkordion'i, millel olid saateakordid samal põhimõttel nagu Buschmannil, lõi Viini muusik Cyrillius Demian aastaid hiljem. 1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku.

Veel 20. sajandi alguses oli akordion rahvapill, mida mängiti kohvikutes, tantsusaalides ja music hall'is. 1931. aastal avati akordionistide kool Saksamaal Trossingeni linnas. Koha valis Höhneri akordionitehas. Briti akordionistide kolledž avati 1936. aastal.

Tänapäeva akordion

Tänapäevase 120 bassiga pilli Stradella töötas esimesena välja itaallane Mariano Dallape 1876. aastal. Sellel on kaks rida bassinuppe ja neli rida akordinuppe.

120 bassiga akordion: 1. rida – abirida (suur terts), 2. rida – põhibass, 3. rida mažoorkolmkõla, 4. rida minoorkolmkõla, 5. rida dominantseptakord, 6. rida vähendatud septakord

Valmistatakse eri tüüpi pille:

• klahvakordion (kromaatiline)
• nuppakordion
  • kromaatiline nuppakordion (5-realine nuppakordion)
  • diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1–5 nupureaga väiksemõõduline lõõtsapill)
• n-ö Stradella bassidega akordion
• meloodia- ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus – ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat)
• bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub)

Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida.

Registrid

Akordionil on klaviatuuriregistrid ja bassiregistrid. Registrite arv oleneb pilli suurusest, need muudavad pilli tämbrit. Professionaalsete akordionistide pillidel on vähemalt üks register tavaliselt dubleeritud ning asub lisaks teiste registrite kõrval reas olemisele ka kas pilli peal (lülitatakse lõuaga) või piki klaviatuuri serva (lülitatakse peoga). Need asukohad võimaldavad kiiret registrivahetust.

Akordion erinevates muusikažanrites

Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikažanrites: rahvamuusikas, klassikalises muusikas, popmuusikas (sh ka sellistes tänapäevastes popmuusikastiilides nagu rock ja pop-rock) jne.

Pilli populaarsus levis pärast leiutamist kiiresti, sageli seostati seda pilli tavainimestega ja akordion levis koos eurooplastega, kes üle maailma laiali emigreerusid.

Popmuusikasse ilmus akordion aastatel 1900–1960. Seda aega nimetatakse sageli "akordioni kuldajaks". Sel ajal olid eriti tuntud kolm mängijat: Pietro Frosini ning vennad krahv Guido Deiro ja Pietro Deiro.

Klassikalise muusika heliloojad on hakanud üha rohkem akordionile muusikat kirjutama. Esimene teadaolev kontsertteos on "Thême varié très brillant pour accordéon methode Reisner", mille kirjutas 1836. aastal Louise Reisner Pariisist. Diatoonilisele nuppakordionile on teoseid kirjutanud muuhulgas Pjotr Tšaikovski, Umberto Giordano ja Charles Ives. Esimesena kirjutas teose kromaatilisele akordionile Paul Hindemith.

Akordionimäng Eestis

Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920. aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit. Eestis klassikalisi akordione ei valmistata (samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille). Parema puudumisel mängiti Saksa DV-s toodetud vanade Weltmeisteritega.

Esimesed akordionistid õppisid pilli mängima ise õppides. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid. Pärast Teist maailmasõda avati akordioniõpetus muusikaõppeasutustes, (laste-)muusikakoolides. Kõrgharidusena hakati Eestis akordionit õpetama 2002. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Tartu Ülikoolis alates 2005. aastast, kui lisati koolimuusika õppekavale instrumendiõpetuse suuna moodul. Alates 2007/2008. õppeaastast on see õppekava üle viidud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse.

Vaata ka

• Akordionistide loend
• Bandoonium

Välislingid

• akordion.com