Aino Põldra

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aino Põldra (1. august 1923, Tallinn5. märts 2003) oli Eesti sisearhitekt, kunstnik, disainer ja raamatukujundaja.[1][2]

Aino Põldra õppis Tallinnas Lenderi gümnaasiumis, lõpetas 1942. aastal Tallinna 8. Keskkooli, astus seejärel Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli ning lõpetas sisearhitektuuri eriala Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi esimeses lennus 1949. aastal.[1][2]

1952–84 töötas Põldra kunstnikuna Tallinnas kunstikombinaadi Ars kujundustööde ateljees.[2]

Aino Põldra kujundas algul peamiselt unikaalmööblit, näitusi ja interjööre: Eesti Ajaloomuuseumi ekspositsioon ja fondiruumid Tallinnas Pikk tänav 17 hoones (1954), Eesti Riikliku Kunstifondi kombinaadi Ars müügisalongid (Viru tänav 19 Tallinnas 1956, koos Linda Arikesega), Tallinna Linnamuuseumi klaasisaal, Põltsamaa kultuurimaja (1965). Mitmed interjöörikujundused lõi ta ka Venemaal: kirjanik Ilja Ehrenburgi kabinet Moskvas (1948), Anadõri (1974, koos Linda Arikesega) ja Pensa pioneeride paleed (1978). Juba sel perioodil alustas Aino Põldra ka ühisloomingut oma tütre, sisearhitekt Hellekai Põldraga (nt Uljanovski (1969) ja Kirovi (1975) pioneeride paleede interjöörid). Eesti Kujunduskunstnike Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu järelehüüdes nimetatakse Aino Põldra Venemaal kujundatud interjööre suurejoonelisteks, pidades nende aktsendiks klaasdetailidest valgusobjekte, "mis hämmastavad oma monumentaalsuse ja pidulikkusega".[1][2]

Eesti sisearhitektuuri ajaloos "Sajand sisearhitektuuri" iseloomustab ka Karin Paulus Põldra kujundatud pioneeripaleesid kui "väga õnnestunuid". Paulus käsitleb pikemalt Kirovi Pioneeride ja Koolinoorte Paleed, kirjutades: "Kirovis suutis Põldra oma loomega kalgi ja mastaapse ehitise justkui kodustada, muutes selle lastele sobivaks hubaseks keskkonnaks." Pauluse andmeil töötas Aino Põldra projektiga 1970–75. Hellekai Põldra tegeles peamiselt infograafikaga, hoonet läbiva aatriumi monumentaalvalgusti konstrueeris aga Jaan Port, valgusti metallosad valmistati Tallinnas ja sileklaasdetailid Valgevenes. Hoone silmapaistvamate osade seas tõstab Paulus esile muinasjututuba ning popdisainiliku lahendusega kohvikut, samuti hoonejuhtidena kasutatud piktogramme ja kohalikust rahvalikust keraamikast inspireeritud julget värvigammat.[3]

Disainerina kujundas Aino Põldra arvukalt autoritehnikas õnnitluskaarte. Tema viimaseks suuremaks tööks jäi Lenderi gümnaasiumi mälestusraamatute kujundamine.[1]

Näitustel astus Põldra üles 1954. aastast alates, sealhulgas osales ta näitustel "Ruum ja vorm" 1969–90.[2]

1959. aastast oli Põldra Eesti Kunstnike Liidu ja 1993. aastast Eesti Sisearhitektide Liidu liige.[2]

Aino Põldral oli tütar Hellekai Põldra ja poeg Lembit Põldra (1954–2004).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aino Põldra juubel" Sirp ja Vasar, 27. juuli 1973
  • S. Abiline "Põldra, Aino" EKABL, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 403
  • Karin Paulus "Kirovi Pioneeride ja Koolinoorte Palee" Rmt: "Sajand sisearhitektuuri" 2016, lk 76–77

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Aino Põldra 1. VIII 1923 – 5. III 2003 Sirp, 14. märts 2003
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 S. Abiline "Põldra, Aino" EKABL, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 403
  3. Karin Paulus "Kirovi Pioneeride ja Koolinoorte Palee" Rmt: "Sajand sisearhitektuuri" 2016, lk 76–77

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]