Ainesidemos

Ainesidemos oli Kreeka filosoof, sündis Knossoses Kreetal ja õpetas Aleksandrias umbkaudu 70 eKr.

Nn. noorema (või kolmanda) skeptikute koolkonna juhina taaselustas Ainesidemos suuresti Pyrrhoni ja Timoni õpetused. Tema peateos oli Pyrrhoni printsiibid, adresseeritud Lucius Tuberole. Inimestevahelised erinevused põhjustavad tajuerinevusi, mille seast ainuõiget valida on võimatu. Et asjade tõelist olemust tajuda ei saa, ei saa me ka midagi väita. Seda mõistes saavutatakse tõeline meelerahu - ataraksia.

Ainesidemose filosoofia koosnes neljast põhiosast: skeptitsismi ja kahtluse põhjused, rünnak põhjuslikkusele ja tõele, füüsikaline teooria ja moraaliteooria. Neist on tähtsamad kaks esimest. Kahtluse põhjused on antud kümne "troobina":

1. eri loomadel on erinevad tajuviisid;
2. samasuguseid erinevusi võib märgata inimeste vahel;
3. isegi sama inimese meelteandmed on vasturääkivad,
4. varieerudes eri aegadel koos füüsiliste muutustega ja
5. vastavalt kohalikele suhetele;
6. ja objekte tunnetatakse üksnes kaudselt, õhu, niiskuse jms vahendusel,
7. ja need muutuvad pidevalt nii värvi, temperatuuri, suuruse kui liikumise poolest;
8. kõik tajud on suhtelised ja mõjutavad üksteist; ja
9. kõik inimesed kasvavad eri uskumustega, erinevate seaduste ja ühiskondlike tingimuste all.

Tõde varieerub lõputult vastavalt asjaoludele, mille suhtelist osakaalu ei saa täpselt hinnata. Seepärast pole olemas absoluutset teadmist, sest igal inimesel on isemoodi tajud ja, enamgi veel, nad korraldavad ja rühmitavad oma meelteandmeid igaüks oma ainulisel moel, nii et lõpptulemuse kehtivus on puhtalt subjektiivne.

Teine osa Ainesidemose tööst seisneb rünnakus põhjuslikkuse teooriale, milles ta esitab peaaegu täielikult kaasaegse skeptitsismi aluskaalutlused. Põhjust ei eksisteeri eraldi mõistusest, mis seda tajub; selle kehtivus on ideaalne või, nagu Kant oleks öelnud, subjektiivne. Suhe põhjuse ja tagajärje vahel on mõeldamatu. Kui kaks asja on erinevad, on nad kas samaaegsed või järgnevad. Kui nad on samaaegsed, siis on põhjus tagajärg ja tagajärg põhjus. Kui see nii ei ole, kuna tagajärg ei saa leida aset enne põhjust, peab põhjus eelnema tagajärjele ja peab olema hetk, mil põhjus ei ole mõjus, see tähendab, ei ole tema ise. Nende ja teiste samalaadsete argumentide kaudu jõuab ta skeptitsismi põhiprintsiibini, põhjuste radikaalse ja universaalse vastustamiseni; παντὶ λόγῳ λόγος ἴσος ἀντίκειται.

Jõudnud sellele järeldusele, suutis Ainesidemos assimileerida Herakleitose füüsikalise teooria, nagu seda on selgitatud Sextus Empiricuse teoses Hypoiyposes. Mööndes, et tajuva subjekti jaoks eksisteerivad vastuoksused, omistas ta samale objektile vastukäivaid omadusi. Vabanenud sel moel tõe ja põhjuslikkuse ideedest, siirdus Ainesidemos eetikakriteeriumite õõnestamisele ja eitas inimeste võimet püüelda headuse, naudingu või õnne kui absoluutse, konkreetse ideaali poole. Kõik teod on naudingu ja valu, hea ja kurja tulemus. Eetilise püüdluse tulemuseks on järeldus, et iga püüdlus on tühine ja ebaloogiline. Selle destruktiivse skeptitsismi põhisuundumus on olemuselt sama, alates selle esimesest kristallisatsioonist Ainesidemosel kuni arenenuimate kaasaegsete skeptikuteni. (Vaata ka: Karneades ja Archesilaos.)

Teosest Πυρρώνειοι λóγοι pole säilinud midagi; see-eest on meieni jõudnud selle analüüs Photiose Myriobiblionis.

Bibliograafia

Zelleri History of Greek Philosophy, Émile Saisset, Ænesideme, Pascal, Kant; Ritter and Preller, §§ 364-370.