Aerusurf

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aerusurf

Aerusurf ehk slängis suppamine (ingl SUP – stand up paddleboard) on Hawaiist pärit veesport, mis on populaarseks saanud alates 2000. aastast.[1] Aerusurfaja seisab aerulaua peal ja kasutab enda mööda veepinda edasilükkamiseks mõla. Aerusurfi omapära on, et see ei vaja laineid. Aerusurfiga tegeletakse turismis, fitnessitrennides, joogas, võidusõitudes, kalanduses ja muudes vaba aja tegevustes.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aerusurf ehk mõla või teiba abil edasiliikumine ujuval platvormil on eri piirkondades pika ajalooga. Selle praegune vorm ja populaarsus pärinevad Hawaiilt 1900. aastatest. SUP-i varasemaid vorme on harrastatud juba 3000 eKr näiteks Peruus, Iisraelis, Itaalias ja Hiinas.[3] Nüüdisaegne aerusurf sai alguse 1940. aastatel Hawaiil Waikikis. John Ah Choy oli kohalik Havaii surfar. Vanemaks saades oli raske laineid püüdes pidevalt püsti tõusta ja alla laskuda, nii et ta hakkas lainelaual seistes aeru abi kasutama. Tema pojad Leroy ja Bobby Ah Choy ning nende sõber hertsog Kahanamoku hakkasid seda matkima, kui nad turistidele surfi õpetasid. Nii oli mugav surfiharjutajatel silma peal hoida, jälgides samal ajal rannapoole liikuvaid laineid. Kui see stiil muutus teiste surfarite seas populaarseks, sai selle nimetuseks instruktorite järgi beach boy surfing. Juhendajaid nimetati Waikiki beach boys. 1990. aastatel Laird Hamilton määratles ja moderniseeris aerusurfi spordialana.[1] 2004. aastal lisati aerusurf Buffalo Big Boardi võistlusse.[4]

Aerusurf pakub mitmekesiseid võimalusi võidusõiduks, reisimiseks, joogaks, veesõiduks või kalastamiseks. Harrastajatele on spordiala atraktiivne tänu surfi juurtele, mitmekesistele kasutusvõimalustele ja juurdepääsetavusele.

Esimene aerusurfiajakiri Standup Journal hakkas ilmuma 2007. aasta juunis.[5]

Erinevus surfist[muuda | muuda lähteteksti]

Aerusurf on traditsioonilise surfi alaliik. Kõhuli lamades end kätega surfitsooni aerutamise asemel võimaldab aerulaud end püsti seistes ja mõla abil surfitsooni aerutada. Parim viis edasiliikumiseks on seista laual, hoides jalgu puusalaiuse vahega ja põlvi kergelt painutatuna. Aerutades tuleks aeru vees suunata lauaga risti, et hoida paremini otsesuunda.[6] Surfitsooni jõudes kehtivad endiselt surfi reeglid. Aerusurfates kasutatakse enda pööramiseks ja laine püüdmiseks mõla. See surfistiil on levinud surfarite seas, kelle liikumine on piiratud vigastuse tõttu.[3]

Aerulauaga reisimine[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal hakkas lamedatel vetel aerulauaga liikumine populaarsust koguma ja aasta hiljem jõudsid turule esimesed lauad lamedatel vetel kulgemiseks. See aerulaud erineb traditsioonilistest aerulaudadest selle poolest, et selle kere on täispuhutav. Selline kere võimaldab aerulaual libiseda ja liikuda kanuu või süstaga sarnaselt. Peagi lisati aerulauale muidki funktsioone, sealhulgas kinnitus tekil varustuse kandmiseks. Selline disain sobib neile, kes liiguvad siseveekogudel.[7]

2018. aastal sai Cal Majorist esimene inimene, kes sõitis 59 päeva jooksul aerulauaga Land's Endist John O 'Groatsile.[8] Tema teekond viis mööda Cornishi ja Devoni rannikut Bristoli kanalini, mööda Severni jõge ja kanalite kaudu Blackpooli, mööda merd ümber Cumbria ja Galloway ja edasi kuni Šotimaa kirdeosa rannikuni.[9]

Aerulauajooga[muuda | muuda lähteteksti]

Aerulauajooga on joogaharjutuste tegemine aerulaual olles. Kasutada saab mis tahes aerulauda, kuid täispuhutavat aerulauda peetakse joogaks parimaks. Aerulauajooga täispuhutavad aerulauad on enamasti stabiilsed, vastupidavad ja püstised. Neil laudadel on mõned olulised lisaomadused. Need on pisut laiemad kui tavalised lauad, suurendatud, pehme ja libisemiskindla alaga laua keskel paremaks haardumiseks. Neil on ka külgmised aeruhoidjad labade kinnitamiseks joogaseansi ajal ning kandesang ei asu laua keskel. Aerulauajoogat tehakse vaiksel veel, näiteks järvedel ja lahtedel. Mõnikord kinnitatakse laua otsa väike ankur, mis hoiab lauda joogaseansi ajal paigal.[10]

Aerulaua-kalapüük[muuda | muuda lähteteksti]

Aerulaudade kasutuselevõtt kalanduses pakkus uue odava alternatiivi kalameestele, kes soovisid kalastada madalaveelistes jõesuudmetes. Täispuhutavat aerulauda sai hõlpsasti reisile kaasa võtta või transportida sihtpüügikohta auto, paadi ja isegi vesilennukiga või pagasina sihtkohta lennutada. Kaasaskantavus suurendas õngitsejate püügiulatust ja andis võimaluse varem uurimata aladel kalastada. Aerulaua madal süvis võimaldab kaluritel pääseda äärmiselt madalatele vetele, kuhu lootsikuga ei pääse. Aerulauaga on võimalik madalas vees kaladele vaikselt läheneda, andmata enda olemasolust märku.[11][12]

Mõnele kalapüügiks mõeldud aerulauale on võimalik paigaldada mootor.[13]

Põhivarustus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik aerulaudu on vahemikus 3–4 meetrit, üle 4-meetrisi laudu kasutatakse peamiselt võidusõiduks ja alla 3-meetrisi laudu peamiselt aerusurfiks. Laua valik sõltub kasutaja kaalust. Laiemad lauad tagavad parema stabiilsuse nii algajatele kui ka jooga või kalapüügi harrastajatele. Kitsamad lauad on väledamad ja neid kasutavad enamasti edasijõudnud aerusurfarid.[3]

Vajaliku paksuse saavutamiseks on laudadel vahust südamik, mis kaetakse näiteks puidust vineeriga, klaas- või süsinikkiudkattega. Tugevama laua saamiseks võib nende materjalide peale lisada epoksüvaiku.[3]

Täispuhutav aerulaud ehk iSUP koosneb peenniitidest õmmeldud südamikust, mis on seejärel kaetud ühe või mitme PVC-kihiga. iSUP-i saab kasutada igat tüüpi aerutamiseks ja tühjaks lastult on see piisavalt väike, et mahtuda kandekotti.[14]

Paljude aerulaudade keskel on eemaldatav kiil. See aitab lauda stabiliseerida ja seda kasutatakse enamasti rahulikel ja madalate lainetega vetel aerutamisel. Lisastabiilsuseks on võimalik kiile juurde lisada.[15]

Aer koosneb terast, võllist ja käepidemest ning see peaks olema kasutajast 20–40 cm pikem. Aerulaua aerud on pikemad kui traditsioonilised kanuu mõlad. Neid saab valmistada plastikust, alumiiniumist, klaaskiust, süsinikkiust ja puidust. Aeru tera on ehitatud nii, et see oleks laua esiosa suhtes nurga all. See disain võimaldab rohkem hoogu anda, kui kasutaja tõmbab end läbi vee.[16]

Surfari laua külge kinnitamiseks kasutatakse rihma. See hoiab lauda eemale ujumast, kui kasutaja peaks maha kukkuma. Rihma üks ots on kinnitatud laua ja teine ​​ots kasutaja pahkluu külge. Rihmu on kahte tüüpi: keerdunud ja sirged. Rihma valib kasutaja oma soovi järgi. Soovitatav on kasutada aerulaudade rihma, kuna surfilaudade rihmad ei pruugi raskemate aerulaudade jaoks olla piisavalt vastupidavad.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]