Aeglane fokstrott

Aeglane fokstrott (inglise keeles foxtrot) on standardtantsude hulka kuuluv seltskonnatants. Aeglane fokstrott on sujuv ja progressiivne tants, mida iseloomustavad pikad ja edasiliikuvad liigutused üle tantsupõranda. See on tantsitud peamiselt bigbändi (sageli vokaal) muusika saatel. Välja arendatud 1910. aastatel, jõudis fokstrott oma populaarsuse kõrgpunkti 1930. aastatel ning seda tantsitakse tänapäevalgi.

Ajalugu

Aeglase fokstroti nimetuse kujunemisel on tegemist sõnamänguga. Otseses tõlkes tähendab sõna “foxtrot” rebase sörki, kuid kas just rebase jooksu järgi ka tants oma nime sai, pole kindel. Väidetakse, et nimi võis tulla hoopis ühe kuulsa ameerika muusiku, Harry Foxi järgi.

Ameerika koomik Harry Fox (tõlkes 'rebane') kasutas oma vodevillides omapärast kõndimisviisi. Ka Harry Foxi ennast süüdistatakse tantsu nime tekkes, kuna rebane kõnnib, jalad enda all nii, et tekib ainult üks rida jälgi. Nii tantsitigi, jalg jala ette astudes, kuni 1950. aastal pakkus “Täiustatud tantsutehnikaõpik” mugavama, kahel liinil astumisviisi. Tegelikult on tants vanem kui aeglane valss, mistõttu fokstroti figuure kanti üle ka aeglasse valssi.

Eestis on aeglane fokstrott võistluste seisukohast viimane õpitav standardtants, mida hakatakse tantsima alates C-klassist. Samas nii mitmeteski maades peetakse fokstrotti standardtantsude aluseks ning seda õpetatakse ka ühena esimestest tantsudest. Arvatakse, et enamus võistlustantse ongi välja kasvanud fokstrotist, ka sving ja rokk, millest omakorda arenes džaiv. Niisiis ei olegi Ladina-Ameerika ja standardtantsud teineteisest nii kaugel kui vahel arvata võiks. Inglismaal peetakse fokstrotti kõige populaarsemaks võistlustantsuks. [1]

Aeglane fokstrott sündis 1912. aastal Põhja-Ameerikas, pärast esimest maailmasõda levis Euroopasse koos ragtime-muusikaga (džässi eelkäija). Populaarseks said charleston, shimmy, black bottom, mis ka kadusid kiiresti, kuid fokstrott jäi. 1927. aastal kirjeldati viimast kui libisevat ja tasast tantsu, sarnanedes kõige enam loomuliku kõnniga. Esimese maailmasõja lõpuaastatel koosnes fokstrott peamiselt kõnnist, kolmiksammust ja spin-pöördest, 1918. aastal lisandus laine (wave - “jazz rolli” nime all). 1920. aastal tänu Josephine Bradley ja G. K. Andersonile lisandusid sulgsamm ja suunamuutmissamm. Et 1925–1926 tabas Lääne-Euroopat charleston'i hullus, siis koos fokstrotiga „sünnitasid” need kaks quickstep'i. Tol ajal oli fokstroti tempo 32–50 takti minutis. Paljud bändid patustasid selle tempo vastu ja mängisid liiga kiirelt. Kriitika selle vastu avaldati isegi ajalehtedes ja ajakirjades. Rahvas rääkis quick-time fokstroti ehk quickstep'i tekkest. Sellest ajendatuna muutuski fokstrott tänapäevaga sarnaselt aeglaseks 28–29 takti minutis.

Seltskonnatantsud aeglane fokstrott ja quickstep on sarnase skeemiga tantsud, mille mugavaim tempo on 36–46 takti minutis, taktimõõduga 4/4. Aeglased sammud sooritatakse kahe-, kiired sammud ühelöögilistena ning viimaseid tuleb tantsida paarisarv. Seega aeglast sammu võib sooritada vaid 1-2-le või 3-4-le taktilöögile, mitte aga 2-3-le või 4-1-le. Fokstrotis on 1. ja 3.löök rõhulised.

Stiilid ja figuurid

Tänapäeval kasutavad võistlustantsijad kolme aeglase fokstroti stiili: Ameerika sotsiaalne stiil (inglise keeles the American Social Style), Ameerika järjepidev stiil (inglise keeles the American Continuity Style) ja rahvusvaheline stiil (inglise keeles the International Style). Kõik kolm on partneriga tantsud, milles tantsijad liiguvad tantsupõrandal ümber saali vastupäeva ning tantsivad peaaegu sama muusika järgi. Sellegipoolest erinevad need üksteisest märkimisväärselt tehnika, positsioonide ja figuuride poolest. Aeglase fokstroti põhi- ja standardfiguurid on järgmised: ^[1]

Põhifiguurid

Three Step
Feather Step
Natural Turn
Reverse Turn
Closed Impetus
Feather Finish

Standardfiguurid

Natural Weave
Basic Weave
Closed Telemark
Open Telemark
Hover Feather
Hover Telemark
Hover Cross
Open Impetus
Reverse Wave

Võistlused

Eesti Tantsuspordi Liidu (ETSL) võistlushooaeg kestab 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Võistluste vormideks on individuaalvõistlus ja võistkonnavõistlus. Individuaalvõistlused on võistlused üksikute tantsupaaride vahel. Võistkonnavõistlused on võistlused kahe või enama võistkonna vahel.

Võistkonnavõistlused viiakse läbi “laud-laua” süsteemis see tähendab igast võistkonnast on antud tantsuliigis võistluspõrandal korraga ainult 1 tantsupaar. Igat tantsu alustatakse kõige nõrgema lauaga ja lõpetatakse kõige tugevama lauaga. Tantsupaaride järjekorda laudades ei ole võistluste käigus lubatud muuta. Võistkonna koosseis ja muud tingimused määratakse läbirääkimiste teel. [2]

Aeglane fokstrott kuulub standardtantsude hulka, mistõttu tantsitakse seda samas voorus koos aeglase valsi, tango, viinivalsi ja quickstepiga. Stardiklassides A2, A4, A6, E ja D ei tantsita esi-, karika-, piirkondlikel ja klubivõistlustel aeglast fokstrotti.

Vaata ka

Viited

↑ Alex Moore; Imperial Society of Teachers of Dance (2002). The Ballroom Technique (10th ed.). London: A & C Black Publishers Limited.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid

[1] Alex Moore; Imperial Society of Teachers of Dance (2002). The Ballroom Technique (10th ed.). London: A & C Black Publishers Limited.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]