Abieluvarasuhe
Abieluvarasuhe on õiguslik suhe, mis sisaldab abikaasade varalisi õigusi ja kohustusi.[1] Selle liigid on varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ja varalahusus. Abikaasade varasuhet reguleerib perekonnaseaduse neljas peatükk. Sinna on kirja pandud abikaasade kogu vara asjaõiguslik staatus, kasutamise ja käsutamise kord ning vara jagamise sätted.[2]
Varasuhte liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Enne perekonnaseaduse muudatust 2010. aastal oli abielu kestel soetatud vara ühisvara.[3] Alates 2010. aastast on abikaasadel võimalus valida abieluvaralepingu või abiellumisavalduse alusel varasuhte liik. Valikuid on kolm: varaühisuse, vara juurdekasvu tasaarvestuse või varalahususe varasuhe.[1]
Varaühisus[muuda | muuda lähteteksti]
Varaühisuse varasuhte korral valitsevad abikaasad oma ühisvara ühiselt. Koos tehtud tehingutest tekib solidaarkohustus ja tehingu kohustatud poole suhtes on mõlemad abikaasad solidaarvõlausaldajad.[4] Abielu lõppedes jagatakse ühisvara muu kokkuleppe puudumisel võrdsetes osades.[5]
Vara juurdekasvu tasaarvestus[muuda | muuda lähteteksti]
Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on üks kolmest võimalikust abieluvarasuhte liigist. See varasuhe annab abikaasadele suure varalise iseseisvuse, säilitades vähemkindlustatud abikaasale kindlad tagatised.[6]
Abieluvarasuhteid reguleerib perekonnaseadus (PKS). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on perekonnaseaduses sätestatud 2010. aastal. PKS-i alusel tekib see abieluvaralepingu sõlmimise teel või abiellumisel perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras. Seaduse järgi ei mõjuta vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe seda vara, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel. Küll aga tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara).[7] Teisisõnu tekib ühise omandi asemel abikaasade vahel võlaõiguslik rahas väljendatav nõudeõigus. Tasaarvestamisnõude alusel on abikaasa, kelle vara suurenes vähem, õigustatud nõudma abikaasalt, kelle vara suurenes rohkem, pool tema vara juurdekasvu summast. Soetisvara tasaarvestamise nõudeõigus tekib alles varasuhte lõppemisel.[8]
Vara valitsemise õigus[muuda | muuda lähteteksti]
Kui abikaasad on valinud vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte, siis on mõlemad oma vara ainuomanikud, kuid kasutavad neile kuuluvat vara ühiselt, lähtudes eelkõige perekonna huvidest. Enda omandisse kuuluvate esemete valdamise, kasutamise ja käsutamise üle otsustab kumbki pool ainuisikuliselt. Samas peavad mõlemad pooled arvestama üksteise vastastikuste õiguste ja kohustustega. Lähtudes perekonna huvidest, ei tohi abikaasa, kelle omandis on perekonna ühine eluase, käsutada seda eluaset teise abikaasa nõusolekuta. Käsutuspiirangu rikkumise tagajärjel tehing tühistatakse, kui teine pool sellega kahe nädala jooksul pärast heakskiidu ettepaneku saamist ei nõustu.[9]
Kaasomandisse on võimalik soetada esemeid kokkuleppel.[6]
Varasuhte lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte saab lõpetada poolte ühisel tahtel notariaalselt kinnitatud abieluvaralepinguga. Selle asemel saab valida varalahususe või varaühisuse. Samuti lõpeb vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe abielu lahutamisega või juhul, kui teine pool sureb. Varasuhte võib PKS-i järgi lõpetada ka kohtuotsuse alusel.[7]
Abikaasade õigused varasuhte lõppemisel[muuda | muuda lähteteksti]
Kumbki abikaasa peab vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppemisel esitama teisele poolele kirjaliku ülevaate oma varast.[10] PKS ütleb, et vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes selgitatakse välja mõlema abikaasa soetisvara ja määratakse kindlaks soetisvarade tasaarvestamisest tulenev rahaline nõue vastavalt perekonnaseaduses sätestatule. PKS-i alusel on soetisvara abikaasa koguvara, mis ületab tema põhivara. Juhul, kui koguvara on väiksem kui põhivara, loetakse see nulliks. PKS-i järgi tasaarvestatakse soetisvara: juhul, kui ühe abikaasa soetisvara on suurem teise abikaasa omast, saab väiksema soetisvara omanik rahalise tasaarvestamisnõude alusel nõuda poole soetisvarade väärtuste vahest endale.[7]
Kui teine pool tõestab vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppemisel, et tema abikaasa on teinud oma varaga tehinguid eesmärgil seada ta soetisvara arvestamisel kehvemasse olukorda ehk põhjendamatult müünud, raisanud või kinkinud oma vara, siis tasaarvestatakse ka see vara.[10]
Varalahusus[muuda | muuda lähteteksti]
Varalahususe varasuhte korral valitseb kumbki abikaasa enda vara iseseisvalt. Abikaasade ühiselt tehtud tehingutest ei teki solidaarkohustust ning abielu lõppedes ei lähe nende vara jagamisele.[5]
Kui abiellujad ei vali avalduse ega abieluvaralepinguga varasuhte liiki, käsitletakse nende varalist suhet varaühisusena.[11] Hiljem on neil võimalik notariaalse abieluvaralepingu teel varasuhet muuta.[1] Muutmise korral tuleb arvestada, et sellel ei ole tagasiulatuvat mõju.[12] See tähendab, et abikaasadel on valitud varasuhtele omased õigused ja kohustused ainult nende valitud varasuhte kehtimise hetkel. Kui abieluvaralepingut muuta pärast selle sõlmimist, siis peavad ka muudatused olema notariaalselt tõestatud.[13] Kui nad aga valivad varasuhte abiellumisavaldusega ja sõlmivad ka abieluvaralepingu, siis kohaldatakse nende varalistele suhetele lepingus määratud varasuhteliiki.[14] Valides varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse suhte, tehakse sellekohane kanne abieluvararegistrisse.[15]
Varasuhte lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonnaseaduse kohaselt võib varaühisuse ja vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõppeda neljal viisil:
- üks abikaasa sureb;
- abieluvaralepingu sõlmimisega valitakse muu varasuhe;
- abielu lahutatakse;
- varasuhe lõpetatakse abikaasa nõudel kohtuotsuse alusel.[16]
Abikaasa võib abielu jooksul kohtu kaudu nõuda vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamist, kui:
- teine abikaasa on pika aja jooksul rikkunud mõnda abielusuhtest tulenevat varalist kohustust ja võib eeldada, et ta rikub seda ka tulevikus;
- teine abikaasa on teinud nende eluasemega seotud tehingu ilma vajaliku nõusolekuta, mistõttu võib eeldada tulevase tasaarveldamisnõude olulist ohustamist;
- teine abikaasa on alusetult pikemat aega keeldunud abikaasale oma varalisest seisust teavet andmast;
- abikaasad on vähemalt aasta aega elanud lahus.[17]
Kui varaühisuse või vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõpetatakse kohtuotsuse või abieluvaralepinguga, siis muutub abikaasade varasuhe varalahususeks.[18]
Vara jagamine varasuhte lõppemise korral[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonnaseaduses on sätestatud üldised piirid, millega varasuhte lõppemise korral vara jagamist reguleerida.[5]
Ühisvara jagamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kui abikaasad valivad varaühisuse asemel muu varasuhte, jääb enne abieluvaralepingu sõlmimist soetatu ühisvaraks, kui nad vara ära ei jaga. Abielu lahutamisel on määrav, kas abikaasad jõuavad ühisvara jagamises kokkuleppele või mitte. Kui nad saavutavad kokkuleppe, siis tuleb neil sõlmida notariaalselt kinnitatud ühisvara jagamise leping. Kokkuleppele mittejõudmisel tuleb ühisvara jagada kohtus.[19]
Kui varaühisuse varasuhe lõpeb abikaasa surma tõttu, kes pole teinud testamenti ega sõlminud pärimislepingut, siis kuulub pool ühisvarast teisele abikaasale ning ülejäänu läheb pärijate vahel jagamisele.[20]
Vara jagamine vara juurdekasvu tasaarvestuse lõppemisel[muuda | muuda lähteteksti]
Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppemisel jagatakse soetisvara ehk abielu kestel omandatu abikaasade vahel võrdselt. Abikaasal, kelle soetisvara on väiksem kui teise oma, on õigus teiselt abikaasalt nõuda poolt nende soetisvarade vahede väärtusest.[1]
Näide. Lahutamise ajaks on Antsul vara 5000 euro võrra ja Bertal 3000 euro võrra rohkem kui abiellumise hetkel. Seega oli Antsu vara juurdekasv 2000 euro võrra suurem kui Bertal. See tähendab, et Bertal on õigus Antsult nõuda pool varade juurdekasvu vahest ehk 1000 eurot.
Vara juurdekasvu tasaarveldamisel ei kuulu soetisvara hulka selline vara, mis kuulus abikaasadele varasuhte jõustumisel või mille nad on omandanud varasuhte jooksul kinke, muu tasuta käsutuse või pärimise teel.[21]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Justiitsministeerium (13. jaanuar 2016). "Abikaasade varalised õigused". just.ee. Vaadatud 10. november 2020.
- ↑ Hindpere, E (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted: vara omandamisest jagamiseni. Tallinn: Kinnisvarakool OÜ, lk 21.
- ↑ Türk, K (2016). Abieluvaraliste suhete reguleerimise võimalused ja eelistused. Lõputöö. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna kolledž.
- ↑ "Perekonnaseadus". § 29 lg 4 – RT I, 09.05.2017, 29.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ 5,0 5,1 5,2 Hindpere, lk 72.
- ↑ 6,0 6,1 Justiitsministeerium (13.01.2016). "Abikaasade varalised õigused". Vaadatud 16.12.2020.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Perekonnaseadus, RT I, 10.03.2016, 3
- ↑ Hindpere, E. (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted. Tallinn: Kinnisvarakool OÜ. Lk 56-58.
- ↑ Hindpere, E. (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted. Tallinn: Kinnisvarakool OÜ. Lk lk 58-59.
- ↑ 10,0 10,1 Hindpere, E. (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted. Tallinn: Kinnisvarakool OÜ. Lk lk 61-62.
- ↑ Perekonnaseadus, § 24 lg 2.
- ↑ Tiivel, R. Abikaasade varasuhetest abieluvararegistri ja kinnistusraamatu valguses. – Juridica 2005/VII, lk 443.
- ↑ Turkin, V (2007). Perekonnaseadus: kommentaarid ja selgitused. Tallinn: Agitaator, lk 20-21, p 2.
- ↑ Perekonnaseadus, § 24 lg 3.
- ↑ Notarite koda (15. jaanuar 2020). "Perekonnaõiguslikud toimingud". notar.ee. Vaadatud 10. november 2020.
- ↑ Perekonnaseadus, § 35 ja § 44.
- ↑ Perekonnaseadus, § 45 lg 1.
- ↑ Lüderitz, A (2005). Perekonnaõigus: õpik. Tallinn: Juura, lk 138.
- ↑ Hindpere, lk 46.
- ↑ Perekonnaseadus, § 39.
- ↑ Perekonnaseadus, § 49 lg 1 p-d 1 ja 2.