7. lend

Allikas: Vikipeedia

7. lend oli Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris aastatel 19721976 õppinud lend.

Lennu koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Diplomilavastused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Friedebert Tuglas, Merle Karusoo, "Popi ja Huhuu", lav. Merle Karusoo, esietendus 31.03.1975 Eesti Draamateatri väikeses saalis
  • August Kitzberg, "Kosjasõit", lav. Ago-Endrik Kerge, esietendus 26.10.1975 Eesti Draamateatri suures saalis
  • Eduard Vilde, "Tabamata ime", lav. Merle Karusoo, esietendus 30.12.1975 Eesti Draamateatri suures saalis
  • Luigi Pirandello, "Kuus tegelast autorit otsimas", lav. Voldemar Panso, esietendus 21.03.1976 Eesti Draamateatri suures saalis

Iseloomustuseks[muuda | muuda lähteteksti]

Lavakunstikateedri 7. lendu peetakse sageli säravaks ja legendaarseks: neid üliõpilasi iseloomustas juba kooliajal suur töövõime ja distsipliin. On arvatud, et see võis kõige muu kõrval tuleneda sellest, et samal kursusel õppisid esmakordselt koos nii näitlejad kui ka lavastajad, kes pidid vältimatult üksteise vajaduste ning stuudiumi täitmise tingimustega arvestama. Suurem oli ka nende üliõpilaste elukogemus, kuna mitmed kursuslased olid varem, enne lavakooli jõudmist, jõudnud õppida mõnel muul erialal (Anne Paluver matemaatikat, Merle Karusoo sotsioloogiat, Külliki Tool fotograafiat, Ago-Endrik Kerge oli olnud tantsija jne). Seega võib 7. lendu pidada laia silmaringiga teadlike õppijate lennuks.

Silma hakkab ka üliõpilaste võrdlemisi suur vanusevahe sama kursuse lõikes (Karusool täitus lavakoolis 30. eluaasta, neljas elukümnend jooksis Kergel); otse keskkoolipingist tulijaid oli 8 (Kibuspuu, Krjukov, Laanemets, Luik, Ots, Pedajas, Tamberg, Volkonski). Tooniandvateks kujunesid kursusel lavastaja suuna üliõpilased. Kursuse vaimseks liidriks ja autoriteediks võis pidada lavastaja suunal õppinud Merle Karusood, kes oli valitud ka kursusevanemaks.

Lõpetanute mälestuste kohaselt aidati üksteist koolitöös nii referaatide koostamisel, kohustusliku kirjanduse läbitöötamisel kui ka muus; kursus ei lasknud üksteisel võlgnevusi tekitada. Kursus armastas koos pidutseda ning hoidis võrreldes paljude teiste lavakooli lendudega ühte kuni lõpuni, ehkki hiljem (nt ETV saates "Lennud") tunnistavad ka selle kursuse lõpetanud, et seegi olnud teadlik valik ning pärast kooli lõppu pudeneti laiali. Kursusel oli ühiskassa, palju tehti väljasõite ning ühiskülastusi Moskva ja Peterburi teatritesse. Lavakooli lõpuaktuse päeval külastati üheskoos loomaaeda, kus meenutati esimese kursuse nn "loomaetüüde" ning korraldati pidulik õhtusöök kõigile pedagoogidele.

7. lend jäi lavakunstikateedris Voldemar Panso viimaseks lennuks ning Panso matustel viskasid üliõpilased teatrimehele hauda kaasa oma teklid. Seda on tagantjärele ebausust tõlgendatud kui saatuslikku tegu, sest 7. lennu 5 liiget surid verinoorena või parimas loomeeas: Tiit Berg uppus üsna varsti pärast lavakooli, Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov surid raske haiguse järel, Sulev Luik mõrvati ning Aare Laanemets lahkus ootamatu terviserikke tõttu. Tänaseks (kevad 2021) on surnud ka T. Ots ja A.-E. Kerge.

Tänapäevani (2014) on näitlejatena repertuaariteatris veel vaid Anne Paluver (Vana Baskini teatris), Külliki Saldre (Vanemuises) ja Kalju Orro (Tallinna Linnateatris). Teine osa (Karusoo, Pedajas, Peterson, Spriit, Volkonski) jätkavad lavastajana või õppejõuna ning kolmandad mõnes teatrile lähedases valdkonnas või on sootuks muule elualale suundunud (Kadri Tamberg).