17. (Ungari) SS-Armeekorpus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
XVII. (ungari) SS-Armeekorpus
Tegev Jaanuar 1945–6. mai 1945
Riik

Flag of Germany (1935–1945).svg Suursaksa Riik

Flag of Hungary (1915-1918, 1919-1946).svg Ungari Kuningriik
Kuuluvus

Flag of the Schutzstaffel.svg Waffen-SS ja

Kuninglik Ungari Armee
Ülesanne Ungari SS-üksuste moodustamine ja liikumise koordineerimine
Suurus 2–3 diviisi
Osa

Jaanuar 1945 – 30. aprill 1945 SS-Peaamet

30. aprill 1945 – 6. mai 1945 Ungari Sõjaministeerium
Värvid puna-valge-roheline
Lahingud Ei osalenud lahingutegevuses
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad

Ferenc Feketehalmy-Czeydner

Jenő Oszkár Ruszkay-Ranzenberger

XVII (ungari) Relvastatud SS-Armeekorpus (saksa XVII. Waffen-Armeekorps der SS) koondas endasse kõik Ungari Waffen-SS-üksused. Lahingutegevuses ta ei osalenud.

Koosnes

25. SS-relvagrenaderide diviis „Hunyadi" (ungari 1.)
26. SS-relvagrenaderide diviis „Hungaria" (ungari 2.)
33. SS-ratsaväediviis (ungari 3.)
mõned täielikult komplekteerimata üksused

Asukoht

Ungaris ja Austrias

Organisatsioon

Sõja lõpuks ainult osaliselt komplekteeritud.

Juhatajad

Märts–aprill 1945 Waffen-Obergruppenführer und General der Waffen-SS Vitéz Franz Feketehalmy-Czeydner
Märts–aprill 1945 tegelikult staabiülem Waffen-Oberführer der SS László Deák
Aprill – 4.05.1945 Waffen-Obergruppenführer und General der Waffen-SS Vitéz Eugen Ruszkay-Ranzenberger

Personal

Staabiülem – Waffen-Oberführer der SS László Deák
Korps Nachschubführer – SS-Sturmbannführer Talbot von Pistor
Arko 504 (Heer) – Oberst Hertlein

SS-Flak Abt. 517 juhatajaid

Waffen-Standartenführer der SS Wenke (1.04.1945–??.04.1945)
Waffen-Obersturmbannführer der SS Béla Novák (??.04.945–??.??1945)

Märgistus

Hungaria varrukamärk: Ungari lipu värvides puna-valge-roheline.
Kraemärgid H-tähega
Mütsimärgid puna-valge-rohelised Saksa kotka asemel
Hunyadi varrukamärk: Noolerist ja kaks krooni

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembril 1944 saab Ferenc Szálasi teada kohtumistest Csatay ja Winkelmanni vahel SS-diviiside loomise asjus. Szálasi on tol hetkel diviiside loomise vastu ja teeb teatavaks, et ta ei nõustu ühegi sõlmitava lepinguga.

10. oktoobril 1944 nimetatakse SS-Brigadeführer Jozsef Grassy väeosade ülemaks, millest hiljem saab 25. SS-relvagrenaderide diviis „Hunyadi" (ungari 1.). SS-Standartenführer Thomas Müller on nominaalselt juhatajaks kuni diviis on komplekteeritud ja valmis.

15. oktoobril 1944 riigipöördega tõugatakse Ungari regent admiral Horthy võimult ja asendatakse Ungari natside juhi krahv Ferenc Szálasiga, kes võtab endale tiitli Ungari Rahva Juht.

20. oktoobril 1944 kirjutavad Ungari asesõjaminister Feketehalmy-Czeydner, SS-Peavalitsuse esindaja ning HSSPF (Kõrgem SS- ja Politseiülem) Ungaris Otto Winklemann alla lepingu Ungari SS-diviiside loomise asjus. Halvenev sõjaline olukord ja relvade puudumine paneb SS-i vähendama oma esialgset suurejoonelist plaani luua kakskümmend diviisi, neljale.

23. oktoobril 1944 kohtub Ungari sõjaminister kindral Károly Beregly HSSPF (Kõrgem SS- ja Politseiülem) Ungaris Otto Winkelmanniga. Arutatakse mitme SS-diviisi loomist Ungari armee sõduritest ja ohvitseridest koos mitte-armee päritolu isikkoosseisuga. Vormiriietus ja varustus oleks Saksamaa poolt.

26. oktoober 1944 saavutatakse kokkulepe, milles sätestatakse Ungari SS-üksuste loomise tingimused.

Seoses teise Ungari SS-diviisi planeerimisega otsustasid SS-Peaamet ja Ungari sõjaministeerium detsembris 1944 luua nn. Inspektoraadi diviisidele.

10. detsember 1944 „Hunyadi" meeste arv Neuhammeri laagris Poolas on 20 567. See number on suurem kui sakslased olid planeerinud, lisaks ei aita ka see, et laagris viibivad ka mehed 20. SS-relvagrenaderide diviisist (eesti 1.). Toit, mida eraldati ligikaudu 13 500 mehele, venitatakse et toita 20 000 kes tegelikult laagris on. Sama kehtib ka majutuse kohta – rohkem üks mees peab kasutama sama voodit.

20. detsembril 1944 saadetakse Jenő Ruszkay Szálasi poolt Berliini (ta on seal kuni 1945. a. jaanuarini alguseni). SS-Peaamet pakub talle SS-üksuste peainspektori kohta Ungaris. Ruszkay ei ole sel hetkel veel SS-i liige.

28. detsember 1944. Ruszkay saab teada, et 26. SS-relvagrenaderide diviis „Hungaria" saab sakslasest juhataja. Sakslased püüavad takistada Ruszkayd nimetamast sinna ungarlasest komandöri. Tänu Ruszkay sekkuminele saab ungarlane, SS-Oberführer Zoltan Pisky 26. SS-diviisi „Hungaria" ajutiseks komandöriks. Tavaliselt määratakse relvagrenaderide diviisidele Saksa komandör.

1. jaanuaril 1945 „Hungaria" saadetakse Sieradzi Poolas jättes „Hunyadi" (mõne väikese „Hungaria" osaga) üksinda Neuhammeri laagrisse. Eesti sõdurid saadetakse Breslausse.

8. jaanuaril 1945 sõidab Ruszkay oma staabiga Viini, kus ta asub läbirääkimistesse Winkelmanniga. Szálasi pole rahul Ruszkay nimetamisega peainspektori kohale, kuna peab teda liiga saksameelseks ning peale seda kui sakslased keelduvad Ruskayd lashti laskmast, võtab talt Ungari kodakondsuse.

Jaanuari algul 1945 luuakse XVII. SS-Armeekorpus et kontrollida Ungari SS-diviiside moodustamist ja liikumist. Selle peakorter asub SS-i koolituslaagris Neuhammeris. Armeekorpuse ajutine ülem on SS-Obergruppenführer Ferenc Feketehalmy-Czeydner. Tema peamine staabiohvitser on SS-Oberführer László Deák. Feketehalmy-Czeydner ei asu haiguse tõttu kunagi oma ametisse.

Veebruari alguses 1945 sõidavad SS-Oberführer László Deák ja umbes 200 meest XVII. SS-Armeekorpuse peakorterist Alam-Saksimaale Oldenburgi ja Cloppenburgi piirkonda, et valmistada ette Ungari SS-diviiside lahkumist Neuhammeri laagrist. See toimub Nõukogude vägede edasitungi tõttu.

5. veebruaril 1945 kohtuvad Ruszkay, Grassy ja Deák SS-Standardtenführer Joachim Ruoffiga Pieskow am Scharmützelsees (Brandenburgis). Nad kurdavad Ruoffile sakslaste poolt Ungari SS-diviisile lubatud varustuse ja koolituse puudumise üle. Nad kurdavad ka toidu ja väliköökide puudumise üle. Samuti pole paljudel meestel põhivarustust nagu täägid, labidad, kiivrid, kamuflaažvormid, telgid või isegi palgaraamatuid. Nad märgivad ka et Ungari üksused on saadetud ühelt rindelt teisele. Ruoff tunnistab ei ungarlaste kaebused on õigustatud, kuid juhib tähelepanu sellele et neil ei ole piisavalt varustust saksa diviisidele rääkimata siis Ungari omadest. Lõpuks annab Ruoff käsu viia „Hunyadi" ja „Hungaria" Müncheni piirkonda, kuid ei suuda anda raudteetransporti tänu liitlaste õhurünnakutele, mille tulemuseks on pikk marss ungari üksustele.

6. veebruaril 1945 viiakse XVII. SS-Armeekorpuse peakorter Grossenhaini ja järgmisel päeval Meissenisse, kuhu jäädakse kuni 14. veebruarini 1945.

14. veebruaril 1945 sõlmitakse uus kokkulepe Ungari ja Saksamaa vahel Ungari SS-diviiside kohta. Lepingu 15 punkti seas on – diviisid kannavad nimetusi, mille valib Ungari sõjaministeerium, diviisiülemad, ohvitserid ja allohvitserid on ungarlased, ungari keel on käsunduskeeleks, diviisid jäävad osaks Ungari sõjaväest, diviisid vannuvad truudust Ungari riigipeale, Ungari vaimulikud on diviiside hingekarjased ja kuigi olles osa Waffen-SS-st säilitavad nad Ungari lipu ja võitlevad vaid Venemaa vastu.

15. veebruar 1945 viiakse XVII. SS-Armeekorpuse peakorter Altdorfi, kuhu see jääb kuni 1. märtsini 1945.

20. veebruaril 1945 Ruszkay kutsutakse Viinist Berliini, kus ta nimetatakse Ungari SS-korpuse peainspektoriks (peakorteriga Badenis) ja antakse talle SS-Obergruppenführeri ja Waffen-SS kindrali auaste.

1. märtsil 1945 seab Ruszkay Badeni lossis üles oma peakorteri, millest saab Ungari SS-üksuste Peainspektoraat (ungari SS Magyar korps Főfelügyelőség, saksa Generalinspektoriat der ungarischen Waffen-Verbände der SS).

2. märtsil 1945 saabub XVII. SS-Armeekorpuse peakorter Burghauseni ja jääb sinna kuni 2. maini 1945. Siin olles tehakse algust korpuse staabi erinevate osade organiseerimisega. See hõlmas umbes 260 meest ja pidi saama järgmise struktuuri: Personal, Tõlkide rühm, Side rühm, Mootorrataste rühm, Välisandarmeeria rühm ja Staabi Kaitsekompanii. Ainult tõlkide, side ja mootorrattaste rühmad on sõja lõpuks koos.

20. märtsil 1945 Badenis teatab Ruszkay et partei liikmeks olek pole Ungari SS-sõduritele kohustuslik. Ruszkay kui Ungari SS-üksuste peainspektor peab Winkelmanniga nõu peamiselt selle üle, keda määrata 26. SS-relvagrenaderide diviisi „Hungaria" komandöriks. Nad otsustavad lõpuks määrata Grassy „Hungaria" komandöriks.

21. märtsil 1945 saab Grassy 26. SS-diviisi „Hungaria" juhatajaks.

Aprilli alguses 1945 liiguvad Ruszkay ja ta staap venelaste Viini operatsiooni tõttu läände Kremsmünster suunas, kus nad proovivad edutult saada ühendust SS-Peaametiga. Ruszkay läheb Salzburgi rääkima kohaliku SS juhatusega. Salzburgis olles kutsub SS-Peaamet Ruszkay Berliini.

1. aprillil 1945 annab Ruszkay korralduse, et kõik „Hunyadi" üksused eri treeninglaagrites võivad naasta diviisi põhiosa juurde.

10. aprillil 1945 saab Ruszkay jutuajamistes SS-Peaametis teada plaanidest saata Ungari SS-diviisid laiali. Oli juba otsustatud, et „Hungaria" tuleb jagada 30 jaoks/kompaniiks, mis seejärel jaotatakse teiste Waffen-SS diviiside vahel. Sama saatus tabanuks ka „Hunyadi" diviisi, mis oleks jagatud 40 jaoks/kompaniiks ja samuti saadetud teistesse Waffen-SS diviisidesse. Ruszkayl õnnestub pärast pikki läbirääkimisi peatada käsk saata 26. SS-diviis „Hungaria" laiali ja saata „Hungaria" osad 25. SS-diviisi „Hunyadi". Ruszkay määratakse Ungari SS-üksuste ülemjuhatajaks ja XVII. (Ungari) SS-Armeekorpuse juhatajaks.

Aprilli keskel 1945 saabub Ruszkay Ungari diviiside juurde ja SS-Oberführer László Deák võtab üle XVII. SS-Armeekorpuse staabi. Saksa ülemjuhatus küsib mitmel korral Ruszkaylt Ungari diviise võitlemaks lääneliitlaste vastu. Ruszkay keeldub viidates Ungari – Saksa kokkuleppele. Waffen-SS saadab ajutiselt mõned Saksa väejuhatusele alluvad välisandarmid Ungari diviisidesse.

Aprilli lõpus 1945 Ungari „Führer“ Ferenc Szálasi peab Salzburgis nõupidamise Ungari SS-diviiside olukorrast (Szálasi peatub Mattsees, Salzburgi lähedal, Seewirti Külalistemajas). Pärast konverentsi tehakse XVII. SS-Armeekorpuse juhatajale SS-Obergruppenführer Jenő Ruszkayle ülesandeks võtta ühendust ameerika vägedega ja korraldada Ungari diviiside allaandmine. Ruszkayl õnnestub pärast jutuajamist SS-Peaametis peatada Ungari diviiside saatmine Tšehhi piirile kindlustustöödele ja ta saab loa nende liikumiseks lõunasse ja itta. Ruszkay saab ka lubadusi et Ungari diviisid saavad täielikult relvastatud.

30. aprillil 1945 läheb XVII. SS-Armeekorpus SS-Peaameti alluvusest Ungari sõjaministeeriumi alluvusse. SS-Oberführer Deák annab käsu, et „Hunyadi" ja „Hungaria" tuleb koondada Burghausenisse 1. maiks 1945.

1. mai 1945: SS-Obergruppenführer Ruszkay vallandatakse Ungari SS-diviiside peainspektori kohalt, sest ta pole andnud vannet Szálasile.

2. mail 1945 viiakse XVII. Korpuse peakorter Burghauseni lähedale Baierisse. Ruszkay üritab ameerika vägedega ühendust saada. Ta lahkub autos, mis kannab valget lippu, koos oma tensiku, adjutandi ja radistiga. Nad on relvitud. Lõpuks nad leiavad USA väed aga võetakse vangi. Raadio on teepeal katki läinud ja Ruszkay ei saa Ungari diviisidega ühendust võtta, et käskida neil võitlemine lõpetada.

5. mail 1945 piiravad USA väed XVII. Korpuse peakorteri Gmundenis ümber.

6. mail 1945 annab Ruszkay XVII. Korpuse staabi ja Ungari SS-diviiside nimel alla. András Podhradszky ja Gerő Temesváry allkirjastavad allaandmise dokumendid. 37572 meest ja 877 hobust annavad ameeriklastele alla. Ungari SS-i staap on Attersees juunini 1945, aidates USA väeüksusi Ungari vägede allaandmise ja majutamise osas.

Oberführer László Deákil kästakse hävitada staabi dokumendid, mida ta teeb bensiini abil ning seejärel sooritab enesetapu, tulistades ennast pähe.

Ungari SS-üksuste sõduritel kästakse võtta oma palgaraamatud. Umbes 1/3 Ungari SS sõduritest alistub USA vägedele, ülejäänud segunevad pagulastega. Järgmise paari päeva jooksul saadakse enamik ülejäänud Ungari SS sõduritest USA vägede poolt kätte.

  • Üks allikas mainib, et Szálasi saabus nõupidamisele 23. aprillil 1945 koos 200 mehe ja isikliku rongiga.
  • On olemas veel kaks versiooni, mis juhtus Deákiga. Ühe järgi lasid ameeriklased ta vangistuses maha ja teise järgi hukati ta koos Grassyga 1946 Jugoslaavias.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rolf Stoves: Die gepanzerten und motorisierten deutschen Großverbände 1935—1945, Nebel-Verlag, 2003, ISBN 3-89555-102-3
  • Залесский К. А. Охранные отряды нацизма. Полная энциклопедия СС. — Москва: Вече, 2009. — С. 784. — ISBN 978-5-9533-3471-6