Škłoŭ

Allikas: Vikipeedia
Škłoŭ

valgevene Шклоў * / Škłoŭ
*transkriptsioon: Šklov
vene Шклов
(Šklov)

Coat of Arms of Škloŭ, Belarus.png
Škłoŭ vapp
Pindala: 10,7 km²
Elanikke: 16359 (2015)

Koordinaadid: 53° 12′ N, 30° 17′ Ekoordinaadid: 53° 12′ N, 30° 17′ E
Škłoŭ (Valgevene)
Škłoŭ

Škłoŭ (transkribeerituna Šklov, poola keeles Szkłów, leedu keeles Šklovas) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Škłoŭ rajooni ja Ryžkavičy külanõukogu halduskeskus. Škłoŭ asub Mahiloŭ linnast 35 kilomeetri kaugusel Dnepri jõe kaldal. Linna läbib Orša ja Mahiloŭ vaheline raudtee.

Haridust annavad kolm keskkooli ja kunstikool. Linnas on kultuurimaja ja raamatukogu. Seal antakse välja ajalehte «Ўдарны фронт». Linnas on toiduainetetööstus, seal valmistatakse jõusööta ja paberit.

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, sealne aastal 1772 valminud raekoda, XVII sajandil ehitatud sünagoog, paberivabriku kontorihoone aastast 1882, katoliku kirik aastast 1849, õigeusu kirik aastast 1900, juudi kalmistu, mõisa park aastast 1902 ja looduskaitsealused paljandid Dnepri jõe ääres.

Linna nimi tuleneb valgevenekeelsest sõnast "Шкло", mis tähendab klaasi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linna on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1520. Toona asus see praegusest asukohast loodes, tänapäeva Ryžkavičy külanõukogu aladel. Tänapäeval asuvad selle kohal Vialiki Stary Škłoŭ, Mały Stary Škłoŭ ja Chocimka küla. Linn kuulus Chodkiewiczite suguvõsale. Aastal 1530 rüüstasid linna Moskva väed. Liivi sõja ajal põletati linn maha aastatel 1562, 1564 ja 1581.

Aleksander Chodkiewicz rajas aastal 1619 linna dominiiklaste kloostri. Uputuse ajal alistus linn aastal 1654 Moskva vägedele. Aastal 1655 peatus seal Aleksei I Mihhailovitš. Aastal 1660 vabastasid Rzeczpospolita väed linna. Aastal 1666 rüüstasid linna taas Moskva väed, rikkamad linnaelanikud küüditati Kaasanisse.

Seoses pidevate rüüstamistega asusid osad linna elanikud juba aastast 1580 elama linna praegusse asukohta. Aastal 1708 laastasid linna nii Vene kui Rootsi väed. Aastaks 1731 oli uus asula saanud aleviks, mis läks Czartoryskite valdusse. Aastal 1739 oli alevis kaks õigeusu kirikut. Aastal 1762 sai see asula linnaõigused.

Aastal 1769 hävis vanas Škłoŭ linnas tulekahju läbi enam kui 300 maja. Seejärel asusid sealsed elanikud lõplikult uude kohta ümber.

Poola jagamisel läks linn aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu ja sellest sai maakonnalinn. Aastal 1777 muudeti linn aleviks ja see hakkas kuuluma Mogiljovi maakonda. Aastast 1778 hakkas alev kuuluma Semjon Zoritšile, kes rajas sinna muusikakooli. Alevis tegutses ka teater.

XIX sajandi alguses oli Škłoŭ tähtis kaubanduskeskus, kus peeti kaks korda aastas laata. Aastaks 1861 peeti seal laata kolm korda aastas. Alevis töötas ka mitu veskit, seal valmistati telliseid ja kahhelkive, põhiliseks tööstusharuks oli aga kergetööstus. Aastal 1898 hakati seal valmistama kartongi. Aastal 1902 avati Viciebski ja Žłobini vaheline raudtee, mis läbis ka alevit. Aastal 1906 valmis saekaater.

Aastal 1924 läks Škłoŭ Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1925 sai alevist taas linn.

Teise maailmasõja ajal hõivasid Saksa väed linna 11. juulil 1941.[1] Toona elas linnas 2132 juuti. Nad moodustasid linna elanikest 26,7%. Need, kes põgeneda ei jõudnud, sunniti getosse ja hävitati.[2]

1983–1985 töötas Škłoŭ ehitusmaterjalide tehase direktori asetäitjana hilisem Valgevene president Alaksandr Łukašenka.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Шклоускi район / рэд.-уклад. Г. Л. Напрэеу; рэдкал.: Л. М. Анцiпенка, У. К. Касько i iнш. — Мшск: Унiверсiтэцкае, 1998.-С. 152; Guderian, H. Panzer Leader. — New York, 1972. — lk. 142.
  2. Г. Р. Винница. Холокост на оккупированной территории Восточной Беларуси в 1941—1945 годах. — Мн., 2011, lk. 328—331

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]