Uussiirus

Uussiirus (ka uusausus; inglise New Sincerity) on 2000. aastate esimesel kümnendil (nn nullindatel) kunstides ja filosoofias ilmnenud püüdlus elulähedusele, realismile ja sotsiaalsusele. Uussiirus vastandub postmodernistlikule irooniale või künismile. Eestis on uussiirusest kõneldud peamiselt kirjanduse ja teatri kontekstis.

Uussiiruse fenomeni on Eestis pikemalt käsitlenud Jürgen Rooste, Mihkel Kunnus, Igor Kotjuh, Kairi Prints jt. Esteetikud Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker nimetavad uussiirust ühena metamodernismi põhiomadustest.. Varem on uussiirusest kõneldud vene kirjanduses 1980. aastate teisel poolel, sellega on seotud ka "Dogma 95" manifesti.

Määratlus ja tunnused

"See siirus on uus, kuna ta eeldab, et traditsiooniline siirus, kus inspireeritud poeet samastus oma kangelasega, on surnud. Ometi ületab see uussiirus talle eelnenud võõritust, impersonalismi, kontseptualismile omast tsiteerimist," on uussiirust kirjeldanud Mihhail Epštein.

"Võib öelda, et selles osas, mida Eestis praegu ostetakse-loetakse, on kindlasti kätte jõudnud mingi uusaususe periood. Elulood ja reisikirjad," on uussiirust Eesti kirjanduses iseloomustanud Jürgen Rooste. "/---/ teatavale estetiseeritusele, tabusid murdva, iroonilise-sarkastilise, Lääne ühiskonna suhtes kriitilise, groteskse ja kummalise kirjanduse ajajärgule, mil menukid olid mõneti perverssed ja julmadki, on nüüd järgnenud säärane elulisuse, inimlikkuse, lihtsuse püüd, kus esimene eeldus on võimalus samastada mina-häält, jutustaja-häält autori enesega, vähemasti ta kuvandiga."

"Idee järgi peaks uussiirus tähistama domineerivat voolu kunstis, mis sai selgemaid kontuure aastatuhandevahetusel," kirjeldab Igor Kotjuh. "Mis on uussiiruse definitsioon? Vastata on peaaegu võimatu, kuna tegemist on suuresti ebaõnnestunud terminiga. Kas on võimalik määrata teksti siirust? Ei ole. Kas varem oli kirjandusvool nimega "siirus"? Ei olnud. Kas on vaja eesliidet "uus"? Ei ole."

Kotjuhi arvates eristab uussiirust varasematest siirastest raamatutest – mille näidetena mainib ta Jaan Kaplinski esseistlikku proosat ja Viivi Luige ajalooromaane – keskendumine "mitte niivõrd ilu taotlemisele, kuivõrd sõnumile endale, üritades anda kaalu kas või igale üksiksõnale. Teos on muutunud üleelamiste täpseks transkriptsiooniks, väljendudes kujundlikult – võimalikult täpselt häälduse järgi kirja pandud keeleks."

Teisalt kompab uussiirus Kotjuhi hinnangul žanripiire: "Paistab, et uussiirus soovib laiendada lugeja arusaamu kirjandusžanritest, mis laseks mõelda näiteks niimoodi: Siim Nurkliku raamat on romaan-näidend, Viivi Luige "Varjuteater" on reisikiri-romaan, Aare Pilve "Ramadaan" on reisikiri-essee."

Kotjuh vastandab uussiiruse postmodernismile: "Postmodernism rääkis teiste sõnadega, uussiirus räägib oma sõnadega. Postmodernism kasutab teoste ülesehitamisel eri materjale, kombineerides iidset kiviseina kipsplaadiga; uussiirus ehitab kõik seinad läbipaistvast klaasist. Postmodernism avab uksed valitutele, uussiirus puistab südant võõrale." Temaga sarnaselt kinnitab Piret Viires, et uussiirusest saab rääkida (vaid) võrdluses postmodernismi tõusuga eelnevatel kümnenditel: "Ehkki uussiirus pole praeguse hetke dominant, vaid eksisteerib kõrvuti teiste suundadega, on kirjandus, mis väärtustab tõde, selgust ja ilu, tõusev nähtus."

Uussiiruse kriitika

Samas süüdistab Rooste uussiirust pettuses: "Uusausus on vaid selles mõttes ausus, et ta peab mõjuma lugejale pihtimuslikult, tas peab olema päris inimese tunnet ("vanaeit, siin on inimese lehka!"), kes sulle ka naistelehe kaanelt intervjuustaarina vastu saab vaadata." Kuid keel ei võimalda ikkagi maailma lõpuni avada ning autor astub kirjutades rolli, kus ta selekteerib elu kirjutatavaks ja kirjutamata jäävaks osaks: "Parimad elud on küll ise nagu kirjandus, aga kirjandus peab ka alati olema suurem kui elu."

Ka Kairi Prints kahtlustab uussiirust kahepalgelisuses: "Kõik need viimasel ajal äärmiselt populaarseks saanud metamodernistlikud tendentsid kultuuris nagu näiteks uussiirus või uusromantism otsivad mingit uut teed, kuidas inimene jälle oma naha sisse tagasi saaks. Muidugi on see libe tee – arutada, mis on inimese tõeline “ise”. Näiteks uussiirus võib täiesti vabalt olla uusteesklus."

Rooste hinnangul on uussiiruse esimene tunnus "tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma". Vastusena Roostele kritiseerib kriitik Mihkel Kunnus uussiirust, pidades seda triviaalseks: "Üldiselt arvan, et autor, kes peab oma teeneks seda, et laseb piiluda lugejal kellegi teise maailma, nii pinnapealseks ullikeseks, kelle tööd ei vääri lugemist. Sest see asi, mille vahendamist piirab miski muu kui kommunikatsiooniline ja väljendustehniline suutmatus ja komplitseeritus, saab olla ainult täielik triviaalsus või igasuguse kunstiväärtuseta konkreetsus. /---/ Reeglina paljastatakse mõistagi mõnd argilabasust, kurdetakse oma hädisust, alatust, kekutatakse mõne truudusetuse või sigadusega, enimlevinud on muidugi afektiivsed tundepursked ja kiimalabiilsus."

Kunnus vastandab uussiirusele "kunderaliku romaanikunstniku": "Romaanikirjanik on meie eest täiskasvanu, läbinägelik, keerukuse ja komplekssuse aduja, uussiiras esindab aga vastassuunalist liikumist. Uussiiras on meie eest laps, süüdimatu ullike; uussiira sotsiaalne autorifunktsioon on olla meie eest loll ja helge, vaba keerulisuse vaimust, vastutusest ja süüst."

Tarmo Tederi romaani "Vanaisa tuletorn" arvustades kritiseerib Arno Oja uussiirust kui terminit: "Ka nüüdne "uuslihtsus" pole midagi muud kui kirjanduselt laiemat sotsiaalset kandepinda nõudev ekstravertse elutunde mäss liigse minakesksuse vastu. /---/ Küsimus on terminites. Kui "uuslihtsusega" saab pärast esmast võõristust kuidagi leppida, siis ta sünonüümidena käibele läinud "uusausus" ja "uussiirus" toovad judinad ihule. Mismoodi on võimalik isikuomadustest (aus, siiras) saadud tuletisi jagada uuteks ja vanadeks?"

Autoreid

2008. aastal kasutas Igor Kotjuh väljendit "uus siirus", iseloomustamaks ta enda tõlgitud Kirill Medvedevi luulekogu "Tekstid, mis ilmusid autori loata" selle järelsõnas. Rooste nimetab uussiiruse ühe esindajana fs-i, kuid leiab sarnaseid jooni ka Kristiina Ehini loomingus. 2008. aasta kirjandusülevaates tõi ta "uue aususe" näiteiks Mari Tarandi mälestusraamatu "Ajapildi sees" ja Mihkel Raua "Musta pori näkku", samuti "psühhoanalüütilise enesevaatlusena" mõjunud Elo Viidingu "Püha Maama".

Piret Viirese sõnul võiksid uuslihtsuse näiteks olla Tõnu Õnnepalu värsspäevik "Kevad ja suvi ja" (2009) ning "Paradiis" (2009), samuti Hasso Krulli luulekogu "Talv" (2006) ja Andrus Kasemaa luule.

"Uussiiruse lainest eesti teatris on rääkinud nüüd vist juba kõik töökamad teatrikriitikud," kirjutab Prints. Seda kirjeldades nimetab Prints Uku Uusbergi lavastusi, samuti Diana Leesalu monolavastust "Suur mees juba" Linnateatris ja Andri Luubi "Fööniksit" Theatrumis. Madis Kolk lisab neile Andres Noormetsa "Alguse", Uku Uusbergi "Jõu", Andri Luubi "Piloodi" ja Urmas Lennuki "Kadunud tsirkuse", "omamoodi vastandnähtustena" ka Siim Nurkliku "Kas ma olen nüüd elus" ja Lauri Lagle lavastusteksti "(Untitled)".

Välislingid

• Jürgen Rooste "Uusaususe taak: poeedi piinad" Vikerkaar nr 10-11/2010
• Mihkel Kunnus "Uussiirus ja paljastajad autorid" Kirjandus- ja kultuurikriitilisi paiseid, 13. veebruar 2012
• Kairi Prints "Metanaer uussiiruse üle" Eesti Ekspress, 2. juuni 2011
• Madis Kolk "Uussiiralt autoriteatrist, ajaloost ja vabadusest. Eesti näitekirjandus 2010" Looming 4/2011
• Joel Sang, "Aus, aga siiras" (pdf-formaadis) Keel ja Kirjandus 1/2013, lk 54–56