Igor Kotjuh
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Igor Kotjuh (sündinud 22. mail 1978 Võrus) on Eesti luuletaja, ajakirjanik, esseist ja tõlkija.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kotjuh on nii ema kui isa poolt pooleldi ukrainlane. Ülejäänud taust jaguneb järgmiselt: valgevene (50%), eestlane/setu (25%) ja vene (25%). Tema emapoolsed sugulased, ka vanaema, elasid Tšernigivi lähistel väikses Zabarovka külas Ukrainas. Kodune keel oli vene keel ja sestap on see ka tema emakeel.[1][2]
Ta õppis 1985–1996 Võru 2. Keskkoolis. Kotjuh on lõpetanud 2009. aastal Tartu Ülikooli, õppinud eesti keelt võõrkeelena, eesti kirjandust ning Tallinna Ülikoolis kõrvalerialana suulist ja kirjalikku tõlget. Alates 2010. aastast on õppinud Tallinna Ülikooli magistriõppes kirjandusteadust.
Ta on kirjastuse Kite ja eestivene kirjandusportaali Tuulelohe (www.tvz.org.ee) asutaja ja toimetaja. Alates 2006. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Eesti PEN-klubi taasasutamisel 3. veebruaril 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks.[3]
Jaanuarist 2020 on ta eesti keele õpetaja Koigi Koolis.[4]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kotjuh kirjutab ka eesti, kuid eelkõige vene keeles.
Kotjuhi luulet on tõlgitud eesti, soome, rootsi, norra, inglise, bulgaaria ja prantsuse keelde. Ta ise tõlgib eesti luulet, esseistikat ja lastekirjandust vene keelde, samuti vene luulet ja esseistikat eesti keelde.
Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
- "Teises keeles" (Tuum 2007; ISBN 9789985980613)
- "Usaldusliin" (Kite 2010; ISBN 9789949189069)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2004 Loomingu aastapreemia
- 2007 Bernard Kangro kirjanduspreemia (luulekogu "Teises keeles")
- 2011 noore kultuuritegelase eripreemia[5]
- 2013 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind luule kategoorias: „Eesti disain“)
- 2015 Valgetähe V klassi teenetemärk[6]
- 2015 Tallinna raemedal[7]
- 2017 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – „Естественно особенный случай“ („Loomulikult eriline lugu“))
- 2023 Bernard Kangro kirjanduspreemia
- 2023 Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia
Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Raduga sulgemine kui eestivene kirjanduse lugu", Sirp, 21. aprill 2006
- "Kuidas tuulelohe lendu läks?" Vikerkaar 2007, nr 9, lk 50–66
- Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?, Keel ja Kirjandus nr 2/2012
- Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?, Delfi, 3. mai 2013
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend Dmitri Kotjuh on fotograaf.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Igor Kotjuh: Eesti venelane eesti kultuuris
- ↑ https://ekspress.delfi.ee/kuum/kotjuhi-esimene-ja-teine-keel?id=69113813[alaline kõdulink] Kotjuhi esimene ja teine keel]
- ↑ Kroonikat. Ajakirja Looming veebileht
- ↑ Kirjanik hakkas Koigi koolis eesti keelt ja kirjandust õpetama
- ↑ "Risto Joost ja Igor Kotjuh said noore kultuuritegelase preemiad" ERR, 8. juuni 2011 (video)
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19258
- ↑ "Igor Kotjuh pälvis raemedali". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2015. Vaadatud 24. septembril 2015.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Igor Kotjuh: Varjus loojad. Postimees, 8. august 2006
- Kaile Kabun. Kaks venda on toonud Norra looduse näitusesaali. Võrumaa Teataja, 21. september 2006
- Andra Teede. Igor Kotjuh "Teises keeles". Eesti Ekspressi lisa Areen, 13. september 2007
- Igor Kotjuh loob usaldusliini. Eesti Ekspress, 30. aprill 2010
- Mihhal Trunin. Loomuliku keele otsingul, Sirp nr 27 (3698), 6. juuli 2018