Viimnepäev

Allikas: Vikipeedia
Viimnepäev on levinud motiiviks ka kunstis. Pildil on Michelangelo selleteemaline fresko Sixtuse kabelis Vatikanis.

Viimnepäev (viimane päev, maailmalõpp) on meile tuntud maailma(korra) või olemise (eksistentsi) lõpp. Viimnepäev individuaalses mõttes on surm. Viimsepäevaga seotud uskumuste, tähenduste, mõistete, traditsioonide jmt uurimisega tegelev teoloogia haru on eskatoloogia.

Kristlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viimne kohtupäev

Kristliku usutunnistuses kohaselt toimub viimsel päeval kõigi surnute ülestõusmine, Kristuse taastulek ja viimne kohtumõistmine ning algab igavene elu.

Viimsele päevale on pühendatud palju kunsti-, kirjandus- ja muusikateoseid. Reekviemis (leinamissas) sisaldub kohustusliku osana Dies irae, keskaegne luuleline nägemus viimsestpäevast. Johannese Ilmutusraamat sisaldab üksikasjalikku kirjeldust viimsestpäevast, samuti leidub eskatoloogilisi sugemeid Vana Testamendi prohvetiraamatutes jm.

Teised religioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudele religioonidele (sealhulgas kristlusele, zoroastrismile, islamile, judaismile jt) on omane uskumus, mille kohaselt saabub kunagi maailmalõpp. Eestis tegutsevate konfessioonide hulgas on traditsiooniliselt eskatoloogilised hoiakud omased adventistidele. Viimsepäeva õpetuse uurimisega tegeleb teoloogia valdkonda kuuluv eskatoloogia.

Kultuuris üldiselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eshatoloogiliste ja sotsiaalpsühholoogiliste uuringute kohaselt on maailmalõpp, surm ja nendega seotud uskumused ning hoiakud tähendusrikkad eelkõige eetilises aspektis. Paljudes religioonides liitub viimsepäeva kujutelmadega ka lõpliku kohtumõistmise ja karistuse aspekt. Kuivõrd viimsepäeva saabumine pole ette teada (võib saabuda igal hetkel), siis selleks valmistumine (valmisolek) loob pinna eetiliseks (moraalselt heakskiidetavaks) käitumiseks.

Viimsepäevakujutelmad pole omased üksnes religioonidele. Tuntud on eshatoloogiliste ootuste kasv sajandi- ja aastatuhandete lõppudel ning paljudel teistel mingis mõttes tähendusrikastel aastatel (näiteks 1666). Külma sõja aegadel valmistuti tuumasõjaks (mida käsitleti analoogiliselt viimsepäevana) nii ida- kui läänemaailmas. 21. sajandil on levinumad viimsepäevaootused seotud ökoloogiliste ja klimaatiliste katastroofide ennustamisega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]