Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov

Allikas: Vikipeedia
Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov

Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov [iv'aanov] (sündinud 21. augustil 1929 Moskvas) on vene keeleteadlane ja semiootik.

Ivanov on avaldanud üle tuhande teose. Peamiselt käsitlevad need ajaloolist ja võrdlevat keeleteadust, psühholingvistikat, semiootikat, matemaatilist lingvistikat, kirjanduslugu, kultuuriajalugu ja antropoloogiat.

Tema isa oli kirjanik Vsevolod Ivanov ja ema oli näitleja Vsevolod Meierholdi teatris. Tema lapsepõlve varjutasid haigus ja sõda, mille ta veetis evakuatsioonis Taškendis.

Ivanov lõpetas Moskva ülikooli ja töötas seal kuni 1958, mil ta vallandati, sest talle meeldisid Boriss Pasternak ja Roman Jakobson. Selleks ajaks oli tal juba tähtis panus indoeuropeistikas ja ta oli saanud juhtivaks autoriteediks hetiidi keele alal. Tema doktoritöö valmis 1955, aga kõrgem atesteerimiskomisjon ei kinnitanud seda, nii et ta sai selle kaitsta alles 1978.

1960. aastate algul oli ta üks esimesi nõukogude õpetlasi, kes huvitus semiootikast. Ta on üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaid koos Juri Lotmani ja Vladimir Toporoviga.

1980ndatel töötas ta koos Tamaz Gamkrelidzega välja uue teooria indoeurooplaste migratsiooni kohta. Nende fundamentaalses teises "Indoeuroopa keel ja indoeurooplased" käsitletakse kõigi indoeuroopa keelte ühise eellase protoindoeuroopa keele grammatikat ja leksikat. Samuti püütakse selles rekonstrueerida protoindoeurooplaste sotsiaalset organisatsiooni, religiooni ja materiaalset kultuuri. Arheoloogiliste leidude valguses käsitletakse indoeurooplaste päritolu. Selles teoses tuuakse esimesena välja niinimetatud armeenia hüpotees, mille järgi indoeurooplased kujunesid välja Armeenia mägismaal.

Ta juhtis 19891993 Üleliidulist Väliskirjanduse Raamatukogu ja ta oli Venemaa Ülemnõukogu saadik. Samal ajal asutas ta Maailmakultuuri Instituudi ning ta juhatas Moskva Ülikoolis maailmakultuuri teooria ja ajaloo õppetooli. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on ta töötanud Stanfordi ülikoolis ja Yale'i ülikoolis ning pärast seda California Ülikoolis Los Angeleses.

Lisaks teadustöödele on Ivanov kirjutanud luulet. Ta on avaldanud mitu mälestusteraamatut, sealhulgas kaks oma tutvustest Boriss Pasternaki ja Anna Ahmatovaga.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitud akadeemiatesse ja õpetatud seltsidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vjatšeslav Ivanovi autasustati 1988. aastal Lenini preemiaga ja 1990. aastal NSV Liidu riikliku preemiaga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]