Viktor Tsoi

Allikas: Vikipeedia
Viktor Tsoi
Viktor Tsoi Leningradis 1986. aastal
Viktor Tsoi Leningradis 1986. aastal
Info
Sünninimi Viktor Tsoi
Sündinud 21. juuni 1962
Leningrad, Vene NFSV, NSVL
Surnud 15. august 1990
Sloka-Talsi maantee 35. kilomeeter,
Tukumsi rajoon, Läti NSV, NSVL
Stiil(id) rock, new wave, punk, post-punk
Amet(id) poeet, laulja, kitarrist, helilooja, näitleja,
Pill(id) kitarr, vokaal, basskitarr, klahvpillid
Tegev 1979–1990
Plaadifirma(d) AnTrop, Meloodia

Viktor Tsoi (vene keeles Виктор Робертович Цой; 21. juuni 1962 Leningrad15. august 1990 Sloka-Talsi maantee 35. kilomeeter; 2,5 km Ķesterciemsi külast Tukumsi rajoonis) oli vene laulja, laulukirjutaja ja näitleja, vene rock-muusika üks alusepanijaid. Ta isa oli Kasahstanis sündinud korealane ja ema venelane.

Venemaal on olnud vähe lauljad, kes on nii noorelt oma põlvkonna ikooniks kujunenud ja kellel on olnud nii tohutu mõju oma žanrile ja inimestele.[1]

Viktor Tsoi asutas 1982. aastal rock-ansambli "Kino", olles ansambli juht ning kõigi laulude sõnade ja peaaegu kõigi laulude muusika autor. Ta oli ka ansambli solist ja mängis rütmikitarri. Bändi teised liikmed aeg-ajalt vahetusid. Pärast Tsoi surma läks ansambel laiali.

1988. aastal valmis film "Igla" (Nõel), kus Tsoi mängis peaosa ja oli ühtlasi helilooja. See oli üks esimesi filme NSV Liidus, mis tõstatas narkomaania ja narkootikumide äriga seotud organiseeritud kuritegevuse probleemi. Selle filmi eest valiti Tsoi 1989. aastal aasta parimaks meesnäitlejaks NSV Liidus. Film võitis 1990. aastal Nürnbergi filmifestivalil peaauhinna.

Tsoi oli abielus Marianna Tsoiga. Abielust sündis 1985. aastal poeg Aleksandr. 1987. aastal jättis Viktor oma naise ja poja maha ning läks teise naise Natalja Razlogova juurde, kuid tema abielu ei lahutatud.

Viktor Tsoi hukkus autoõnnetuses, sõites oma Moskvitš-2141-ga sisse vastutulevale liinibussile Ikarus-250. Ta oli õnnetuse ajal täiesti kaine, ajurakkude analüüs näitas, et ilmselt jäi ta kurnatuse tõttu rooli taga magama.

Viktor Tsoi maeti Peterburi Bogoslovskoje kalmistule. Kohe sai hauast palverännu koht, nii nagu Jim Morrisoni hauast Pariisis.

Filmograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viktor Tsoile pühendatud Venemaa postmark
Aasta Pealkiri Žanr Roll
1986 "Yya-Khkha!" ("Йя-Хха") lühi/draama helilooja, näitleja
1986 "Konets kanikul" (Puhkuse lõpp) lühi/muusikal helilooja, näitleja
1987 "Assa" krimi/draama/ajalooline tema ise, laululooja
1988 "Rok" (Rock) dokumentaal/muusika tema ise
1988 "Igla" (Nõel) draama/triller helilooja, näitleja, tema ise
1992 "Posledniy geroy" (Viimane kangelane) dokumentaal tema ise (arhiivikaadrid)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Виктор Цой. Звезда по имени Солнце: стихи, песни, воспоминания. ЭКСМО-ПРЕСС, 2000, 415 lk. ISBN 5-04-005924-8
  • Марианна Цой, Александр Житинский. Виктор Цой: стихи, документы, воспоминания. Серия "Звезды рок-н-ролла". Новый Геликон, 1991, 366 lk. [1][2] ISBN 5-85-395-018-5

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Artjom Troitski: Viktor Tsoi oli suur ja romantiline kangelane. – Eesti Päevaleht, 20. juuni 2007. [3]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]