Iminõges

Allikas: Vikipeedia
Iminõges
Valge iminõges
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Huulõielised Lamiaceae
Perekond: Iminõges Lamium
L.
Liigid

Vaata artiklist

Iminõges (Lamium) on rohttaimede perekond huulõieliste sugukonnast.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonda kuulub umbes 50 liiki, mis kasvavad pärismaisena Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas, kuid on laialt naturaliseerunud ka näiteks Põhja-Ameerikas. Osa liike on invasiivsed.

Valge iminõges on Eestis väga sage ja verev iminõges sage. Koldnõges kasvab Eestis oma levila põhjapiiril ning mandril on tavaline, saartel haruldane. Täpiline iminõges on Eestis haruldase liigina kantud Punasesse raamatusse. Eestis kasvavad ka hõlmine iminõges ja hambune iminõges.

Iminõgesed ei ole pinnase suhtes nõudlikud ning tavaliselt taluvad hästi ka külma.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iminõgeste hulgas on nii üheaastaseid kui ka mitmeaastaseid liike. Osa iminõgeseid paljuneb üksnes seemnetega, osa aga ka vegetatiivselt.

Iminõgestel on neljakandilise ristlõikega vars ning vastakuti kinnituvad südamekujulised pehmete karvadega kaetud lehed. Õied on huuljad, kiivrikujulise ülahuulega. Õied võivad olla väga dekoratiivsed; neid on nii valgeid, kollaseid kui ka erinevates roosa ja purpurse toonides.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kauniõielisi liike kasutatakse haljastuses, neist on aretatud ka kultuursorte.

Paljusid liike kasutatakse ravimtaimedena.

Liike[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]