Ususõna
Ususõna (ingl Word of Faith) on nüüdisaegne usuliikumine[1]. Seda tuntakse ka teiste ingliskeelsete nimede all nagu Prosperity Gospel, the Faith-Formula Movement, the Health and Wealth Gospel, the Positive Confession Movement[1], eesti keeles võiks ususõna nimetada veel ka eduteoloogiaks[2].
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Ususõna alged peituvad nelipühiliikumises, kuid ususõna pole kindlasti seotud ainult ühe kindla usutraditsiooniga. Kuna ususõna kasutab suuresti nelipühilaste terminoloogiat, peetakse seda ortodoksseks kristlikuks liikumiseks. Ususõna sõnum on jõudnud ka evangeelsetesse kirikutesse ning seda võib pidada kõige atraktiivsemaks sõnumiks nüüdisaegses kristlikus kirikus. Ususõna sõnum on inimesekeskne: uuestisündinul on õigus tervisele, rikkusele ja õnnele. Eelmainitu on usu kaudu saavutatav.[1]
Ususõnas on tekkinud harud, sest teoloogiat kohandatakse vastavalt paigale ja kuulajaskonnale[1]. Koreas tegutsev maailma suurim kogudus, millel on paarsada tuhat liiget, on edukas just tänu ususõna õpetusele[3].
Eestis on levinud Elu Sõna, mis on siia tulnud Rootsist ja kannab seal nime Livets Ord[2]. 1990. aastatel tekitas Elu Sõna tartlaste seas mõningat pahameelt lärmakate tänavakoosolekute tõttu. Koosolekutest said mõjutusi paljud noored, kes pühendasid end Elu Sõnale. Liikumine ärritas vanemaid, kes oma laste pärast muret tundsid. Elu Sõna on ühiskondlikult aktiivne: näiteks võitlevad abordi vastu.[4]
Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]
Ususõna põhidogma ütleb, et Jumal annab Vaimust uuesti sündinud inimesele tervist ja rikkust, kui ta vaid usus välja astub[3]. Usu all ei mõisteta siin lihtsat usaldust Jumala vastu, vaid vaimset loovat jõudu, mida Jumala poole suunata[1]. Just nagu maailm on loodud Jumala sõna kaudu, võib ka usklik samamoodi luua[1].
Ka õpetused Kristuse lepitussurmast ei ole alati ortodokssed: väidetakse, et Jeesus pidi samuti uuesti sündima. Õpetatakse, et Kristus suri ristil lisaks patule ka haiguste, leina ja vaesuse eest.[1]
Käib pidev võitlus saatanaga: kurjuse jõud püüavad usklikult tema tervist ja rikkust iga hinna eest ära võtta. Ususõna jutlustaja Kenneth E. Hagini sõnul pole usklikule miski võimatu. Vaimsel teel saadud teadmised on ülemad kui need, mis on saadud inimvõimete kaudu.[3]
Mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]
Nelipühi- ja teised karismaatilised kogudused[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud nelipühi- ja karismaatiliste liikumiste tõekspidamised on nähtavad ka ususõna liikumises. Ristitakse Püha Vaimuga, tehakse imesid ja tunnustähti, tervendatakse ja rõhutatakse vaimuande, kuid need võivad esineda ususõnas äärmuslikumal kujul kui nelipühikirikus. Usutakse veel, et Jumal soovib oma kogudust just praeguse põlvkonna keskel taaselustada. Esineb tendents olla isikukeskne ja saada jüngreid, kellel on vähe teadmisi teoloogiast. Eneseharimist tihti ei soodustata. On oluline siiski mainida, et paljudele neist eelmainitud ühistest elementidest pakutakse tõlgendusi, mis ei ühti nelipühikiriku teoloogiaga.[1]
19. sajandi keskpaiga äratuskristlus[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi keskpaiga äratuskristluse (nn teise suure ärkamise[2]) tervenemisteenistustele olid omased kultuslikud juhid, ebaausad raha kogumise võtted, uute ilmutuste saamine, eksortsismid ja ebaortodoksne arusaam usust. Ususõnas praktiseeritakse eelmainitut palju äärmuslikumalt.[1]
Sektantlikud ja teised piiblivälised mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]
Osa oma evangeelsete tõekspidamiste tõttu ei saa ususõna ennast sektiks nimetada, kuid kindlasti laiendab ususõna ortodokssuse piire. Otsesõnu ei eitata olulisi kristlikke doktriine: kolmainsust või Jumala armust õigeks saamist. Ususõna on mõjutanud näiteks Ralph Waldo Emersoni gnostitsism, Mary Baker Eddy Kristlik Teadus (Christian Science) ja New Thought.[1]
Kontekstuaalsed mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika unelm (ingl the American dream) – See peegeldub ususõna vaimustuses materiaalsete asjade vastu. USA oli just välja tulnud ülemaailmsest majanduskriisist, suurest depressioonist (1929–1939) ning rahvas sai taas oma unelmaid teostada. Need sündmused aitasid ususõna menule kaasa. Ususõna leidis lisaks madalama klassi inimestele poolehoidu ka kõrgema klassi seas.[1]
Positiivse mõtlemise õpetus[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja järgne aeg tõi kaasa muutusi psühholoogias: keskenduti positiivsusele ja inimese kui indiviidi võimalustele. Sellega tegeles ka Norman Vincent Peale, kes kirjutas raamatu „Positiivse mõtlemise jõud“. Tegemist on jutluste kogumikuga, mis peaks aitama lugejal saavutada õnneliku elu. Peale’i teoloogias segunesid New Thought ja kristlus, tema tekitatud pinnast kasutati hiljem ususõna loomisel.[1]
Psühhoteraapias sai populaarseks isikukeskne nõustamise vorm. Psühholoog Carl Rogersi loodud mudeli järgi oli nõustaja ülesanne soodustada nõustamisseanssidel positiivset mõtlemist.[1]
Kogemuskeskne kristlus[muuda | muuda lähteteksti]
Kogemuskeskne kristlus sai populaarseks 20. sajandil karismaatilistes ja nelipühiliikumistes, kuid selle isaks võib nimetada 19. sajandi teoloogi Friedrich Schleiermacherit. Nelipühiliikumisele omased spontaansus ja emotsionaalsus said kiiresti menukaks. Võib öelda, et nelipühilust polegi võimalik mõista ainult läbi doktriini, vaid „narratiivse teoloogia“ kaudu, mis väljendub inimeste kogemustes.[1]
Võtmeisikud[muuda | muuda lähteteksti]
Phineas Parkhurst Quimby (1802–1866)[muuda | muuda lähteteksti]
Quimbyt võib nimetada meelehoiuliikumiste (ingl mind cure) ja New Thoughti esiisaks. Temalt pärineb idee, et haigused ja kannatused tulenevad ebakorrektsest mõtlemisest. Haigused on ravitavad positiivse mõtlemise ja ellusuhtumisega.[1] Quimby oli mõjutatud 1830. aastatel populaarseks saanud animaalsest magnetismiravist ehk mesmerismist, mille abil ta kujundas välja oma tervenemise õpetuse[2].
William Essek Kenyon (1867–1948)[muuda | muuda lähteteksti]
Kenyonit võib nimetada ususõna alustajaks. Ta oli oma eluajal mitme baptistikoguduse pastor ning jäi selleks elu lõpuni. Ta käis Emersoni erakolledžis, mis on tuntud New Thoughti metafüüsika õpetamise poolest.[1] Kenyoni eesmärk oli luua uus kristlus[2]: selleks põimis ta omavahel New Thoughti ja kristluse[1]. Temalt pärinevad praeguste ususõna jutlustajate seas populaarsed fraasid nagu „What I confess, I possess“ ‘Saan seda, mida oma suuga tunnistan’[1].
William Marrion Branham (1909–1965)[muuda | muuda lähteteksti]
Branham sai mõjutusi Kenyoni õpetusest. Teda nimetatakse ususõna teiseks isaks. Branham on mõjutanud teleevangeliste, kes esinevad suurtel lavadel lubades rahvale tervist ja rikkust, kuid on täielikult minetanud Kristusele omase alandlikkuse.[1]
Kenneth Erwin Hagin (1917–2003)[muuda | muuda lähteteksti]
Baptismi taustaga Hagin oli mõjutatud Kenyoni õpetustest[2], kusjuures Hagin isegi plagieeris tema kirjutisi[3]. Haginit võib nimetada läbi aegade kõige mõjukamaks ususõna jutlustajaks[3]. 1974. aastal asutas ta piiblikooli Rhema Bible Training Center, mis õpetab inimestele ususõna tõdesid. Hagin uskus samuti, et haigustest paranemine on võimatu, kui inimene ei ole õiges meeleolus.[2] Hagini sõnul saavad ususõnast kasu ka mittekristlased, kes mõistavad usu seaduse printsiipi[1].
Lisaks eelmainitutele on mõjukate endiste ja praeguste ususõna jutlustajate seas Kenneth Copeland, Fred Price, Marilyn Hickey, Benny Hinn[3], Joyce Meyer, Creflo Dollar ja Rod Parsley[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 Morris, Russell A. and Daniel T. Lioy. 2012. A Historical and Theological Framework for Understanding Word of Faith Theology. Conspectus: The Journal of the South African Theological Seminary, 13: 3, 73-115. Kättesaadav https://journals.co.za/doi/pdf/10.10520/EJC119687, vaadatud 18. veebruaril 2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Saard, Riho. 2013. Kristluse ajalugu. Selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Clarke, Peter P. 2006. Word of Faith Movement. Encyclopedia of New Religious Movements, 623-625. London: Routledge.
- ↑ Altnurme, Lea. 2002. Uususundid. Tartu: Tartu Ülikool.