Urie Bronfenbrenner

Allikas: Vikipeedia

Urie Bronfenbrenner (29. aprill 1917 Moskva25. september 2005 Ithaca) oli Venemaa päritolu USA psühholoog. Ta on tuntud eeskätt oma töödega arengupsühholoogia alal ning ökoloogiliste süsteemide teooria loojana. Ta oli ka Ameerika Ühendriikides majanduslikus raskuses olevatele eelkooliealistele lastele loodud Head Start programmi kaasasutaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urie Bronfenbrenner sündis 29. aprillil 1917 Moskvas, Venemaal. Kui ta oli 6-aastane, asus tema pere elama Ameerika Ühendriikidesse. Ta lõpetas 1938. aastal Cornelli ülikooli korraga psühholoogia ja muusika erialal. Magistrikraadi sai ta Harvardi ülikoolist arengupsühholoogia valdkonnas, millele järgnes doktorikraad Michigani Ülikoolist 1942. 24 tundi pärast doktorikraadi saamist võeti ta vastu sõjaväkke, kus Teise maailmasõja lõpuni teenis psühholoogina. Pärast sõda töötas Michigani ülikoolis professori assistendina, kuni 1948. aastal pakuti talle Cornelli ülikoolis professorikohta. Edasine elu ja akadeemiline karjäär on seotud Cornelli ülikooliga. Brongenbrenner sai oma naise Liesega 6 last. Ta suri 2005. aastal diabeedi komplikatsioonide tagajärjel.

Ökoloogiliste süsteemide teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bronfenbrenner peab inimese arengu puhul oluliseks arengu ökoloogia uurimist. Ta defineerib inimarengu ökoloogiat kui aktiivse kasvava inimolendi ja tema muutuvate elutingimuste vastastikust kohanemist. Arengukonteksti kuuluvad mitte ainult keskkonna objektid ja nende omadused, vaid ka viis, kuidas neid omadusi selles keskkonnas kogetakse. Arengut mõjutavad ennekõike need asjaolud, millel on isiku jaoks tähendus. Bronfenbrenner kirjeldab mikro-, meso-, ekso- ja makrosüsteemi ning oma hilisemates töödes ka kronosüsteemi.[1]

  • Mikrosüsteem viitab gruppidele ning kontekstidele, mil on kõige tugevam vahetu mõju lapse arengule (kodu, kool, sõbruskond). Nt. kodu (lapsevanemad, vanavanemad, õed-vennad) kui mikrosüsteem on vahetu keskkond, milles arenev indiviid elab. See moodustub konkreetsest arengukontekstist (füüsilised ja materiaalsed tingimused nagu eluase, pere majanduslik seis) ning pere suhtlemismustritest nagu diaadid (ema-laps, isa-laps, laps-laps) või triaadid (kaks täiskasvanut-laps, kaks last-täiskasvanu jne.).
  • Mesosüsteem kujutab endast erinevate mikrosüsteemide ehk kasvukontekstide vastasmõju. Tegu pole lapse kodust kaugema või laiema arenguruumiga, vaid erinevate mikrosüsteemide (nende arengukontekstide, milles laps aktiivselt osaleb) vastasmõjudest moodustuv ruum ehk teisisõnu mikrosüsteemide süsteem. Olgu siinkohal näiteks vastuolud (või vastastikune toetamine) kodu ja kooli kui mikrosüsteemide (arengukontekstide) vahel.
  • Eksosüsteem hõlmab selliseid kontekste, milles indiviid ei tegutse vahetult, kuid mis indiviidi siiski vahetult mõjutavad või on indiviidi poolt mõjutatud. Näiteks lapse suhted ema/isaga võivad olla mõjutatud vanemate tööst. Kui tööl on olnud hea päev võib vanem olla koju jõudes heatujulisem ning mängualtim.
  • Makrosüsteem tähistab kultuuri või subkultuuri, milles indiviid elab. Kultuuriline kontekst sisaldab endas muuhulgas sotsiaalmajanduslikku staatust, rahvust, maailmavaadet (ideoloogiat). Siia alla kuuluvad ka seadused, määrused, eeskirjad, õppekavad jms. Laps, tema kool, vanemad, vanemate töökoht on kõik osa suuremast kultuurilisest kontekstist, mis aja jooksul muutub.
  • Kronosüsteem kujutab endast erinevate keskkonnamõjude (sh ühiskondlike ning ajalooliste tingimuste) muutusi indiviidi elu vältel. Bronfenbrennen räägib kronosüsteemist ka kui kumuleerunud biograafiast ehk üksteisele järgnevate arvukate kriitiliste sündmuste jadast. Siia kuulub näiteks vanemate lahutamine, mis toob lapsele kaasa hulga erinevaid mõjusid, ühiskonna tasandil näiteks naiste võimaluste laienemine, mis puudutab tööalast karjääri.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bronfenbrenner, U. (1979). The ecology of human development: Experiments by nature and design. Cambridge, Massachusetts and London: Harward University Press.