Thomas Becket
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) |
Thomas Becket (21. detsember 1119/1120 London – 29. detsember 1170 Canterbury) oli Canterbury peapiiskop.
Teda austatakse katoliku ja anglikaani kirikutes pühaku ja märtrina. Peapiiskopina oli ta vaenujalal Inglismaa kuninga Henry II-ga, Alexander III kuulutas ta pühakuks.[1]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Thomas Becket sündis eri allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 Cheapside'is Londonis. Thomase vanemad olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-Prantsusmaa Normandia maakonnast, arvatavasti Thierville'i linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt Caeni linnast.[2] Gilbert alustas iseseisvat elu kaupmehena mõningate allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli Surrey linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse Saint Pauli katedraali Londonis.[3]
10-aastaselt saadeti Becket Lõuna-Inglismaal Surrey krahvkonnas asuvasse Mertoni mõisakooli. Gümnaasiumi tuli ta Londonisse, täpsemalt õppis ta Saint Pauli katedraali koolis, kus õpetati grammatikat, retoorikat, geomeetriat, aritmeetikat, muusikat ja astronoomiat.[4]
Pärast enesetäiendamist mitmes koolis tabas Becketit tagasilöök: tema isa oli sattunud rahalistesse raskustesse, mille tõttu pidi ta raha teenimiseks tööle minema. Tänu sugulastele leidis Becket tööd majahoidjana Canterbury peapiiskopi Theobald of Beci juures.[5]
20-aastaselt õppis Becket Pariisi ülikoolis. Pärast ülikooli lõpetamist naasis ta Theobaldi teenistusse. Inglismaale jõudis ta 1141. aasta detsembris. Kuna Becket oli väga korrektne, sai ta hiilgavalt hakkama ka kõige keerukamate ülesannetega. Olles oma isandale üles näidanud suurt truudust, mõistis Theobald, et Thomasel on palju arengupotentsiaali. Seega otsustas Theobald saata Becketi end õigusteaduse valdkonnas täiendama Auxerre’i ja Bolognasse.[6]
Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]
Allikatest ilmneb Becketi vastuoluline loomus. Ühelt poolt alati pühendunud ning talle määratud rolle enesekindluse ja uhkusega täitev, teisalt tihti ülemeelik ning oma käitumises ja riietumises edev. Samuti olevat ta oma sõprade lollitamisega alati kaasa läinud. Rõhutatud on tema väga lahket meelt, truudust ja tõearmastust sõprade ringis ning vagadust usumehena. Seiklusliku meelega Becketile meeldis käia jahil ning teha kõrgetele ametnikele suuremeelseid kingitusi. Samas ei maini kaasaegsed, et Becket olnuks soe või eriliselt sõbralik inimene. Pigem kirjeldatakse teda kui lõbu ja laiskust põlgavat inimest, kes taktitundeliselt kannatas neid, kes tema ümber selliseid omadusi välja näitasid.[7]
Canterbury peapiiskopi ametikoht[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev[muuda | muuda lähteteksti]
Tänu tähelepanuväärsele teenistusele Theobald of Beci juures soovitas Theobald Becketit Henry II kantsleri ametikohale, kuhu Becket 1155. aasta jaanuaris ka määrati. Iseloomult sarnased, said kantslerist ja noorest kuningast head sõbrad.[8]
Viibinud 1154. aasta lõpust 1162. aasta maini Henry II lähikonnas, saadeti Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valiti uueks Canterbury peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga Louis VII-ga 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Becketist oli saanud Henry õpetaja ja nõuandja. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas Becket kuningale, tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid rõivastatud vastavalt viimasele moele. Ringkäikudel kanti kaasas jahilinde ja -koeri, võimsaid hobuseid ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki õlut paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.[9] Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.[10]
Järgnev[muuda | muuda lähteteksti]
23. mail 1162 valiti Thomas Becket Canterbury peapiiskopiks.[11] Aasta jooksul sai Becketist n-ö uus mees: varem rõivastega edvistanud seiklejast sai usule pühendunud lihtne jumalateener. Varasemad söömapeod asendusid tagasihoidliku toiduvaliku ja vähese söögipoolisega. Iga päev olevat Becket pesnud Canterbury vaeste jalgu, jaganud neile õnnistust ja raha. Becket pidas kinni kõigist uue elustiiliga kaasnenud reeglitest ning täitis neid suure hoolega. Becket oli võtnud missiooniks puhastada end pattudest.[12]
Vastuolud kuningaga[muuda | muuda lähteteksti]
Henry II ja Becketit võis pidada headeks sõpradeks. Pärast endise peapiiskopi Theobaldi surma 1161. aastal leidis kuningas, et tal pole Canterbury peapiiskopi kohale nimetada kedagi peale Becketi. Becket puikles algul tulihingeliselt vastu, kuna teadis, et peapiiskopi toolil istudes on vastuolu kuningaga vältimatu.[13] Tegelikult oli Henry II-l oma plaan: ta üritas sõbra abiga tasandada kiriku ja ilmaliku võimu suhteid ning pöörata need kuningavõimu kasuks. Kuivõrd Becket oli ennast täielikult pühendanud Jumala teenimisele, ei tahtnud ta teha koostööd omakasupüüdliku kuningaga.[14]
Clarendoni kirikukogu[muuda | muuda lähteteksti]
Henry II nõudis Canterbury kirikukogult 1163. aastal, et kõik vaimulikud, keda kirikukogu on karistanud, tuleb karistamiseks viivitamatult edasi anda ilmalikule võimule. 1164. aastal Clarendoni kirikukogul andis Becket Henry II esitatud kuningavõimu ja kiriku suhteid reguleerivatele aktidele suulise heakskiidu. Kirjalikult ta millelegi alla ei kirjutanud. Henry II kasutas mõjuvõimu saamiseks fakti, et Becket oli kantsleriks olles teinud mitmeid kõlvatuid, peapiiskopi ametikohale sobimatuid tegusid. Tulemusena põgenes Becket 1164. aastal Inglismaalt, kuna kuninglik kohtusüsteem oli tema vastu pöördunud.[15]
Seitse aastat kestnud maapagu jõudis haripunkti, kui Henry II lasi kaasvalitsejaks ja järeltulijaks kroonida oma vanema poja Yorki, mitte Canterbury peapiiskopil. Becket reageeris sellele väga karmilt ning pöördus paavst Alexander III poole, et paavst Henry II igasuguste kiriklike talituste pidamise keelaks. See hoiatus oli karm ning pani Henry II mõneks ajaks Becketiga rahu sõlmima.[16] Becket oli aga kangekaelne. Enne Inglismaale naasmist kasutas ta ära oma ülimusõigust, vabastades ametist kõik piiskopid, kes osalesid kroonimisel kuninga järeltulijaks. Käitumine ärritas Henry II-t sedavõrd, et ta olevat lausunud: "Kas siin tõesti ei leidu kedagi, kes aitaks mind sellest tülikast papist vabaneda?"[16] Lause sai Becketile saatuslikuks.
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Kuninga 1170. aasta detsembris öeldud lausest haarasid kinni neli rüütlit kuninga õukonnast: William de Tracy, Richard le Breton, Reginald Fitzurse ja Hugh de Morville. Tegelikult ei hõlmanud rüütlite esialgne plaan peapiiskopi elu võtmist. Kava kohaselt tuli Becketit sundida ametist eemaldatud piiskoppe nende kohtadele ennistama, keeldumise korral pidi Becket aga arreteeritama. Teel Canterburysse värvati mehi, et moodustada arvestatav vägi, kellega katedraal ümber piirata, et Becketi põgenemist vältida.[17] Jõudnud 29. detsembril katedraalini, eemaldasid mehed endalt kommetekohaselt relvad ning nõudsid kõigi viisakuste järgselt peapiiskopi jutule pääsemist.[18]
Becketi jutule pääsenuna edastasid rüütlid Reginald Fitzurse'i eestkostel oma nõudmised, millele peapiiskop tuliselt vastu vaidles. Oma tahtmist rahumeelselt saavutamata otsustati kasutada karmimaid meetmeid: külalised hõivasid katedraali sissepääsud ning kindlustasid piiskopi kaaskondste sekkumise asjaajamisse.[18] Pärast lühikest ettevalmistust ja taasrelvastumist tormasid rüütlid taas jumalakotta, hüüdes: "Kus on see Thomas Becket, kuninga ja kuningriigi reetur?", millele Becket olla vastanud: "Siin ma olen. Kuninga reetur mitte, vaid Jumala teener. Mida te tahate?"[19] Kuna endiselt oli arreteerimiskäsk jõus, siis üritasid rüütlid, pärast nõudmistest teistkordset keeldumist, meest jõuga kinni võtta. Becketi tugeva füüsilise vastupanu tõttu arreteerimine nurjus. Järgnenud rüseluse käigus tabas peapiiskoppi Reginald Fitzurse'i mõõgahoop pähe. Seejärel olla mees kokku kukkunud ning lausunud: "Jeesuse nimel ja kiriku kaitseks olen valmis kohtuma surmaga." Järgnes surmav löök Richard le Bretonilt, millesse mõrvar pannud nii palju jõudu, et mõõga vastu põrandat pooleks murdis. Thomas Becket, Canterbury peapiiskop, suri 29. detsembril 1171.[20]
Pärast surma[muuda | muuda lähteteksti]
Tegu vapustas kogu kristlikku maailma, kaasa arvatud Henry II-t ennast. Lisieux' piiskop Arnulf, kes oli Henry II hea sõber, on öelnud, et kuningas lukustas ennast Becketi surmast teada saamise järel kolmeks päevaks suletud ukse taha. Henry kahetses juhtumit meeletult: tema jaoks oli Becket olnud sõber, mitte alam, kes pidi käske täitma. 1171. aasta juulis võttis kuningas ette tee Canterburysse, kus pidas avaliku kahetsustseremoonia.[16] Samuti lasi Henry II ennast Becketi haua ees põlvitades piitsadega nuhelda.[21]
Thomas Becketi mõrvaritele nõuti tulihingelist kättemaksu. Kui peapiiskopi tapjad William de Tracy, Richard le Breton, Reginald Fitzurse ja Hugh de Morville kahetsusest vabatahtlikult 1172. aasta kevadel paavst Alexander III ette ilmusid, määras paavst mõrvaritele karistuse minna 14 aastaks pühale maale ristisõtta. Mõrvarite edasine saatus pole teada. Ristisõtta määrati kolmeks aastaks ka Henry II. Lisaks pidi kuningas keelama igasuguse tegevuse, mis oleks kirikule kuidagi kahjulik.[22]
Püha Thomas[muuda | muuda lähteteksti]
Thomas Becket maeti Canterbury toomkirikusse. Pärast matmist hakkasid tema haua juures väidetavalt toimuma imed, mida on seostatud märtrisurmaga.[16] 1173. aastal kuulutas paavst Aleksander III Becketi märtrisurma eest pühakuks. Ristisõdades pühal maal asutati ristisõdijate Püha Canterbury Thomase ordu.
Püha Thomase kultus levis kiiresti, sest inimeste meelest oli Becketi surm väga üllas. Tema säilmeid külastasid tuhanded palverändurid.[23] On mainitud, et kümne aasta jooksul pärast tema surma teatati seitsmesajast imest, mis tema haua juures aset olid leidnud. 1500. aastal elanud tundmatu Veneetsia diplomaat öelnud, et "Canterbury peapiiskopi, märter püha Thomase haud on uskumatult oivaline. Haud on hiigelsuur, kuid on üleni kaetud puhtast kullast plaatidega; aga kulda on vaevalt näha, sest seda katavad hinnalised vääriskivid, nagu safiir, teemandid, rubiinid ja smaragdid; kuhu silm ka ei vaataks, ikka märkate midagi veel kaunimat."[24]
Pärast Becketi märtrisurma on paljud kunstnikud maalinud Canterbury kirkus toimunud nelja rüütli rünnakut. Need kunstiteosed saavutasid populaarsuse ning levisid kaugele, näiteks Islandile, Armeeniasse ja Sitsiiliasse[23].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Barlow, F. (1986). Thomas Becket. 4. tr. London: The Orion Publishing Group Ltd.
- ↑ Barlow, Lk 11–12
- ↑ Barlow, 12–18
- ↑ Barlow, lk 20
- ↑ Barlow, Lk 22-3
- ↑ Barlow, Lk 24-5
- ↑ Barlow, Lk 30-1
- ↑ Barlow, Lk 50-3
- ↑ Barlow, Lk 68–69
- ↑ Barlow, Lk 59
- ↑ Barlow, Lk 89
- ↑ Barlow, Lk 100
- ↑ Priit Raudkivi (2001). Caesarist tudoriteni 1500 aastat Britannia ajalugu. Tallinn: Kirjastus Argo. Lk 97.
- ↑ Jeremy Black (2004). Briti saarte ajalugu. Kirjastus Valgus. Lk 59.
- ↑ Black, Lk 59
- ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Raudkivi, Lk 98
- ↑ Barlow, Lk 298
- ↑ 18,0 18,1 Barlow, Lk 300–306
- ↑ Barlow, Lk 308
- ↑ Barlow, Lk 310–311
- ↑ McMahon (2008). Pühakud Kunst, ajalugu, ilmutused. Tallinn: Varrak. Lk 212.
- ↑ Barlow, Lk 318, 325, 329
- ↑ 23,0 23,1 McMahon, Lk 212
- ↑ McMahon, Lk 213