Germaine Greer

Allikas: Vikipeedia
Germaine Greer, juuli 2006

Germaine Greer (sündinud 29. jaanuaril 1939) on Austraalia publitsist, keda on peetud üheks oluliseimaks feministiks 20. sajandil.

Ta oli inglise keele ja kirjanduse professor Warwicki Ülikoolis Inglismaal ja mitmete tunnustatud raamatute autor. Greeri raamatust "Naissoost Eunuhh" (The Female Eunuch) sai rahvusvaheline bestseller pärast selle avaldamist 1970. aastal. Teda on nii ülistatud kui kritiseeritud. Ta on käsitlenud oma töödes teemasid: millest koosneb status quo ja abort kui osa eetilisest demokraatiast.

Germaine Greer valiti Prospect Magazines 100 suurema mõtleja nimekirja 2005. aastal.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Greer sündis Melbournes Austraalias. Pärast katoliiklikku kloostrikooli sai ta 1956. aastal stipendiumi Melbourne'i Ülikooli, kus ta sai hüüdnime Germaniac Queer.

Pärast lõpetamist läks ta Sydneysse ja liitus vaimse vasakpoolse anarhistliku liikumisega Sydney Push, mis praktiseeris polügaamiat.

Sydney ülikoolist sai ta M.A. kraadi 1963 kirjutades Byronist. Hiljem läks ta õppima Inglismaale Cambridge'i Ülikooli doktorantuuri. Inglismaal kirjutas ta kolumne aiandusest satiirilisse ajakirja Private Eye ja ka teistesse ajalehtedesse. 1968. aastal sai ta Ph.D. Shakespeare varajaste komöödiate teesidega.

1970. aastal kirjutas ta raamatu "The Female Eunuch", millest sai feministlik raamat ning mis oli paljudele naistele esimene kokkupuude teise laine feminismiga. Tema kirjeldus "stereotüübist": "Talle kuulub kõik, mis on ilus, isegi sõna "ilus" ise. Kõik, mis maailmas eksisteerib, on olemas vaid selleks, et Teda kaunimaks teha. ...Ta on loodu kroon..., nuttev, mossitav või naeratav, jooksev või lebav, on Ta ikkagi kõigest nukk" kõlas vastu paljudes naistes, kes tundsid ära "madonna/hoor/Lolita" sündroomi. Kuigi Greeri raamatut kasutati akadeemilises kontekstis, ei olnud see kirjutatud pelgalt akadeemilise lugejaskonna jaoks, pigem selleks, et stimuleerida debatte ja ennekõike tegevust, mis puudutas sugude representatsiooni poliitikat ja positiivset naiselikku seksuaalsust. Raamat oli konstitutsionaalsele (või reformistlikule) feminismile vastukarva ja Uus vasakpoolsuse kontekstis nähti seda liikumise liikumapaneva jõuna, milles "vabastus sõltub klassideta ühiskonna saabumisest ja riigi hävitamisest". Raamatus on väide, et naise seksuaane passiivsus on tunnuslik kastreerimisele ning on naisele aegade jooksul kaela määritud nii teiste kui ka naise enda poolt.

Pärast edu oma esimese raamatuga, käis ta kõikjal maailmas raamatut tutvustamas. Aprillis 1971 osales Greer feminismiteemalises debattis koos Norman Maileri, Jill Johnstoni, Diana Trillingu and Jacqueline Ceballosega. Sündmus oli põnev intellektuaalide ja isiksuste vastasseis. Samal ajal kui Johnston luges luuletust, kulmineerus laval lesbi-seks. Greer ja Mailer jätkasid oma verbaalset arvamuste vahetust veel kolm ja pool tundi.

Ta ostis endale maja Itaalias, kirjutas veergu The Sunday Timesis ja reisis palju terves maailmas. 1972. aastal arreteeriti ta Uus-Meremaal, kuna ta kasutas oma kõnes sõnu "bullshit" ja "fuck".

1989 aastal läks Greer tagasi Newnham Kolledžisse (Cambridge) õppejõuks, kuid lahkus sealt pärast negatiivset reklaami 1996 aastal seoses Dr. Rachel Padmaniga, kes oli tema transseksuaalne kolleeg, sündinud mehena ja soovis astuda naissühingusse, mille vastu oli Green.

Kunstiajaloolises bestselleris "Poiss" (2003) analüüsib Germaine Greer pikaajalist ja erinevates kultuuris väljendunud vaimustust, mida nii naised kui mehed noore poisi keha vastu tunnevad. Raamat on hulgaliselt illustreeritud ilusate teismeliste poiste piltidega.

2004 kutsus Austraalia peaminister John Howard teda "elitist" and "condescending" (alandav), kui ta oli kritiseerinud austraallalasi kui "too relaxed to give a damn" (liiga pingevabad, et millestki hoolida).

Jaanuaris 2005 oli Greer üheks kaheksast võistlejast Briti kuulsuste tõsielusarjas "Celebrity Big Brother". Enne saadet ütles ta saate kohta, et see on "nagu tsiviliseeritud variant läbi teismeliste magamistoa lukuaugu vaadamiseks". Pärast viit päeva saates marssis ta sealt välja. Ta rääkis tootjate psühholoogilisest julmusest ja türanniseerimisest, maja mustusest ja oma kaasvõistlejate meediahuvi otsivast käitumisest (loe inglise keeles [1]).

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Whitefella Jump Up: The Shortest Way To Nationhood" (2004)
  • "Chico, El - El Efebo En Las Artes" (2004)
  • "The Beautiful Boy" (2003)
  • "Libraries" (2003)
  • "Shakespeare: A Very Short Introduction" (2002)
  • "One Hundred Poems by Women" (2001)
  • "The Whole Woman" (1999), 2000
  • "The Change : Women, Aging and the Menopause" (1993)
  • "Daddy, We Hardly Knew You" (1989)
  • "The Madwoman's Underclothes: Essays and Occasional Writings" (1986)
  • Shakespeare (1986), Past Masters series
  • "Sex and Destiny: The Politics of Human Fertility" (1984)
  • "The Obstacle Race:The Fortunes of Women Painters and Their Work" (1980)
  • "The Female Eunuch" (1970)