Gordon Brown
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Gordon Brown (sündis 20. veebruaril 1951 Glasgows) on Suurbritannia poliitik, alates 27. juunist 2007 Suurbritannia peaminister. 1997–2007 oli ta Suurbritannia rahandusminister. Selles ametis on ta Briti pikima ametiajaga. Ta on Leiboristliku partei liige ja alates 24. juunist 2007 selle esimees.
Ta on lõpetanud Edinburghi ülikooli ja olnud sama ülikooli rektor. Suurbritannia peaminister Gordon Brown
James Gordon Brown (sündinud 20. veebruaril 1951. aastal) on Suurbritannia Ühendkuningriikide ja Põhja-Iirimaa peaminister. Ta astus ametisse 27. juunil 2007. aastal, olles alles 3 päeva eest valitud Tööpartei juhiks. 1997-2007 töötas ta rahandusministrina Tony Blair’i valitsuses aastatel. Selle aja jooksul sai temast kõige kauem ametis olnud minister, peale Nicholas Vanstritt’i, kes oli ametis 19. sajandi algul. Ta omab doktorikraadi ajaloos Edinburghi Ülikoolist ja lisaks peaministri ametile on ta paralleelselt ka Rahandusministeeriumi Esimene Lord ja Tsiviilteenistujate Minister. Ta on olnud parlamendiliige alates 1983. aastast.
Varasem eluperiood ja karjäär enne parlamenti
Gordon Brown sündis Govan’s Glasgow’s Šotimaal; kuigi meedia on aeg-ajalt pidanud tema sünnikohaks Giffnock’i Renfrewshire’t, kuhu ta vanemad olid registreeritud ajal, mil ta sündis.
Tema isa, John Ebenezer Brown, oli Šoti kiriku minister. Tema mõju Gordon Brown’ile oli tugev ning ta suri alles 1998. aastal, kui ta oli 84aastane. Tema ema, Jessie Elizabeth Souter, tuntud kui Bunty, suri 2004. aastal, kui ta oli 86aastane. Ta oli John Souter’i tütar, kes oli saepuidu kaupmees. Gordon kasvas üles koos oma vendade John ja Andrew Brown’iga kiriklas Kirkcaldy’s, mis oli tollal suurim linn Fife’s. Sarnaselt paljude teiste tuntud šotlastega, kutsutakse teda vahel ka kui „kiriku poega“. Brown sai oma esmase hariduse Lääne-Kirkcaldy algkoolis, kus ta valiti eksperimendi korras kiirõppeprogrammi, tänu millele kulus tal ainult 2 aastat, et jõuda edasi Kirkcaldy Keskkooli.
Ta võeti vastu Edinburghi Ülikooli õppima ajalugu, kui ta oli ainult 16aastane. Ta kannatas võrkkesta eraldatuse all, pärast seda, kui teda löödi pähe rugby mängu ajal, ühel aastalõpu mängu ajal tema vanas koolis. Ta jäi pimedaks oma vasakust silmast. Hoolimata asjaolust, et ravi sisaldas endas mitmeid operatsioone ja lebamist pimedas ruumis nädalate kaupa, ei paistnud asi paranema. Hiljem, Edinburghi Ülikoolis tundis ta sarnaseid tundemärke ka oma paremas silmas. Brown läbis eksperimentaal-kirurgia Edinburghi Kuninglikus haiglas ning ta parem silm päästeti. 1972. aastal, olles alles üliõpilane, valiti ta Edinburghi Ülikooli rektoriks, kes oli samal ajal ka Ülikooli Kohtu kokkukutsuja. Brown töötas rektorina kuni 1975. aastani, lisaks sellele toimetas ta ka ajalehte Šotimaa punane leht. Aastatel 1976-1980 töötas ta poliitika lektorina Glasgow Tehnoloogia Kolledžis. 1979. aasta üldvalimiste ajal, esindas Brown Edinburghi lõunapiirkonda, kuid kaotas konservatiivist kandidaadile, Michael Ancramile. Aastast 1980 töötas ta Šoti televisioonis ajakirjanikuna, hiljem töötas ta hetkeuudiste toimetajana, kuni tema valimiseni parlamenti 1983. aastal.
Valimine parlamenti ja opositsioon
Gordon Brown valiti parlamendiliikmeks tema teisel katsel, 1983. aasta üldvalimistel, kui ta oli Tööpartei parlamendikandidaat Ida-Dunfermline’s. Temast sai opositsiooni esindaja kaubandus- ja tööstusküsimustes 1985. aastal. 1986. aastal kirjastas ta Sõltumatu Tööpartei poliitiku James Maxton’i biograafia, mis oli ka tema doktorikraadi teemaks. Brown oli varikabineti asekantsler Rahandusministeeriumis 1987-1989 ning peale seda sai temast varikabineti kantsler kaubandus- ja tööstusküsimustes, enne seda, kui temast sai varikabineti minister rahandusküsimustes 1992. aastal.
Pärast senise Tööpartei juhi, John Smith’i äkilist surma mais 1994. aastal, ristiti Brown kui võimalikuks parteijuhiks, kuid ta ei suutnud võistelda Tony Blair’iga, kes muutus kõigi lemmikuks. On olnud palju kõlakaid selle kohta, et Blair ja Brown sõlmisid omavahel kokkuleppe Granita restoranis Islington’s. Selles kokkuleppes olevat Blair lubanud Brown’ile anda kontrolli majanduspoliitika üle, tingimusel, et Brown ei sega teda, kui ta kandideerib partei juhiks. Hoolimata sellest, kas see on tõde või mitte, suhted Brown’i ja Blair’i vahel on olnud tavapärased, mõlemad kuulusid „Uue Tööpartei“ põlvkonda. Suhted on olnud neil kahel ühtsed kuni tänapäevani, hoolimata sellest, et on teatatud mitmetest isiklikest lahkhelidest. Töötades varikabineti kantslerina, esitles Brown end kui finantsiliselt kompetentne kantsler-ootamas-oma-ametit: ta rahustas eraettevõtteid ja keskklassi ning kinnitas, et Tööparteid saab usaldada juhtima majandust, ilma et suurendataks inflatsiooni; kinnitas, et töötus ja ülekulutamine on 1970. aastate pärand. Lisaks sellele käskis ta avalikult Tööparteil jälgida konservatiivide rahakulutamise plaani esimesel 2 aastal pärast võimu üle võtmist. Pärast parlamendi valimisringkondade ümberjaotamist Šotimaal, sai Brown parlamendiliikmeks, esindades Kirkcaldy’t ja Cowdenbeath’i 2005. aasta üldvalimistel. Brown rahandusministrina
Brown’i 10 aastat ja 2 kuud kui rahandusminister tegi temast kõige kauem ametis olnud ministri lähiajaloo jooksul. Peaministri kodulehekülg toob eraldi ära 3 saavutust, mis on korda saadetud Brown’i rahandusministriks oleku ajal: juhtinud „kõige pikemat majanduskasvu perioodi eal“, tehes Inglismaa Panga sõltumatuks; teinud kokkuleppe vaesuse ja kliimamuutuse vastu võitlemiseks G8 kohtumisel 2005. aastal. Edust hoolimata on paljud kriitikud toonud välja asjaolu, et Brown oli lihtsalt õnnega koos, kuna ministrina päris ta tugeva majanduse konservatiividelt. Tema teekond, saamaks Blair’i järglaseks
2004. aasta oktoobris teatas Tony Blair, et ta ei juhi parteid enam pärast neljandaid üldvalimisi, kuid teatas, et sellest hoolimata kavatseb ta töötada terve oma kolmanda ametiaja. Poliitiline arutelu Brown’i ja Blair’i suhete üle võttis jälle hoogu ning jätkus isegi peale 2005. aasta valimisi, mille võitis jällegi Tööpartei, kuid seekord ei omatud enam nii suurt ülekaalu parlamendis, kui nad olid seda omanud enne ning ka häältearv oli oluliselt vähenenud. Nemad kahekesi aga kandideerisid koos, sellest hoolimata jäi ning jääb Briti meedia täis kahtlusi nende omavahelisest teravatest suhetest. Blair, olles oma partei surve all, teatas 7. septembril 2006. aastal, et ta astub tagasi lähima aasta jooksul. Ekspertide ning kihlvedude vedajate arvates oli Brown Blair’i enda kindel favoriit teda asendamaks; ta oli ainus tõsiseltvõetav kandidaat, kellest Westminstris räägiti. Esinemised ja uudised viisid kõik ameti üleandmiseni Brown’ile, kellest pidi saama tulevane peaminister; peale selle loodi mulje tugevast põhimõtetega inimesest, kes omab visioon saamaks juhiks ja tegemaks globaalseid muutusi.
2007. aasta märtsis langes Brown Lord Turnbull’i rünnaku ohvriks. Ta oli töötanud kantslerina Brown’i heaks Rahandusministeeriumis 1998. aastast kuni 2002. aastani. Turnbull süüdistas Brown’i selles, et too oli juhtinud Rahandusministeeriumi „stalinliku halastamatusega“ ja kohelnud oma kabineti kolleege rohkema või vähema põlgusega. See uudis sai erilise tormi osaliseks Briti meedia seas, kuna kommentaare selle kohta tehti just hetkel, mil avaldati Brown’i majandushuvide deklaratsioon. Brown peaministrina
Brown lõpetas rahandusministri ameti ning Tema Majesteedi, Kuninganna Elizabeth II nõusolekul sai temast Ühendkuningriikide peaminister 27. juunil 2007. aastal. Sarnaselt kõikidele moodsatele peaministritele, on Brown paralleelselt ka Rahandusministeeriumi Esimene Lord ja Tsiviilteenistujate Minister, lisaks on ta ka Ühendkuningriikide valitsuse liige. Lisaks sellele on ta ka Tööpartei juht ning parlamendi liige, esindades valimisringkondadena Kirkcaldy’t ja Cowdenbeath’i. Ta on järjestikuselt 6. peaminister kaheteistkümnest, peale II maailmasõda, kes on saanud peaministriameti ilma, et ta oleks võitnud üldvalimisi. Gordon Brown on ka auliige rahvusvahelises organisatsioonis: Raoul Wallenberg’i Organisatsioon. Poliitika
Brown on teinud ettepaneku liigitada mõned peaministrile kuuluvad võimutäiused, mis on kinnitatud kuningliku eesõigusega, ümber parlamendile – nende hulka kuuluvad näiteks võimalus kuulutada sõda ja määrata ametiposte kõrgematele riigiametitele. Brown tahab, et parlamendil oleks õigus ratifitseerida rahusid ja et parlament oleks võimeline rohkem kontrollima eriteenistuste tegevust. Ta on teinud ka ettepaneku liigutamaks mõned võimutäiused parlamendilt kodanikele, see sisaldab endas ka näiteks õiguse formeerida „kodanike vandekohtuid“. Ta on väitnud, et justiitsministril ei tohiks olla õigust otsustamaks, kas avaldada süüdistust teatud juhtumite puhul või mitte, nagu näiteks lordiperekondade laenude puhul. Oma Tööpartei juhiks kandideerimise ajal tegi Brown mõningaid poliitiliselt initsiatiivikaid ettepanekuid ning juhtis tähelepanu, et Brown’i juhitav valitsus viiks läbi järgmisi reforme:
• Lõpetaks korruptsiooni • Viiks läbi konstitutsiooni reformi • Lahendaks elamumajanduse küsimuse • Reformiks tervishoiusüsteemi
Abielu ja perekond
Brown’i varajaste tüdruksõprade sekka kuulus ka näiteks ajakirjanik Sheena Macdonald, lisaks veel Marion Caldwell ja printsess Margarita, kes on Rumeenia eksiilis oleva kuninga vanim tütar. Tema on nende suhet kommenteerinud järgmiselt: „See oli väga jõuline ning romantiline armulugu. Ma ei lakanud iial teda armastamast, kuid ühel päeval ei paistnud see minu jaoks enam õige – kõik tiirles ainult poliitika, poliitika ja veelkord poliitika ümber, kuid mina vajasin ju samuti tähelepanu. Brown abiellus Sarah Macauley’ga eratseremoonial oma kodus Põhja-Queensferry’s 3. augustil 2000. aastal. 28. detsembril 2001. aastal sündis neile enneaegselt tütar, Jennifer Jane, kuid kahjuks sündis ta enneaegselt ning suri juba 8. jaanuaril 2002. aastal. Sellel ajaperioodil kommenteeris oma olukorda ka Gordon Brown ise, öeldes, et möödunud sündmused on muutnud nii teda kui ka tema naist. Neil on 2 last, kelle nimed on John ja James Fraser. Novembris 2006. aastal diagnoositi James Fraser’il põiepõletik. Tema kahest vennast niipalju, et John Brown on avalike suhete juht Glasgow linnavalitsuses. Tema teine vend, Andrew Brown on seevastu olnud meediasuhete juht Inglismaal Prantsuse omanduses olevas elektriettevõttes „EDF Energy“ alates aastast 2004. Eelnevalt oli ta meediastrateegiajuht maailma suurimas avalike suhete firmas „Weber Shandwick“, seal töötas ta perioodil 2003-2004. Ta on olnud ka Kanal 4 poliitikasaate „Powerhouse“ toimetaja aastatel 1996-2003. Ta on töötanud BBC’s 1970. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni.
[redigeeri] Välislink
| Eelnev: Tony Blair |
Suurbritannia peaminister alates 2007 |
Järgnev: praegune |
