Gordon Brown
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
.jpg)
James Gordon Brown (sündinud 20. veebruaril 1951 Glasgow's) on Suurbritannia poliitik, Suurbritannia peaminister 27. juunist 2007 kuni 11. maini 2010. 1997–2007 oli ta Suurbritannia rahandusminister Tony Blairi valitsuses. Ta on Leiboristliku Partei liige ja alates 24. juunist 2007 selle esimees.
Ta on lõpetanud Edinburghi ülikooli ja olnud sama ülikooli rektor.
Ta on kõige kauem ametis olnud minister pärast Nicholas Vanstritti, kes oli ametis 19. sajandi algul. Tal on ajaloodoktori kraad Edinburghi Ülikoolist. Lisaks peaministri ametile on ta ühtlasi rahandusministeeriumi esimene lord ja tsiviilteenistujate minister. Ta on olnud parlamendiliige alates 1983. aastast.
Lapsepõlv ja karjäär enne parlamenti[muuda | muuda lähteteksti]
Gordon Brown sündis Govan’s Glasgow's Šotimaal; kuigi meedia on aeg-ajalt nimetanud tema sünnikohaks Giffnocki Renfrewshire’is, kuhu ta vanemad olid registreeritud ajal, mil ta sündis.
Tema isa John Ebenezer Brown oli Šoti kiriku vaimulik, kes suri 1998. aastal (84-aastaselt). Tema mõju Gordon Brownile oli tugev. Tema ema Jessie Elizabeth Souter, tuntud kui Bunty, suri 2004. aastal (86-aastaselt). Ta oli saepuidu kaupmehe John Souteri tütar. Gordon kasvas üles koos vendade John ja Andrew Browniga kiriklas Kirkcaldys, mis oli tollal suurim linn Fife’is. Sarnaselt paljude teiste tuntud šotlastega kutsutakse tedagi vahel "kiriku pojaks". Brown õppis Lääne-Kirkcaldy algkoolis, kus ta valiti eksperimendi korras kiirõppeprogrammi, tänu millele kulus tal ainult 2 aastat, et jõuda edasi Kirkcaldy keskkooli.
Edinburghi Ülikooli ajalugu õppima pääses ta juba 16-aastaselt. Ta kannatas võrkkesta eraldatuse all, pärast seda, kui teda löödi pähe rugby mängu ajal, ühel aastalõpu mängu ajal tema vanas koolis. Ta jäi vasakust silmast pimedaks. Hoolimata mitmest operatsioonist ja ravist, mille hulka kuulus nädalatepikkune lebamine pimedas ruumis, ei paistnud olukord paranevat. Hiljem, Edinburghi Ülikoolis tajus ta sarnaseid tundemärke ka oma paremas silmas. Brown läbis eksperimentaalkirurgia Edinburghi Kuninglikus haiglas ning ta parem silm päästeti. 1972. aastal, juba üliõpilasena, valiti ta Edinburghi Ülikooli rektoriks, kes oli samal ajal ka Ülikooli Kohtu kokkukutsuja. Brown töötas rektorina kuni 1975. aastani, lisaks sellele toimetas ta ka ajalehte Šotimaa Punane Leht. Aastatel 1976–1980 töötas poliitikalektorina Glasgow' Tehnoloogia Kolledžis. 1979. aasta üldvalimiste ajal esindas Brown Edinburghi lõunapiirkonda, kuid kaotas konservatiivist kandidaadile Michael Ancramile. Aastast 1980 töötas Šoti televisioonis ajakirjanikuna, hiljem päevauudiste toimetajana kuni tema valimiseni parlamenti 1983. aastal.
Parlamenti valimine ja opositsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Gordon Brown valiti parlamendiliikmeks tema teisel katsel, 1983. aasta üldvalimistel, kui ta oli Tööpartei parlamendikandidaat Ida-Dunfermline’is. Temast sai opositsiooni esindaja kaubandus- ja tööstusküsimustes 1985. aastal. 1986. aastal kirjastas ta Sõltumatu Tööpartei poliitiku James Maxtoni biograafia, mis oli ka tema doktoritöö teemaks. Brown oli varikabineti asekantsler Rahandusministeeriumis 1987–1989 ning pärast seda sai temast varikabineti kantsler kaubandus- ja tööstusküsimustes – enne seda, kui temast sai varikabineti minister rahandusküsimustes 1992. aastal.
Pärast Leiboristliku Partei senise juhi John Smithi äkilist surma 1994. aasta mais nimetati Browni võimaliku parteijuhina, kuid ta ei suutnud võistelda Tony Blairiga, kes sai kõigi lemmikuks. On olnud palju kõlakaid selle kohta, et Blair ja Brown sõlmisid omavahel kokkuleppe Granita restoranis Islingtonis. Selles kokkuleppes olevat Blair lubanud Brownile anda kontrolli majanduspoliitika üle ja pärast kaht ametiaega ka peaministri koha[1]. Hoolimata sellest, kas see on tõde või mitte, on suhted Browni ja Blairi vahel olnud tavapärased, mõlemad kuulusid "Uue Tööpartei" põlvkonda. Suhted on olnud neil ühtsed kuni tänapäevani. Töötades varikabineti kantslerina, esitles Brown end finantsiliselt kompetentse kantslerina: ta rahustas eraettevõtteid ja keskklassi ning kinnitas, et leiboriste saab usaldada juhtima majandust, ilma et suurendataks inflatsiooni, kinnitas, et töötus ja ülekulutamine on 1970. aastate pärand. Lisaks sellele käskis ta avalikult Tööparteil jälgida konservatiivide rahakulutamise plaani esimesel kahel aastal pärast võimu ülevõtmist. Pärast parlamendi valimisringkondade ümberjaotamist Šotimaal sai Brown parlamendiliikmeks, esindades Kirkcaldyt ja Cowdenbeathi 2005. aasta üldvalimistel.
Brown rahandusministrina[muuda | muuda lähteteksti]
Browni staaž 10 aastat ja 2 kuud rahandusministrina tegi temast lähiajaloo kõige kauem ametis olnud ministri. Peaministri kodulehel on välja toodud kolm saavutust, mis on korda saadetud Browni rahandusministriks oleku ajal: juhtinud "kõige pikemat majanduskasvu perioodi eal", tehes Inglismaa Panga sõltumatuks; teinud kokkuleppe vaesuse ja kliimamuutuse vastu võitlemiseks G8 kohtumisel 2005. aastal. Edust hoolimata on paljud kriitikud toonud välja asjaolu, et Brown oli lihtsalt õnnega koos, kuna ministrina päris ta tugeva majanduse konservatiividelt.
Teekond Blairi järglaseks[muuda | muuda lähteteksti]
2004. aasta oktoobris teatas Tony Blair, et ei kandideeri neljandat korda peaministri, kuid teatas, et sellest hoolimata kavatseb ta töötada terve oma kolmanda ametiaja. Arutelu Browni ja Blairi suhete üle võttis hoogu ja jätkus pärast 2005. aasta valimisi, mille võitis jällegi Tööpartei, kuid seekord mitte enam nii suure ülekaaluga kui enne. 2006. aasta hilissuvel alustas Browni toetajaskond "mässu" ja 8 kõrget leiboristist ametnikku astus protestiks Blairi jätkamise vastu ametist tagasi. Blair teatas 7. septembril 2006, et astub lähima aasta jooksul tagasi ja kutsus 10. septembril üles sisevõitlust lõpetama, hoiatades leiboriste valimiskaotuse eest. Siiski langes leiboristide reiting oktoobri lõpuks viimase kahe kümnendi madalaimale tasemele: neid toetas 29% inglastest, opositsioonilisi konservatiive David Cameroni juhtimisel 39%. 3. mail 2007 kohalikel valimistel kogusid leiboristid Šotimaal 27% konservatiivide 40% vastu ja ka Walesis nõrgenes nende positsioon.[2]
2007. aasta märtsis langes Brown Lord Turnbulli rünnaku ohvriks. Ta oli töötanud kantslerina Browni heaks rahandusministeeriumis 1998–2002. Turnbull süüdistas Browni selles, et too oli juhtinud rahandusministeeriumi "stalinliku halastamatusega" ja kohelnud oma kabineti kolleege põlgusega. See uudis sai Briti meedias tormi osaliseks, kuna kommentaare selle kohta tehti just ajal, mil avaldati Browni majandushuvide deklaratsioon.
10. mail 2007, oma võimuletuleku 10. aastapäeval, teatas Blair tagasiastumisest. Järgmisel päeval nimetas ta Browni oma mantlipärijaks. 17. mail esitas ka leiboristide parlamendifraktsioon Browni uueks peaministrikandidaadiks. Browni poolt hääletas 353 saadikust 307 ja selline kindel toetus jättis ära erakonnasisese võimuvõitluse. 24. juunil valiti Brown ka erakonna uueks liidriks.[3]
Brown peaministrina[muuda | muuda lähteteksti]
Brown lõpetas rahandusministri ameti ja Elizabeth II nõusolekul sai temast Suurbritannia peaminister 27. juunil 2007. Sarnaselt kõikide moodsatele[küsitav] peaministritega on Brown ühtlasi Rahandusministeeriumi Esimene Lord ja tsiviilteenistujate minister, lisaks on ta Tööpartei juht ja parlamendi liige, esindades valimisringkondadena Kirkcaldyt ja Cowdenbeathi. Ta on Raoul Wallenbergi Organisatsiooni auliige.
Brown alustas oma ametiaega edukalt. 20. juuli vahevalimistel säilitasid leiboristid 2 valimisringkonnas oma mandaadi. Ajakirjandus kiitis tema oskusi nii suviste üleujutuste likvideerimisel kui ka suu- ja sõrataudi ohjeldamisel. Augusti keskpaigaks kerkis erakonna toetus viimase 4 aasta kõrgeimale tasemele ja mõõdukalt konservatiivse ajalehe Sunday Times küsitluste kohaselt oli leiboristide toetus 10% võrra suurem kui konservatiivide toetus.[4]
Opositsiooniliider David Cameron on püüdnud erakorralisi valimisi esile kutsuda sellest ajast peale, kui Brown ilma valimisteta peaministriks sai, kuid Brown ei ole neid välja kuulutanud.[4]
Brown nimetas välisministriks Iraagi sõja suhtes skeptiliselt meelestatud David Milibandi, kes oli 41-aastane ja viimase 30 aasta noorim poliitik sel ametikohal. Jacqui Smithist sai esimene naine Briti siseministri kohal, aga kohtuministrist Patricia Scotlandist esimene neegrinaine Briti valitsuses. Blairi sise- ja välisminister Jack Straw, kes samuti Iraagi sõtta kriitiliselt suhtub, sai justiitsministriks.[4]
Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Kohe võimule saades teatas Brown, et Suurbritannia välispoliitika ei muutu. 28. juulil rõhutas ta, et USA ja Suurbritannia side on tugev ja tugevneb tulevikus veelgi. Teisalt jätkas ta vägede väljatõmbamist Iraagist. Oma esimeses välispoliitilises kõnes parlamendile 8. oktoobril 2007 teatas ta, et 2008. aasta kevadel vähendatakse Suurbritannia Iraagis olevat väekontingenti poole võrra ehk 2500 meheni.[4]
Brown on teinud ettepaneku liigitada mõned peaministrile kuuluvad võimutäiused, mis on kinnitatud kuningliku eesõigusega, ümber parlamendile. Nende hulka kuuluvad võimalus kuulutada sõda ja määrata töötajaid kõrgetesse riigiametitesse. Brown tahab, et parlamendil oleks õigus ratifitseerida rahusid ja et see saaks rohkem kontrollida eriteenistuste tegevust. Ta on teinud ka ettepaneku liigutada mõned võimutäiused parlamendilt kodanikele. See sisaldab ka õiguse formeerida "kodanike vandekohtuid". Ta on väitnud, et justiitsministril ei tohiks olla õigust otsustada, kas avaldada süüdistust mõne juhtumi korral või ei, nagu näiteks lordiperekondade laenude puhul. Oma Tööpartei juhiks kandideerimise ajal tegi Brown mõningaid poliitiliselt initsiatiivikaid ettepanekuid ning juhtis tähelepanu, et Browni juhitav valitsus korraldab järgmised reformid:
- lõpetab korruptsiooni
- muudab põhiseadust
- lahendab elamumajanduse küsimuse
- reformib tervishoiusüsteemi.
Abielu ja perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Browni pruutide sekka kuulusid ajakirjanik Sheena Macdonald, Marion Caldwell ja printsess Margarita, kes on Rumeenia eksiilis oleva kuninga vanim tütar. Tema on nende suhet kommenteerinud järgmiselt: "See oli väga jõuline ning romantiline armulugu. Ma ei lakanud iial teda armastamast, kuid ühel päeval ei paistnud see minu jaoks enam õige – kõik tiirles ainult poliitika, poliitika ja veelkord poliitika ümber, kuid mina vajasin ju samuti tähelepanu. Brown abiellus Sarah Macauleyga eratseremoonial oma kodus Põhja-Queensferrys 3. augustil 2000. 28. detsembril 2001 sündis neil tütar Jennifer Jane, kuid ta sündis enneaegselt ja suri juba 8. jaanuaril 2002. Sel perioodil kommenteeris oma olukorda ka Gordon Brown ise, öeldes, et möödunud sündmused on muutnud nii teda kui ka tema naist. Neil on kaks last: John ja James Fraser. Novembris 2006 diagnoositi James Fraseril tsüstiline fibroos. Tema kahest vennast niipalju, et John Brown on avalike suhete juht Glasgow' linnavalitsuses. Tema teine vend, Andrew Brown on seevastu olnud meediasuhete juht Inglismaal Prantsuse omanduses olevas elektriettevõttes EDF Energy alates aastast 2004. Varem oli ta meediastrateegiajuht maailma suurimas avalike suhete firmas Weber Shandwick, seal töötas ta 2003–2004. Ta on olnud ka Kanal 4 poliitikasaate "Powerhouse" toimetaja 1996–2003. Ta on töötanud BBC-s 1970. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Tony Blair |
Suurbritannia peaminister 2007–2010 |
Järgnev David Cameron |