Fiona Macpherson
Fiona Macpherson (sündinud 19. oktoobril 1971) on filosoof, kes tegeleb tajufilosoofiaga.
Ta on Glasgow' Ülikooli filosoofiaprofessor.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Meelte taksonomiseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Artiklis "Taxonomising the Senses" pakub Macpherson meelte eristamise probleemi lahendamiseks välja mitmemõõtmelise ruumi, mis arvestab kõigi traditsiooniliste eristuskriteeriumidega (representeeritavad omadused, fenomeniline iseloom, lähim ärritaja ja meeleelund) ja võimaldab neid lisada ning kuhu kõikvõimalikud meeled saab paigutada.
Võib eraldi küsida, mitu eksemplarmeelt olendil on ja mitu tüüpmeelt tal on. Näiteks kui olendil on neli silma, võib tal olla üks eksemplarnägemine, milles kõik neli silma osalevad, või siis jälle kaks eksemplarnägemist, kumbki kahe silmaga. Kummalgi juhul on nägemine üks tüüpmeel. Kuidas eristada tüüpmeeli ja kui palju võimalikke tüüpmeeli on olemas?
Aristotelese järgi on meeli viis ning see on nomoloogiline paratamatus. Matthew Nuddsi järgi on ilmne, et inimesel on viis meelt, nagu rahvapsühholoogia ütleb, ning selle tõe teaduslik revideerimine oleks teemavahetus, sest tegu poleks enam meeltega, nii nagu me neid tavaliselt mõistame. Seisukohta, mille järgi võimalikke meeli on piiratud arv ja nad on diskreetsed (üksteisest selgelt erinevad), nimetab Macpherson hõredaks vaateks. Macpherson ei usu hõredat vaadet, sest on tõendeid selle kohta, et on palju rohkem kui viis meelt, nii et võib arvata, et võimalikke meeli on palju. Inimese puhul räägitakse muu hulgas propriotseptsioonist, tasakaalumeelest ja vomeronasaalsest süsteemist, mis detekteerib Jacobsoni elundi abil feromoone. Neil on oma elund, need tekitavad elamusi (vomeronasaalne süsteem küll mitte), mis võivad olla õiged või mitte, ning on vähemalt osaliselt eksterotseptiivsed (kehavälist infot koguvad). Teiste kandidaatide seas on eraldi valu-, temperatuuri ja survemeel ühtse kompimise asemel. Neile vastavad eraldi retseptorrakud ja eraldi nahapiirkonnad. Ka elamusi on peetud piisavalt erinevateks. On väidetud, et Platon pidas temperatuurimeelt kompimisest erinevaks, samuti valumeelt, mida ta pidas hinge aistinguks. On vaieldav, kas neist argumentidest piisab, et kompimismeelt tükeldada. Tundub, et surve- temperatuuri- ja surveaistingute vahel on pidevad fenomenoloogilised üleminekud; ka vastavad sensorid tunduvad olevat osalt kattuvad (temperatuuri- ja valuaistingute töötlemine on ajus integreeritud); ent seda võib tõlgendada ka meeltevahelise interaktsioonina, ja fenomenilised tõigad on vaieldavad, nii et asi on lahtine. Lisameelteks on pakutud veel nälja-, janu-, märja ja kuiva, esemete kaalu, põie täisoleku, lämbumise ja hingamise, suguiha- ja piimaerituse meelt (kokku kuni 17). Loomade puhul on veel rohkem kandidaate. Näiteks tuvid ja teised linnud on tundlikud Maa magnetvälja suhtes, mis annab neile hea suunameele. Ka forellid on magnetvälja suhtes tundlikud (neil on spetsiaalne elund ja analüsaator). Paljudel kaladel tundub olevat elektrimeel, mõnedel aktiivne (kätkeb elektrivälja tekitamist). Lõgismadudel ja mõnedel teistel madudel tundub olevat infrapunameel, mis erineb nägemisest. Nii et on vähemalt võimalik, et meeli on rohkem kui viis. Macpherson ei usu, et rahvapsühholoogia ei luba rohkem meeli, nagu Nudds ütleb. Seda näitab asjaolu, et ka teadlased arutavad meelte arvu üle, ja kogemus näitab, et ka võhikud on valmis uusi meeli kõhklusteta omaks võtma. Pealegi on uute meelte idee ka popkultuuris levinud. Macpherson leiab, et meele rahvamõiste lihtsalt ei ütle, kui palju meeli on. Viiest meelest räägitakse lihtsalt harjumusest, ja järelemõtlemisel võidakse tunnistada rohkem meeli. Kui palju meeli tegelikult on, saab näidata ainult teadus koos filosoofilise uurimisega, mis tingimused on meele olemasoluks tarvilikud.
Mis määrab selle, millisesse tüüpmeelse eksemplarmeel kuulub? Vastamiseks on tarvis meelte individueerimise printsiipi. See on otseses seoses meelte arvu küsimusega. Vastuseid on sageli negatiivselt mõjutanud hõre vaade. Meelte individueerimisele on neli põhilist lähenemist.
Representatsioonilise kriteeriumi järgi individueerib meelt see, milliseid objekte ja omadusi selle meele elamused representeerivad. Seda lähenemist esindab Aristoteles, kelle järgi on olemas nii mitmele meelele ühiseid kui ka ühele või teisele meelele eriomaseid objekte või omadusi. Representatsioonilise vaate ühe variandi järgi on teatud arv tunnuseid, mille representeerimine on mingi meele jaoks paratamatu või tarvilik või mõlemat. Teise variandi järgi tuleb vaadata ainult või samuti seda, mida representeerivad teadvustamata ajuseisundid või -mehhanismid. Mõned leiavad, et meele individueerimisel on otsustav see, millist käitumist see meel olendile võimaldab: see, kuidas olendil on võimalik käituda, sõltub tõenäoliselt sellest, mida ta keskkonna kohta teab või usub. Mõned (näiteks disjunktivistid) küll eitavad seda, et taju käigus luuakse representatsioone: olend reageerib otseselt maailmale või ruumilis-ajalisele valgusmustrile, mis on talle otseseks ärritajaks. Ent ka sel juhul saab tajuseisundeid pidada representatsioonilisteks vähemalt selles mõttes, et saab hinnata nende õigsust, ja seisundi õigsuse tingimuste järgi saab öelda, millise representatsiooniga on tegu. Teine võimalus on väita, et tegude õige kirjelduse (näiteks "endast vasakul oleva objekti vältimine") järgi saab genereerida representatsiooniliseks sisuks olevate objektide ja omaduste komplekti. Mõned filosoofid hoiaksid küll reprentatsioonilise kriteeriumi ja käitumiskriteeriumi lahus.
Teise kriteeriumi puhul lähtutakse meele tekitatavate või meeles kätkuvate elamuste fenomenilisest iseloomust. Sel juhul tekib küsimus, kuidas seda fenomenilist iseloomu, mis on antud meele elamustel peab olema. Tundub, et me kasutame sõnastamiseks peaaegu alati viidet sellele, mille kogemise (representatsiooni) moodi see on. Nii võib teatud fenomenilise iseloomuga elamuste klassi sõnastada teatud asju representeerivaks klassiks. Nii osutub see kriteerium väga sarnaseks representatsioonilise kriteeriumiga. Vaimufilosoofid vaidlevadki selle üle, kas kogemuse fenomenilist iseloomu saab täielikult sõnastada representatsiooni terminites. Kui saab, siis fenomeniline ja representatsiooniline kriteerium langevad kokku. Antud meele kõigi elamuste nõutavat fenomenilist iseloomu saab sõnastada ka nimetades ühe elamuste tüübi ja siis mainida sellega seotud elamuste rühma. Üks viis selleks on kasutada globaalse eristamatuse mõistet.
Üks võimalus on individueerida meeli meeleelundit mõjutavate lähimate füüsiliste ärritajate loomuse järgi. Selle vaate järgi näiteks nähakse siis ja ainult siis, kui maailma tajutakse nii, et seejuures ärritavad tajuja meeleelundit elektromagnetlained lainepikkusega 380–750 nm. Kuulmise puhul on lähimaks ärritajaks rõhulained, haistmise puhul teatud ained õhus.
Meeli võib individueerida ka meeleelundi järgi, mille abil tajutakse. Võidakse mõelda, et kui kasutatakse silma, siis nähakse, jne. Siis aga tuleb selgitada, mis on silma jne olemus. Ahvatlev on teha seda lähima ärritaja iseloomu järgi. Sel juhul kaoks erinevus eelmisest lähenemisest. Elundeid võib määratleda ka füsioloogia kaudu, võib-olla koos närvide ja ajuga.
Suur osa kirjandusest meelte individueerimise kohta eelistab üht neist neljast kriteeriumist teistele. Aristotelese viis meelt on enamasti kõigi nelja kriteeriumi järgi hästi eristatavad, kui nad toimivad normaalselt ja optimaalsetes tingimustes (tõsi küll, haistmine ja maitsmine on raskest eristatavad). Hõreda vaate pooldajate arvates on see tõend nende vaate kasuks. Raskused tekivad aga uute meelte puhul, vanade meelte ümbertegemise puhul, vanade meelte toimimishäirete puhul ja vanade meelte toimimise puhul imelikus ümbruses. Tuleb välja, et eri kriteeriumid tõmbavad eri suundades. See ongi üks põhjus, miks on arvatud, et tuleb üks kriteerium välja valida: nimelt parim võistlevatest kriteeriumidest. Macpherson paneb aga ette hõredast vaatest loobuda ning kasutada nelja kriteeriumi koos tegelike ja võimalike meelte täpseks ja mittemeelevaldseks liigitamiseks.
Nahkhiired saadavad välja ultrahelisirinat ja kuulavad selle kaja. See võimaldab neil pimedas osavalt ja kiiresti navigeerida ning koisid ja teisi saakloomi püüda. Mida intuitsioon ütleb: kas neil on uskumatu kuulmine, nad näevad niimoodi pimedas või on neil eriline kajalokatsioonimeel? Lähima stiimuli ja meeleelunditeooria järgi peaks tegu olema kuulmisega. Tõsi küll, lainepikkused pole samad mis inimeste kuulmise puhul ja kõrvad pole ka täpselt samasugused. Ka ajus on erinevused, sest infot töödelda tuleb palju rohkem. Nii et nende kriteeriumide järgi on kõige loomulikum on järeldada, et tegu on kuulmisega, aga võib ka järeldada, et tegu on uue meelega. Representatsiooniline kriteerium annab ebaselge tulemuse. Võidakse arvata, et tegu peab olema nägemisega, sest tajutakse kehast kaugel olevaid kolmemõõtmelisi objekte. Aga värvust ei tajuta, seda aga on peetud nägemisele olemuslikuks. Nii et võib ka mõelda, et nahkhiir ikkagi kuuleb, sest nahkhiire elamused representeerivad kaja heli. Ja tõepoolest, võib kahelda, kas nahkhiire elamused ikka representeerivad seda, kus kauged objektid on: võib-olla nahkhiir lihtsalt teeb tajumuste põhjal otsustuse objektide asukoha kohta (on vaieldav, kas üldse saab tõmmata selget piiri tajusisu ja otsustuse vahel). Võib ka mõelda, et nahkhiire elamused representeerivad nii helisid kui ka kaugeid objekte. Siis nahkhiir võib-olla nii kuuleb kui ka näeb ühe ja sama elundiga. Või on parem öelda, et tal on meel, mida meil ei ole. Fenomenilisest kriteeriumist pole siin kasu: võib arvata, et elamused on osalt kuulmise, osalt nägemise moodi, ja osalt mõlemast erinevad. Me küll ei tea kõiki fakte, aga Macpherson arvab, et isegi kui teaksime, siis ütleksime, et kajalokatsioonimeel on osalt nagu nägemine, osalt nagu kuulmine ja osalt mõlemast erinev.
Mesilased aistivad nii inimesele nähtavat valgust kui ka ultraviolettkiirgust. Loomulik on öelda, et mesilastel on nägemine. Kas peaks? Kas peaks nägemise objektiks pidama kogu elektromagnetkiirgust. Võiks mõelda, et jah, sest elektromagnetkiirgus on loomulik liik. Aga siis peaks ütlema, et ka ainult raadiolaineid või ainult gammakiirgust aistiv olend näeb. Macpherson ütleb, et ta tahaks sellisel juhul teada, missugune on meeleelund, mida elamused representeerivad ja missugune on nende fenomeniline iseloom. Teine võimalus oleks piirata nägemist nähtava valgusega ning öelda, et mesilasel on lisameel või mingi muu meel. Meeleelundi kriteerium ei anna selget tulemust. Me nimetame mesilase elundeid küll silmadeks, aga need on inimese silmadest üpris erinevad, nii et pole päris ilmne, kas neid peaks nimetama silmadeks. Representatsiooniline kriteerium ütleb võib-olla kõige ühesemalt, et mesilastel on nägemine, sest nad tajuvad kaugeid kolmemõõtmelisi objekte. Võib-olla siiski peaks ütlema, et neil on oma eriline meel, sest nad näevad ka omadusi, mida meie ei näe. Pealegi, nad ei näe samasuguseid värvusi nagu meie. Kui lähtuda sellest, et nähakse värvusi, siis võiks järeldada, et nad ei näe, kuigi neil on midagi nägemisesarnast. Mis puutub fenomenidesse, siis arvatavasti on need osalt sarnased nagu meil, osalt teistsugused (sama lugu on ju sellega, mida need representeerivad). Nii et see on natuke nagu meie nägemine ja natuke mitte; võib-olla see on nägemine, võib-olla mõni muu meel. Selle juhtumi järgi on näha, et ühegi kriteeriumi puhul ei ole lihtne otsustada mingi konkreetse tüüpmeele omamise tarvilike ja piisavate tingimuste üle.
Mõnedel madudel on peale silmade eraldi elundid infrapunakiirguse aistimiseks. Lõgismaod on võimelised ainult sellele meelele toetudes tajuma enda ees oleva saaklooma ja teda õigesse kohta tabama. Kas see on nägemine? Lähima ärritaja kriteerium ei anna jälle selget vastust. Ka meeleelundikriteerium ei anna kuigi selget vastust, sest pole selge, mida lugeda silmaks. Tekib ka küsimus, kas tegu on sama meelega nagu mao tavaline nägemine. Otsesed meeleelundid on küll erinevad, vastavad ajus aga on kattuvusi: osa neuroneid reageerib ainult üht liiki ärritajatele, osa nii ühele kui ka teisele, osa mõlemale koos. Nii et võib olla tegu ühe meele eri elunditega. Kas lõgismaol on üks nähtava valguse ja infrapunakiirguse eksemplarmeel, või kaks (ühe või kahe tüüpmeele) eksemplarmeelt? Macpherson eeldab praegu, et eksemplarmeeli on kaks, ja küsib, kas infrapunakiirguse meel on nägemismeel. Tegu on küll kaugete kolmemõõtmeliste objektide representatsiooniga, aga erinevalt nägemisest representeeritakse ka soojust, kuid ei representeerita nägemist meie mõttes. Võib arvata, et ka fenomeniline iseloom on osalt sarnane, osalt teistsugune. Ka madude infrapunameel on nägemisega osalt sarnane, osalt mitte. Erinevalt mesilaste meelest ei aisti infrapunameel nähtavat valgust.
Nägemist kompimisega asendava seadme (TVSS) abil on võimalik maailmas navigeerida ja kaugeid kolmemõõtmelisi objekte ära tunda. Esialgu teadvustatakse aistinguid nahal, aga lõpuks hakkab tunduma, et tajutakse objekte enda ees. Sellel on palju ühist nägemisega, eriti ruumilisuse poolest. Kas sel juhul nähakse, kombitakse või kasutatakse mingit uut meelt? Meeleelundi kriteeriumi järgi oleneb vastus sellest, kas me peame siin meeleelundiks kaamerat, nahka või kaamerat ja nahka koos. Lähima ärritaja kriteeriumi järgi oleneb vastus sellest, kas peame lähimaks ärritajaks valgust kaamerale, rõhku nahale või mõlemat koos. Representatsioonikriteeriumi järgi representeeritakse algul nõelu, hiljem (ka) sama mida nägemise puhul, välja arvatud värvus. Vastus on analoogne. Fenomenilise iseloomu kriteeriumi järgi on fenomenid osalt nagu kompimise puhul, osalt nagu nägemise puhul, osalt erilaadsed.
Vaadeldud meeled on osalt nagu nägemine, osalt teistsugused. Macpherson leiab, et see näitab, et tegelikke ja võimalikke meeli ei saa selgelt jagada piiratud arvuks diskreetseteks liikideks. Erinevused on pigem kvantitatiivsed. Meeli tuleb vaadelda kõigi kriteeriumide järgi ja mitte toppida neid etteantud lahtritesse. Just sellepärast, et on püütud lahtritesse toppida ja eri kriteeriumid näitavad eri suunas, ongi arvatud, et on tarvis üks kriteerium välja valida. Matthew Nuddsi järgi tuleb valida kõige tähtsam kriteerium. Miks me üldse tahame meeli eristada? Nuddsi järgi sellepärast, et eri meeltega tajutakse erinevat omaduste skaalat. Macphersoni järgi aga on meelte eristamine tähtis sellepärast, et me hoolime kõigist neljast. Kõigil võib olla nii praktiline kui ka teoreetiline tähtsus. Macpherson leiab, et need neli kriteeriumi on suhteliselt sõltumatud mõõtmed, mis moodustavad neljamõõtmelise ruumi, millesse mis tahes meele saab paigutada. (Kriteeriumidevaheliste paratamatute seoste küsimus on raske ja vastus sellele sõltub muu hulgas vaadetest fenomenilise iseloomu loomusele, võimalike maailmade võimalikule iseloomule ja sellele, kas meel peab tekitama teadlikke elamusi.) Meeled võivad moodustada klastreid, mis vastavad meeltele Aristotelese mõttes. Kui meeled on üksteisele lähedal, siis pole tarvis küsida, kas tegu on sama meelega: piisab sellest, kui kirjeldada sarnasusi ja erinevusi.
Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- Taxonomising the Senses. – Philosophical Studies, 2011, lk 123–142.