Sinine Niilus

Allikas: Vikipeedia

Sinine Niilus (ka Abbai; amhara አባይ (Abbay), araabia البحر الازرق (Al-Baḩr al-Azraq) ehk النيل الازرق (An-Nīl al-Azraq) on jõgi Etioopias ja Sudaani idaosas.

Kuni 1893. aastani vaadeldi seda jõge Niiluse lähtejõena, praegu peamise lisajõena.

Ühe kontseptsiooni järgi peetakse Sinise Niiluse lähteks T'ana järve, teise järgi arvatakse Sinise Niiluse osaks ka T'ana järve suubuv Gilgel Abbai[1][2]. Et jõe nimi on Etioopias alates T'ana järvest Abbai, siis võidakse Sinise Niiluse all mõista ka üksnes jõe Sudaani-osa[viide?].

Jõe pikkus koos Gilgel Abbaiga on 1783 km[viide?] või 1600 km[1] või 1460 km[2]. Etioopia Statistika Keskagentuuri andmetel on jõe pikkus 1450 km, millest 800 km jääb Etioopia territooriumile[3].

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Sinine Niilus on nime saanud oma tumeda värvi järgi. Etioopia mägedest alla voolates võtab ta kaasa üleujutatud viljakat mulda (Niiluse muda) ning värvub tumedaks. Jõgi värvub peaaegu mustaks, kuid Sudaanis kasutatavas kohalikus keeles märgib musta ja sinist üks ja seesama sõna.

Jõe kulg[muuda | muuda lähteteksti]

Jõe kulg alates T'ana järvest
Koht, kus jõgi voolab välja T'ana järvest.
Sinise Niiluse joastik Bahir Dari lähedal
Jõgi Bahir Dari lähedal

Gilgel Abbai saab alguse Etioopia mägismaalt Choke mägedest[viide?]. Jõe lähe on paigas, mis on ammu teada ja kabeliga tähistatud[viide?]. Koha nimi on Gishe Ābay (Gish Abay). Selle kõrgus merepinnast on umbes 2900 m[1] või 2970 m[viide?] või 2744 m[viide?]. Lähte geograafilised koordinaadid on 10°59' N, 37°13' E[viide?].

Sinine Niilus voolab T'ana järvest välja 1830 m kõrgusel merepinnast[viide?], Gonderist 17 km põhja pool[viide?]. Selle koha geograafilised koordinaadid on 11°37′14″ N, 37°24′30″ E.

Jõgi pöördub kagu poole ja moodustab kärestikke ning Tississati joa[viide?] (Sinise Niiluse joastiku[viide?] 20 või 40 km T'ana järvest allavoolu, kõrgus 45 m). Seejärel voolab seni madalate kallastega (30 km ulatuses pärast järvest väljumist) jõgi 400 või 500 km ulatuses 900–1200 m sügavuses ja 100–200 m laiuses kanjonis[4] lõunasse. See kuristik on takistuseks Etioopia põhja- ja lõunaosa vahelisele liiklusele ja sidele. Ta möödub Choke mägedest, ning edasi lääne suunas läbi Etioopia mägismaa. Jõe osa, mis pärast T'ana järvest väljumist[viide?] voolab Etioopia mägismaal, nimetatakse ka Abbai või Abai[4].

Pärast mägismaalt väljumist voolab läbi Sudaani tasandike loodesse. Sudaanis on jõgi aeglane ja looklev. Hartumi ja Umm Durmāni juures ühineb Sinine Niilus 350 m kõrgusel merepinnast[viide?] Valge Niilusega, moodustades Niiluse. Suudme geograafilised koordinaadid on 15°37′25″ N, 32°30′07″ E.

Veerežiim[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi toitub peamiselt vihmavetest.

Sinine Niilus on veerikas, eriti suvel, mil ta on Niiluse üleujutuste peamine põhjus (‘Aţbarah' jõe kõrval), ja annab valdava osa (80–85%[viide?] või kaks kolmandikku Niiluse veest. Aasta peale kokku annab Sinine Niilus Niiluse veest 59% ning koos ‘Aţbarah' jõega 90% veest ja 96% kaasaviidud setetest.

Vooluhulk kõigub suures ulatuses. Keskmine vooluhulk (Hartumi juures) on 1650 m³/s [5] (aastas toob ta Niilusesse 52 km³ vett). Minimaalne vooluhulk on 127 m³/s (aprillis)[1] ja maksimaalne 5822 m³/s[5] või 5868 m³/s (augustis)[1].

Etioopia vihmaperioodi jooksul (juunist septembrini) kasvab vooluhulk jõesängis ning veetase küünib septembris Hartumis maksimaalse 6 meetrini.

Lisajõed[muuda | muuda lähteteksti]

Sinisel Niiluse tähtsaim lisajõgi on vasakpoolne lisajõgi Dindari jõgi[viide?]. Lisajõgede seas on ka Rahad[viide?].

Etioopias suubuvad pärast T'ana järve Sinisesse Niilusesse teistes seas vasakpoolsed lisajõed (allavoolu järjestatuna) Wanqa, Bashilo, Walaqa, Wanchet, Jamma, Muger, Guder, Agwel, Nedi, Didessa ja Dabus ning parempoolsed lisajõed Handassa, Tul, Abaya, Sade, Tammi, Cha, Shita, Suha, Muga, Bachat, Katlan, Jiba, Chamoga, Weter ja Beles.

Jõeäärsed asulad[muuda | muuda lähteteksti]

Sinise Niiluse ääres on Sudaani linnad Ad-Damazīn, Al-Kharţūm Baḩrī, Hartum, Sinnār ja Wad Madanī.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jõe kesk- ja alamjooksul on Ar-Ruşayrişi hüdroelektrijaam ja Sinnāri hüdroelektrijaam, mis toodavad 80% Sudaanis tarbitavast elektrienergiast. Nende paisud aitavad ka niisutada Al-Jazīrah' tasandikku, kus kasvatatakse kvaliteetset puuvilla, nisu ja söödateravilja.

Jõgi on laevatatav kuni 580 km kauguseni suudmest (suurvee ajal Sannāri ja Ar-Ruşayrişi linna vahel[1] ning suurvee ajal on laevatatavad ka lisajõed Rahad (250 km) ja Dinder (600 km)[5].

Egiptuse kõrbemaastikule olid varem elutähtsad nii Niiluse vesi kui ka Niiluse muda, mille Sinine Niilus Etioopia mägismaalt kaasa toob. Ent pärast Aswāni paisu rajamist settib viljakas muda paisjärve põhja, jõudmata kunagiste üleujutusaladeni.

Suurbritannia ja Egiptuse vaheline leping aastast 1929 ning Egiptuse ja Sudaani vaheline kahepoolne lepe 1959. aastast Niiluse majandusliku kasutamise kohta keelavad kõigil teistel naabritel Niiluse veehulga mõjutamise. Egiptus ähvardas 2004 isegi, et ta peab iga tema kokku leppimata Niiluse vee kasutamise projekti sõjakuulutuseks. Nõnda on Etioopia praegu paradoksaalses olukorras, et kuigi sealt tuleb Egiptusesse üle 80% Niiluse veest, peab tegelik veerikas riik ise loobuma jõe ulatuslikust kasutamisest niisutuseks. Etioopia püüab diplomaatiliste vahenditega oma õigust veele maksma panna ning otsib organisatsiooni Nile Basin Initiative kaudu võimalusi koostööks Egiptusega. Praegu kasutab Etioopia jõe veest ainult umbes 1%. Kehtivate lepingute tõttu ei leia Etioopia oma paisude ja elektrijaamade kavadele rahastajaid.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Etioopias peetakse Abbai jõge pühaks ning samastatakse 1. Moosese raamatus 2:13 mainitud Giihoni jõega, mis Eedeni aiast välja voolab[6].

Avastamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eurooplane, kes nägi Sinist Niilust Etioopias ja jõe lätet, oli Pedro Páez, hispaania jesuiit, kes jõudis jõe lättele 21. aprillil 1613[7][8].

Sinise Niiluse joastikku kirjeldas esimesena hispaanlane Juan Bermúdez oma 1565. aastal avaldatud memuaarides.

Jõge võisid enne Páezt näha Etioopias 15. sajandi lõpus elanud eurooplased, näiteks Pêro da Covilhã, kuid jõe lätetele nad ei jõudnud.

Aastal 1629 läks jõe lätetele jesuiidi misjonär Jerónimo Lobo, aastal 1770 James Bruce.

Kuigi mitu eurooplasest maadeavastajat pidas plaani rännata piki Sinist Niilust selle Valge Niilusega ühinemise kohast kuni T'ana järveni, sai alates Frédéric Cailliaud' katsest 1821 kõigile komistuskiviks varsti pärast Etioopia piiri algav kuristik. Esimesena võõramaalastest tegi tõsise katse jõe ülemjooksu uurida ameeriklane W. W. Macmillan, keda abistas norra maadeavastaja B. H. Jenssen; Jenssen pidi sõitma Hartumist ülesvoolu, Macmillan T'ana järvest allavoolu. Ent Jensseni paadid pidas kinni Ramaka kärestik Sudaani-Etioopia piiri lähedal ja Macmillani paadid uppusid peagi pärast rännaku algust. Macmillan julgustas 1905 Jenssenit jälle Hartumist ülespoole sõitma, kuid ta oli sunnitud peatuma 300 miili enne T'ana järve.[9]

Konsul Cheesman oli Etioopiasse sattudes üllatunud, et Sinise Niiluse ülemjooks on kaardil ikka veel märgitud punktiirjoonega. Tal õnnestus 1925–1933 see kaardistada, ratsutades umbes 5000 miili muula seljas ning jälgides jõe kulgemist mägedest.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 ENE 1. väljaanne, kd 7, 1975, lk 181
  2. 2,0 2,1 Britannica
  3. ""Climate, 2008 National Statistics". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2010. Vaadatud 13. veebruaril 2010.
  4. 4,0 4,1 ENE 1. väljaanne, 1. kd, 1968, lk 33
  5. 5,0 5,1 5,2 Значение слова "Голубой Нил" в Большой Советской Энциклопедии
  6. Edward Ullendorff. Ethiopia and the Bible, Oxford: University Press for the British Academy 1968, lk 2.
  7. E. A. Wallis Budge. A History of Ethiopia: Nubia and Abyssinia, 1928 (Oosterhout: Anthropological Publications, 1970), lk 397
  8. R. E. Cheesman. – Geographical Journal, 71, (1928), lk 361
  9. Alan Moorehead. The Blue Nile, New York: Harper and Row 1972, lk 319–320
  10. R. E. Cheesman. – Geographical Journal, 71, (1928), lk 358–374

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]