Sega Mega Drive

Allikas: Vikipeedia
Sega Mega Drive
Japanese Mega Drive + Mega Drive 2.png
Tootja SEGA
Tüüp Konsool
Põlvkond Neljas generatsioon
Esmakordselt saadaval Flag of Japan.svg 29. oktoober 1988 Jaapanis,

Flag of the United States.svg 14. august 1989 USA-s, Flag of Europe.svg 1. november 1990 Euroopas

CPU Motorola 68000
Meedia ROM kassett
Online teenindus Sega Meganet, Sega Channel, XBAND
Toodet müüdud üle 39 mln
Enimmüüdud mäng Sonic the Hedgehog
Tagasiühilduvus Sega Master System
Eelkäija Sega Master Systems
Järeltulija Sega Saturn

Sega Mega Drive on 16-bitine neljanda põlvkonna mängukonsool, mis on toodetud Sega poolt alates 1988. aastast Jaapanis, 1989. aastast Põhja-Ameerikas, 1990. aastast Euroopas ja muudes maades. See oli esimene neljanda põlvkonna konsool, mis saavutas edu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Põhja-Ameerikas oli mängukonsool toodetud Genesis nimel, sest Sega ei saanud registreerida seal Mega Drive kaubamärki. 2009. aastal oli Mega Drive viiendal kohal IGN-i koostatud parimate konsoolide nimekirjas. [1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapanis oli Sega Mega Drive toodetud 29. oktoobrist 1988. aastal. Töötlemise käigus kandis vahend nime Mark V, kuid lõpuks otsustas tegevdirektor Hayao Nakayama nimetada seda Mega Drive-ks. Nimetus sümboliseeris Motorola 68000 protsessori kiirust ja võimsust. Esialgul planeeris Sega, et uue konsooli levimisega USA turul hakkab tegelema Atari firma, aga mõlemad pooled ei saanud kokku leppida. Lõpuks otsustas Sega konsooli levimisega iseseisvalt tegeleda. Esimesed konsooli partiid olid toodud New-Yorki ja Los-Angelesi 14. augustil 1989, teised linnad said need natuke hiljem. Konsooli hind oli 190 dollari. See on 10 dollari vähem, kui esialgul planeeriti.

Euroopas algas müük ainult 30. novembril 1990. Sel ajal eelmine konsool Sega Master System, mis oli Sega toodetud, võitis soliidse turuosa. Tänu sellele sai Sega Mega Drive kiiresti populaarseks. Kohe pärast uue konsooli ilmumist Euroopa turul, algas tõhusaim reklaamikampaania. Samal ajal hakati tegema palju mänge uue platvormi jaoks. Mõned mängud olid ülekantud mänguautomaatidest, näiteks Altered Beast, Golden Axe, Ghouls`n Ghosts. Mäng Sonic The Hedgehog tõi palju raha ja sai populaarseks üle kogu maailma.

Kaua aja jooksul konkureeris edukalt Sega Mega Drive teiste konsoolidega. Konsooli saatus sai selgeks pärast mitmeid edutuid turunduskäike, nimelt lisaseadmed, nagu Sega Mega CD. Sega kaotas palju raha ning ettevõtte insenerid hakkasid arendama uut 32-bitise konsooli Sega Saturn. Vaatamata sellele, et Sega lõpetas peaaegu oma konsooli toetuse 1990. aastate keskel, jätkati veel sel ajal Mega Drive mänge tootma kuni 1998. aastani.

Konsoolide sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mega Drive konkureeris esialgul 8-bitise NES-ga. Võrreldes NES-ga oli Sega-l parem graafika ja heli. Vaatamata sellele ignoreeriti Mega Drive-i Jaapanis. Siiski andsid ajakirjad (Famitsu ja Beep!) konsoolile hea hinnangu. Lõpuks müüs Sega esimese aasta jooksul 400 000 konsooli. Selleks, et müügi suurendada, andis Sega välja lisavälisseadmeid ja -mänge.

Põhja-Ameerika turu jaoks mõtles välja Sega of America tegevdirektor Michael Katz kahest osast koosneva plaani. Esimene osa sisaldas turunduskampaaniat, et Nintendo-le väljakutse teha. Sega juhtlause oli "Genesis does what Nintendon't", mis iseloomustas kampaania poliitikat Põhja-Ameerika regioonis. Plaani teine osa tähendas kasutada mängude nimetustes kuulsate sportlaste ja atleetide nimesid. Näiteks Pat Riley Basketball, Arnold Palmer Tournament Golf, James 'Buster' Douglas Knockout Boxing, Joe Montana Football, Tommy Lasorda Baseball, Mario Lemieux Hockey ja Michael Jackson's Moonwalker. Siiski oli väga keeruline Nintendost üle olla. Sellepärast, et edukat arengut edasi jätkata, võttis Sega ette järgmised taktilised võtted: 1. Hinna alandada. 2. Luua meeskond, mis asuks USA-s ja töötleks mänge USA turu jaoks. 3. Jätkata ja laiendada agressiivset reklaamikampaania. 4. Asendada mängu Altered Beast mänguga Sonic The Hedgehog (hiljem sai parimaks mänguks).

Sega alustas 1992. aastat donimeerides Nintendo üle. 55% turuosast kuulus Sega-le. Sellel olid madalamad hinnad ning oli ka rohkem mänge. Sega reklaamikampaania otsustas jätkata oma konsooli kiitmist, rääkides, et nende vahend on parem. Sega jäi domineerima USA turul veel kauaks ajaks.

Sega müüs 8 miljonit konsooli ning toetas Mega Drive-i Euroopas kuni 1998. aastani. Brasiilias oli Mega Drive samuti kuulus ning võttis 75% turuosalt.

Tehnilised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mega Drive Emaplaat (PAL)
Protsessor 16/32 bitine Motorola 68000 taktsagedusega 7,67 MHz
Kaasprotsessor (heli kontroller) 8-bitine Zilog Z80 taktsagedusega 3,55 MHz(Kasutatakse nagu peaprotsessor Sega Master System ühtesobivuse režiimis.)
Mälu: 64KB RAM(68000), 64KB video RAM, 8KB RAM(Z80)
Palett: 512 värvi
Pildi väljundresolutsioon: 256×224, 256×448, 320×224, 320×448, (PAL ja NTSC)

256×240, 320×240, 256×480, 320×480 (PAL), 256×192 (SMS mängud)

Heli: Yamaha YM2612 5 kanali FM ja 1 kanali FM/PCM, Texas Instruments SN76489 4 kanali PSG

Kontrollerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mega Drive Kontrollerid

Standartsel Mega Drive kontrolleril on kolm põhinuppu ja üks „start“ nupp, mida kasutatakse mängu peatamiseks või alustamiseks. Kontrolleri kuju on ümar. Hiljem 1993. a andis Sega välja uue 6-nupulise kontrolleri, samal ajal ilmus mäng Street Fighter II Champion Edition. Teine kontroller oli natukene väiksem. Uued nupud olid mõeldud selleks, et oleks kergem arkaad mängu mängida.

Samuti oli toodetud teatud arv teisi välisseadmeid. Super Nintendo Super Scope-le vastuseks andis Sega välja Menacer Light Gun-i ja kuuemängulise kasseti. Veel oli toodetud Sega Mouse, mis oli nimetatud Sega Mega Mouse Põhja-Ameerika regioonis. Pehme kattega kaigas BatterUP ja TeeVGolf golfikepp olid tehtud spordimängude toetamiseks.

Üheks kõige edutumaks välisseadmeks oli Sega Activator, mis oli mõeldud võitluse simuleerimiseks. Kõige kehvemate kontrollerite nimekirjas(koostanud Craig Harris ja IGN-i toimetaja) üle kogu maailma sai Sega Activator kolmanda koha. Mõlemad firmad - nii Electronic Arts, kui ka Sega - tegid välisseadmed, mis võimaldasid üheskoos 3-4 kontrollerit kasutada. Sega Mega Drive „oskab“ kasutada Sega Master Systems-i välisseadmeid Power Base Converter-i abil.

Emulatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu ka paljudel teistel konsoolidel on Sega Mega Drive-il väga palju järgijaid ja fänne. Seega muutsid emulaatorid Sega konsooli veelgi populaarsemaks.

Esimene teadaolev Sega Mega Drive emulaator, mis oli tehtud 1994. aastal, kandis nime Megadrive. Emulaatori abil oli võimalik mängida ilma hääleta ja mitmete vigadega ainult ühte mängu – Sonic the Hedgehog. Esimene täiesti hästitöötav emulaator GenEM ilmus 1996. aastal.

Endine Genesis-e arendaja Steve Snake hakkas 1997. aastal tegelema uue emulaatori projektiga, mis sai hiljem endale nime Kega Fusion. Seda emulaatori eesmärgiks oli ideaalne emulatsioon. Sega toetas Steve Snake-i emulaatori versiooni loomist, mis oli Windows-ga kokkusobiv.

Teine emulaator, Gens, alustas oma arengut 1999. aastal. See projekt saavutas suure populaarsuse emulaatori kogukonnas ja innustas palju teisi projekte. Vaatamata sellele lõpetas projekt oma arengu Kega Fusion-i täpselt sama tasemeni mitte kunagi jõudmata. Mõlemad emulaatorid toetasid online-mängu ning võisid salvestada mängusessioonide videoid.

Mega Drive/Genesis-e emulatsiooni kasutatakse samuti ka teistes konsoolides, nimelt Sega Dreamcast, Nintendo GameCube, Nintendo Wii, Nintendo DS, GamePark Holding GP2X, Sony PlayStation 2, Sony PlayStation Portable, Microsoft Xbox, Microsoft Xbox 360. Emulaatoreid kasutatakse ka telefonides (iPhone), mänguteenustes (GameTap, Console Classic) ja teistes platvormides.

Sega emulaatorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ages (Windows)
  • DGenGenecyst (DOS)
  • Gens(Windows,Linux)
  • Gens Plus! (Windows)
  • Gens32 (Windows)
  • Gens32 Surreal (Windows)
  • HazeMD (Windows)
  • Kega Fusion (Windows,Linux,Mac OS X)
  • Kega Lazarus (Windows)
  • Megasis (Windows)
  • MESS
  • PGEN (PlayStation 2)
  • Regen
  • RetroDrive (Windows)
  • Pico Drive (Symbian)
  • Pico Drive (PSP)

Kõige populaarsemad mängud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aero the Acro-Bat 2
  • Mortal Kombat 3
  • Earthworm Jim 2
  • Sonic the Hedgehog
  • Road Rash 3
  • Sonic the Hedgehog 2
  • Sonic the Hedgehog 3
  • Cannon Fodder
  • Comix Zone
  • Jungle Book
  • Story of Thor
  • Streets of Rage II
  • Dune 2
  • Contra Hard Corps
  • Strike
  • FIFA 97

Taasilmumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brasiilia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mega Drive-i tootmine ei lõppenud kunagi Brasiilias Tec Toy ettevõttes. Kaasaegsed mudelid kasutavad originaalset riistvara. Viimase versiooni nimetus on Mega Drive Guitar Idol, kus komplektis on 2 tavalist 6-nupulist mängukontrollerit ja kitarrkontroller viie sõrmlaua jaotise nupuga. Guitar Idol mäng sisaldab mitmesuguseid brasiilia ja rahvusvahelisi laule. Konsoolis on 87 mängu, kaasa arvatud uued Electronic Arts-i mängud, mis olid spetsiaalselt tehtud mobiiltelefonide jaoks, justnimelt FIFA 2008, Need for Speed Pro Street, The Sims 2 ja Sim City.

Hiina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiina firma ATGames valmistas 2008. aastal uue Mega Drive-ga kokkusobiva konsooli. Sellel on olemas kasseti pesa ja kaks 6-nupulist originaalset Mega Drive mängukontrollerit. Konsoolis on 15 mängu. ATGames toodab veel konsooli portatiivseid versioone. Vahendite levitamisega tegeleb Euroopas firma Blaze Europe.

India[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitashi ettevõte valmistab Mega Drive konsooli versiooni nimega Game-In Extreme, kus on mitu mängu. Vaatamata sellele, et nimetus Mega Drive ei olnud kuskil mainitud, sobisid Mega Drive-i kassetid ka Game-In Extreme konsoolile.

Põhja-Ameerika[muuda | redigeeri lähteteksti]

2009 andis ATGames välja 2 uut litsentseeritud Genesis konsooli: Firecore ja Gencore. Lisaks sellele toodeti 2 uut portatiivset konsooli: Retrogen ja Genmobile. Igal konsoolil on 20 mängu.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]