Santiago Rusiñol

Allikas: Vikipeedia
Santiago Rusiñol i Prats
Napoleon-SantiagoRusiñol-1892.jpg
Rusiñol aastal 1892
Sünniaeg 25. veebruar 1861
Sünnikoht Barcelona, Hispaania
Surmaaeg 13. juuni 1931
Surmakoht Aranjuez, Hispaania
Rahvus Hispaanlane
Tegevusala Maalikunst, luule, teater
Väljaõpe Tomás Moragas'e stuudio
Kunstisuund Modernisme
Rusiñol 1951. aastast pärineval Hispaania 50-peseetasel rahatähel

Santiago Rusiñol i Prats (25. veebruar 186113. juuni 1931) oli Hispaania maalikunstnik, poeet ja näitekirjanik. Ta oli üks Kataloonia kunstiliikumise modernisme juhte ning tema tööd on muuhulgas mõjutanud ka Pablo Picassot. Rusiñol saavutas tuntuse eeskätt oma näitemängude ning maastiku- ja aiamaalidega.

Varasem elu ja õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rusiñol sündis aastal 1861 Barcelonas samanimelise provintsi Manlleu linnast pärit tekstiilitöösturite perekonda. Olgugi, et ta oli perekonna tulusate ettevõtmiste pärija, näitas Rusiñol juba teismelisena välja suurt huvi maalimise ja reisimise vastu.

Tema maalikunstiõpingud algasid küll Tomás Moragase käe all stuudios Centro de Acuarelistas de Barcelona, kuid ta oli suuresti ka iseõppija. Sarnaselt paljude tolle aja kunstnikega läks ka tema Pariisi. Ta elas alates 1889. aastast Montmartre'is koos Ramon Casas'e ja Ignacio Zuloaga'ga.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema Pariisis valminud looming oli mõjutatud nii sümbolismist kui impressionismist. Tema tolle perioodi tööde hulgast leiab maastikumaale, urbanistlike teemadega maale, portreid ja art nouveau stiilis sümboolseid kompositsioone. Pariisis viibides täiendas ta ennast ka Gervex' Akadeemias, kus ta avastas oma armastuse modernismi vastu. Alates aastast 1896, mil ta reisis Andaluusias, hakkas ta maalima aedu.

Pärast Hispaaniasse naasmist asus ta elama Sitgesi linna, kuhu ta rajas ka stuudio-muuseumi Cau Ferrat. Sinna pani ta vaatamiseks välja oma suured sepiste, klaasist tööde ja maalide kogud, mis tänapäeval moodustavad osa Cau Ferrat' muuseumist. Lisaks korraldas ta ka linna kuulsaid modernismifestivale.[1]

Olles tagasi Barcelonas, oli ta sage külaline kohvikus Els Quatre Gats, mis oli kuulus oma seotusega katalaanide kunstiliikumise modernisme ja Pablo Picassoga. Hiljem viibis ta koos maalikunstnik Joaquin Mir Trinxet'ga ka Mallorca saarel.[2].

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rusiñol alustas kirjutamist kahekümneselt. Tema esimesed teosed olid loodusekirjeldused ja kirjad – eriti need, mida ta saatis oma tulevasele abikaasale. Nendes tekstides katsetas ta oma keeletunnetust ning neis leidus ka karikatuurielemente. Olgugi, et need tekstid ei olnud mõeldud avaldamiseks, ilmusid neist mõned ajalehes La Vanguardia ning tõid esile tema ande kriitikale ja irooniale.

Pariisis viibimise ajal saatis ta aastatel 1890–1892 samale ajalehele ta kirju pealkirja "Cartas desde el Molino" ("Kirjad veskist") all; seal kirjeldas ta boheemlaslikku elustiili. Hiljem koondati need kirjad koos tema kirjanduskriitiliste tekstidega kogusse "Impresiones de Arte" (1897). Oma kirjandusliku kõrgtaseme saavutas ta 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil ta tõlkis palju Charles Baudelaire'i tekste, mis mõjutasid tema raamatuid olulisel määral (need sarnanesid stiililt Prantsuse sümbolismiga).

Rusiñolil oli suur huvi ka teatri vastu. Ta kirjutas mitu üliedukat näidendit (nt "Els Jocs Florals de Canprosa" ja 1903. aasta "El Pati Blau") ning muidki draamatekste, komöödiaid ja vodeville. Tema näitekirjanduslik karjäär kulmineerus 1917. aastal tema kümme aastat varem ilmunud raamatu "L'Auca del Senyor Esteve" põhjal kirjutatud näidendiga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli Lluïsa Denís.[3]

Ta suri 1931. aastal Aranjueze linnas, kus ta oli sealseid kuulsaid aedu maalimas.

Töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talle pühendatud ausambaid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vázquez, Oscar E.. "Beauty Buried in its Own Cemetery: Santiago Rusiñol's ‘Jardins d'Espanya’ as Reliquaries of Aristocratic History". Word & Image 2, no. 1 (jaanuar-märts 1995), 61-76.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]