Santiago Rusiñol

Allikas: Vikipeedia
Santiago Rusiñol i Prats
Napoleon-SantiagoRusiñol-1892.jpg
Rusiñol aastal 1892
Sünniaeg 25. veebruar 1861
Sünnikoht Barcelona, Hispaania
Surmaaeg 13. juuni 1931
Surmakoht Aranjuez, Hispaania
Rahvus Hispaanlane
Tegevusala Maalikunst, luule, teater
Väljaõpe Tomás Moragas'e stuudio
Kunstisuund Modernisme
Rusiñol 1951. aastast pärineval Hispaania 50-peseetasel rahatähel

Santiago Rusiñol i Prats (25. veebruar 186113. juuni 1931) oli Hispaania maalikunstnik, poeet ja näitekirjanik. Ta oli üks Kataloonia kunstiliikumise modernisme juhte ning tema tööd on muuhulgas mõjutanud ka Pablo Picassot. Rusiñol oli enim tuntud oma näitemängude ning maastiku- ja aiamaalide poolest.

Varasem elu ja õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rusiñol sündis aastal 1861 Barcelonas samanimelise provintsi Manlleu linnast pärit tekstiilitöösturite perekonda. Olgugi, et ta oli perekonna tulusate ettevõtmiste pärija, näitas Rusiñol juba teismelisena välja suurt huvi maalimise ja reisimise vastu.

Tema maalikunstiõpingud algasid küll Tomás Moragas'e käe all stuudios Centro de Acuarelistas de Barcelona, kuid ta oli suuresti ka iseõppija. Sarnaselt paljudele tolle aja kunstnikele läks ka tema Pariisi. Ta elas alates 1889. aastast Montmartre'is koos Ramon Casas'e ja Ignacio Zuloaga'ga.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema Pariisis valminud looming oli mõjutatud nii sümbolismist kui impressionismist. Tema tolle perioodi tööde hulgast leiab maastikumaale, linlike teemadega maale, portreid ning art nouveau stiilis sümboolseid kompositsioone. Pariisis viibides täiendas ta ennast ka Gervex' Akadeemias, kus ta avastas oma armastuse modernismi vastu. Alates aastast 1896, mil ta reisis Andaluusiasse, hakkas ta maalima aedasid.

Peale Hispaaniasse naasmist asus ta elama Sitgesi linna, kuhu ta rajas ka stuudio-muuseumi nimega Cau Ferrat. Sinna pani ta vaatamiseks välja oma suured sepistuste, klaasist tööde ning maalide kogud, mis täna moodustavad osa Cau Ferrat muuseumist. Lisaks korraldas ta ka linna kuulsaid modernismile pühendatud festivale.[1]

Olles tagasi Barcelonas, oli ta sage külaline kohvikus Els Quatre Gats, mis oli kuulus oma seotusega katalaanide kunstiliikumise modernisme'ga ning Pablo Picassoga. Hiljem viibis ta veel koos maalikunstniku Joaquin Mir Trinxet'ga ka Mallorca saarel.[2].

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rusiñol alustas kirjutamist kahekümneselt ning tema esimese teosed olid looduse kirjeldused ja kirjad – eriti need, mida ta saatis oma tulevasele abikaasale. Nendes tekstides katsetas ta oma keeletunnetust ning neis leidus ka karikatuurielemente. Olgugi, et need tekstid ei olnud mõeldud avaldamiseks, ilmusid neist mõned ajalehes La Vanguardia ning tõid esile tema ande kriitikale ja irooniale.

Pariisis viibimise ajal saatis ta aastatel 1890–1892 samale ajalehele ta kirju pealkirja "Kirjad veskist" (Cartas desde el Molino) all ning neis kirjeldas ta boheemlaslikku elustiili. Hiljem koondati need kirjad koos tema kirjanduskriitiliste tekstidega kogusse Impresiones de Arte (1897). Oma kirjanduslik kõrgtaseme saavutas ta 19. ja 20. sajandite vahetusel, mil ta tõlkis palju Charles Baudelaire'i tekste, mis mõjutasid tema raamatuid olulisel määral (need sarnanesid stiililt Prantsuse sümbolismiga).

Rusiñolil oli ka kiusatus teatri vastu. Ta kirjutas mitu üliedukat näidendit (nagu Els Jocs Florals de Canprosa ja 1903. aasta El Pati Blau) ning rea draamatekste, komöödiaid ja vodeville. Tema näitekirjanduslik karjäär kulmineerus 1917. aastal tema kümme aastat varem ilmunud raamatu L'Auca del Senyor Esteve põhjal kirjutatud näidendiga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli Lluïsa Denís.[3]

Ta suri 1931. aastal Aranjuez'e linnas, kus ta oli sealseid kuulsaid aedasid maalimas.

Töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talle pühendatud ausambaid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiendav kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vázquez, Oscar E.. "Beauty Buried in its Own Cemetery: Santiago Rusiñol's ‘Jardins d'Espanya’ as Reliquaries of Aristocratic History". Word & Image 2, no. 1 (jaanuar-märts 1995), 61-76.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]