Erik Satie

Allikas: Vikipeedia
Erik Satie - BNF1.jpeg

Erik Alfred Leslie Satie [sat'i] (17. mai 18661. juuli 1925) oli prantsuse helilooja ja pianist. Ta kirjutas ka mitmeid muusikaalaseid artikleid pseudonüümi all Virginie Lebeau.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Satie sündis Prantsusmaal Alam-Normandias Honfleuris 17. mail 1866. Satie' isa oli muusikakirjastaja, ema oli helilooja ja pianist.

Satie õppis mõne aja (18831884) Pariisi konservatooriumis.

Ta ei olnud üksnes helilooja, vaid esines ka pianistina, kuigi ta tegi seda peamiselt rahapuudusel Montmartre'i kohvikutes ja kabareedes.

Satie kirjutas teatri- ja balletimuusikat, samuti klaverimuusikat.

Tema helilooming on originaalne, humoorikas, sageli veider, ning väga minimalistlik.

Satie' muusikat nimetatakse tema enda eeskujul ka "mööblimuusikaks" (musique d'ameublement) sest ta ei olnud mõeldud kuulamiseks, vaid igapäevaelu taustaks. See hoiak on ilmselt romantismi- ja impressionismivastane. Satie'st sai lõpuks üks prantsuse avangardi juhtkujusid.

Kaasaegsed hakkasid Satie'd heliloojana tõsiselt võtma alles siis, kui ta oli juba neljakümnendates aastates. 1917 tõi balleti Parade (Paraad; selle partituur sisaldas osi kirjutusmasinale, udusireenile ja kõristile) esietendus kaasa skandaali, mis tegi talle heliloojana nime. Selle balleti kirjutas Satie koostöös Jean Cocteau ja Pablo Picassoga vene impressaariole Sergei Djagilevile, kes juhtis balletitruppi Ballets Russes.

Satie andis oma klaveripaladele selliseid nimesid nagu Ebameeldivad pilguheidud, Tõeliselt lodevad prelüüdid (koerale) või Vanad tsekiinid ja vabad rinnaplaadid, samuti Paadi peal, Laterna kohal või Kiivri kohal. Nende palade noote saatsid mitmesugused kirjalikud märkused, mis õhutasid muusikaga jutustama, ning rõhutasid, et märkusi ei tohi pala ettekandmise ajal valjusti ette lugeda. Satie armastas kasutada oma nootide jaoks punast värvi ning ei armastanud takte joontega eraldada.

Puruvaene boheemlane Satie kandis peas torukübarat, kaelas ehisripatsit ja ninal näpitsprille. Tema naabertoas aadressil Rue Cortot 6 elas kunstnik Suzanne Valadon. Nende armusuhe algas jaanuaris 1893 ja Satie tegi kohe abieluettepaneku. See jäigi tema ainsaks suhteks. Satie, kes oli ilusasse kunstnikusse sügavalt armunud, kutsus teda oma Biqui'ks ning kirjutas kirglikke märkmeid, milles olid jutuks "kogu tema olemus, armsad silmad, õrnad käed ja tillukesed jalad". Valadon maalis Satie'st portree ja kinkis selle talle. Kuue kuu pärast aga kolis Suzanne ära ning jättis Satie' murtud südamega maha. Pärast Satie surma leiti see maal tema toast Arcueil's.

Satie oli tuntud veidrik. Muuhulgas rajas ta oma kiriku, kus ta oli ainsaks liikmeks. Igal tööpäeval lahkus ta oma korterist Pariisi eeslinnas Arcueil's (kaheksas linnajagu), kuhu ta 1898. aastal Montmartre'ist kolis, ning kõndis läbi kogu linna umbes 15 km oma töötuppa Montmartre'ile või Montparnasse'ile, kus ta päev läbi komponeeris, et õhtul jälle tagasi kõndida.

Satie' sõprade seas olid Debussy, kes oli vaimustatud tema elegantsetest harmooniatest, ja Ravel. Kuigi Satie ei olnud masside hulgas populaarne, imetlesid teda paljud noored heliloojad ja interpreedid. Eriti suur mõju oli tal Debussyle, kes muutis pärast Satie'ga kohtumist radikaalselt oma maailmavaadet. Tänapäeval peetakse teda minimalismi üheks tähtsamaks eelkäijaks ja John Cage on teda nimetanud üheks oma olulisemaks mõjutajaks.

1905. aastal otsustas Satie muuta oma esteetikat ning oma loomingust impressionismi välja juurida. Selleks läks ta Albert Rousseli juurde Schola Cantorum 'isse kontrapunkti õppima. Seal õppimise esimeseks veenvaks tulemuseks oli teos Sokrates (1918) neljale sopranile ja kammerorkestrile, mille tekstid olid võetud Platoni dialoogidest. Seda peetakse tema parimaks teoseks.

Satie ümber koondus prantsuse heliloojate rühm Les Six, mille ideoloogid olid Jean Cocteau ja Satie ning millesse kuulusid Georges Auric, Louis Durey, Arthur Honegger, Germaine Tailleferre, Darius Milhaud ja Francis Poulenc. Neid erineva loomingulise hoiakuga heliloojaid ühendas uudsusetaotlus, selge helikeel ja vastuseis impressionismile (näiteks Debussy ja Maurice Ravel), slavismile (Igor Stravinski) ja postwagnerismile (Arnold Schönberg).

1920. aastatel tekkis Satie' ümber juhtivatest Pariisi heliloojatest, kunstnikest ja luuletajatest koosnev kunstiline ring "Arcueil' kool".

Erik Satie suri Prantsusmaal Île-de-Franceis Val-de-Marne'i departemangus Arcueil's 1. juulil 1925 ning maeti Arcueil' kalmistule.

Arvamused Satie' kohta lahknevad. Praegugi nimetavad ühed teda geeniuseks, teised šarlataniks. Satie heitis publikule, kultuurile ja eriti kriitikutele, keda ta välja naeris, ühe väljakutse teise järel.

Satie' varajased teosed, eriti Kolm gümnopeediat sooloklaverile (1877), põhinevad nonakordide järgnevuste vabal kasutamisel, kuid sarnane võte leidub ka César Franckil ja Emmanuel Chabrier'l. Satie võttis esimesena kasutusele kvartide järgi üles ehitatud akordijärgnevused. See võte esines esimest korda tema teoses Tähtede poeg (1891). Seda laadi avastused võtsid üle praktiliselt kõik prantsuse heliloojad. Võib öelda, et Satie ennetas paljut sellest, mis on iseloomulik prantsuse modernistlikule muusikale.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Trois Gymnopédies (Kolm gümnopeediat; 1888), klaver
  • Le fils des étoiles (Tähtede poeg; 1891)
  • Messe des Pauvres (Vaestemissa; 1895)
  • Trois morceaux en forme de poire (Kolm pala pirnivormis; 1901), klaver, neljale käele
  • Hobusenahas (1911)
  • Descriptions Automatiques (Automaatsed kirjeldused; 1913), klaver
  • Parade (Paraad; 1917), ballett
  • Sonatine bureaucratique (Bürokraatlik sonatiin; 1917), klaver
  • Socrate (Sokrates; 1918), sümfooniline draama neljale sopranile ja kammerorkestrile
  • Relâche (Vaheaeg; 1924), ballett

Satie' kogutud teosed on plaadistatud Olof Höjeri esituses. Satie' klaverimuusika tuntud esitajad on ka Reinhart de Leeuw, Klára Körmendi ja Aldo Ciccolini.

Louis Malle'i filmis Virvatuli (Le feu follet; 1963) ja Lars von Trieri filmis Orchidégartneren (Orhideeaednik; 1977) on kasutatud Satie' muusikat.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]