San Lazzaro degli Armeni

Allikas: Vikipeedia
San Lazzaro saar

San Lazzaro degli Armeni (sõna-sõnalt "armeenlaste Püha Laatsarus";[1] (Սուրբ Ղազար) Surb Ghazar) on väike Põhja-Itaalias Veneta laguunis asuv saar, mis on Lidost läänes. Saar on asustatud Armeenia katoliku kiriku kloostriga, mis on aastast 1717 Mhitharistide ordu peakorter. Saar on olnud üks maailma tähtsamaid Armeenia kultuuri keskuseid.[2] 18. sajandi jooksul oli saar suuremaid Armeenia trükikunsti keskuseid.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saart mainitakse esmakordselt Veneetsia 12. sajandi allikates. Aastal 1182 ostis saare Veneetsia vabariik ning kuna saar asus üpris kaugel peamistest Veneetsia linna moodustavatest saartest, rajati sinna leprosoorium (haigla leeprahaigetele). Saar sai oma nime leeprahaigete kaitsepühaku Laatsaruse (jutust "Rikas mees ja vaene Laatsarus") järgi. Saar oli hiljem asustamata ning kuni 18. sajandi alguseni säilisid saarel vaid "mõned lagunevad varemed".[4]

Kloostri rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1700 asus Armeenia katoliku munk Mhithar elama Konstantinoopolisse.[5] Olles sunnitud Ottomanide pealinnast välja kolima, kolis ta aastal 1703 Methonisse, mis asus Peloponnesoses.[6] Seal lõi ta uue ordu, mille kiitis heaks paavst Clemens XI.[7] 1715. aasta aprillis, peale Ottomani riigi sissetungi, saabus 12 Armeenia katoliku mungast koosnev Mhithari poolt juhitud grupp Veneetsiale kuulunud Moreast (Peloponnesoses) Veneetsiasse.[8] Veneetsia admiral Mocenigo ning Morea valitseja Angelo Emo, "tundes sügavalt kaasa õnnetu kogukonna hirmsale ahastusele, alistusid nende tõsimeelsele palvele saamaks luba minna valitsuse laevadele, mis olid parajasti lahkumas Veneetsia poole".[9] 18. septembril loovutas Veneetsia senat Püha Laatsaruse nime kandva saare Mhitharistide kogukonnale. "Sel ajal ei lubanud seadus uute kogukondade loomist linna piiride sees".[10] "Armeenia mungad kiirustasid viivitamatult saarel olevaid varemeid hõivama ... ning abt käskis veel püsivatel lagunevatel ja räämas hoonetel kohe läbi viia kõige vajalikumad parandustööd".[10] Kloostri ehitus oli lõpetatud aastaks 1740.[11] Mhithar suri üheksa aastat hiljem, aastal 1749.[12]

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mhithari järglaseks sai Steven Mekon Konstantinoopolist ning tema jäi abtiks kuni aastani 1800.[13] Seejärel vahetas tema rasketel aegadel välja Aconce Kower, kes oli Transilvaania armeenlane.[14] Kuigi Napoleon kaotas Veneetsia vabariigi, jäeti saarel olev kogudus rahule,[15] ning seda väidetavalt "asendamatu armeenlasest ametiisiku olemasolu tõttu Napoleoni sekretariaadis".[16] Hiljem saart laiendati.

Raamatukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Saarel on maaligalerii 17. ja 18. sajandi Veneetsia ja Armeenia koolkondade töödega. S. Lazzarol asub ka 150000 ühikuga raamatukogu, peale selle veel muuseum, kus on rohkem kui 4000 Armeenia käsikirja ning palju Araabia, India ja Egiptuse esemeid, mis on kas munkade poolt kogutud või kinkidena saadud".[17]

Kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljapaistev armeenlasest poeet Hovhannes Shiraz kirjutas saarest selle olulisust esile tõstva luuletuse:[18]

Օտար ջրերում հայացեալ Կղզի
Հայոց հին լույսն է քեզնով նորանում...
Գիտեմ տքնում ես, այս է դարեց-դար,
Հայրենիքից դուրս՝ հայրենեաց համար:

Armeenia saar võõrastes vetes,
Sa süütad uuesti Armeenia vana tule...
Tean, et Sa oled väsinud, on möödunud mitu sajandit,
Väljaspool kodumaad, kodumaa nimel.

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Island of Saint Lazarus of the Armenians". Michelin Guide. Vaadatud 25 October 2013.
  2. Murphy, Christopher (2011). Shadows of Forever: The Annals of Forever. Trafford Publishing, 311. ISBN 9781426946011. “...had transformed San Lazzaro into a world-renowned center of Armenian culture and learning.” 
    • Dursteler, Eric R. (2013). A Companion to Venetian History, 1400-1797. BRILL, 459. ISBN 9004252517. “...the island of San Lazzaro on which he established a monastery that became a center for Armenian studies and led to a revival of Armenian consciousness.” 
  3. Aslanian, Sebouh David (2011). From the Indian Ocean to the Mediterranean: The Global Trade Networks of Armenian Merchants from New Julfa. Berkeley: University of California Press, 71. ISBN 9780520947573. 
  4. Langlois 1874, pp. 12-13.
  5. Langlois 1874, p. 16.
  6. Langlois 1874, p. 17.
  7. Langlois 1874, p. 19.
  8. Langlois 1874, p. 13.
  9. Langlois 1874, p. 20.
  10. 10,0 10,1 Langlois 1874, p. 21.
  11. Langlois 1874, p. 23.
  12. Langlois 1874, p. 24.
  13. Langlois 1874, p. 25.
  14. Langlois 1874, pp. 25-26.
  15. (2007) in von Voss, Huberta: Portraits of Hope: Armenians in the Contemporary World, 1st English, New York: Berghahn Books, 137. ISBN 9781845452575. 
  16. Buckley, Jonathan (2010). The Rough Guide to Venice & the Veneto, 8th, London: Rough Guides, 226. ISBN 9781848368705. 
  17. "Guided visits to Isola di San Lazzaro degli Armeni". Città di Venezia. Vaadatud 25 October 2013.
  18. Haroutyunian, Sona (2012). "Translations from Armenian into Italian, 1991 to date". University of Venice. Vaadatud 7 October 2013.