Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon

Allikas: Vikipeedia
FCI logo

Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (lüh. FCI; pr.k. Fédération Cynologique Internationale) on ülemaailmne koeraharrastuse organisatsioon.

Vastupidiselt laialtlevinud arvamusele, ei oma FCI tõuregistrit ja ei väljasta tõutunnistusi. Samuti ei kogu organisatsioon kasvatajate aadresse, need andmed on saadaval kohalikus kennelorganisatsioonis.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandil sai alguse organiseeritud künoloogiline tegevus. Tänu jahimeeste aktiivsele tegevusele, asutati paljudes Euroopa riikides erinevaid kennel klubisid. Sajandi lõpuks hakati moodustama üleriigilisi ühendusi: Suurbritannias The Kennel Club 1873, Prantsusmaa Société Centrale Canine ja Belgia Société Royale Saint-Hubert 1882. Põhjamaades alustasid 1889. aastal koos Soome Suomen Kennelklubi ja Rootsi Svenska kennelklubben. Eesti Kennelklubi asutati 1929. aastal. Enne II maailmasõda oli pea kõikides Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.

Aastal 1886 üritasid Hollandi koeraaktivistid luua rahvusvahelist ühendust, kuid katse ebaõnnestus. Võttis aega kuni aastani 1911, mil nö juhtmaad Prantsusmaa, Belgia, Holland (Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland), Saksamaa (Kartell für das Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission) ja Austria (Osterreichischer Kynologenverband) asutasid Pariisis rahvusvahelise organisatsooni – Federation Cynologique Internationale (FCI). [1]

1912. aastal ühinesid Hispaania ja Itaalia. Hollandlane dr Kloppert oli ühenduse üks alusepanijaid, aastal 1913 palgati hr Toepel, kelle ametinimetuseks sai FCI kantseleiülem.

Alates 1911. aastast on FCI peakorter asunud Thuin's, Belgias ja osa Brüsselis resideeruvas Société Royale Saint-Hubertis .

FCI tegevuse katkestas I maailmasõda (1914–1918). Tegevuse taastamine tuli kõne alla alles 1919. aastal, mil Belgia registreeris vastavalt Belgia seadustele FCI. Töökorraldus taastus alles aastaks 1921. Belgia ja Prantsusmaa kennelklubide toetusel (ilma Saksamaa ja Austriata, kes taasühinesid 1932–1934) [2]. Aastal 1938 oli FCI-l juba 28 liiget.

1921. aastal võeti vastu FCI uus põhikiri, mis kehtis kuni 1964. aastani ja mõningate parandustega 1968. aastast kuni 1995. aastani. Käesoleval ajal kehtib põhikiri, mille parandused on vastu võetud FCI Peaassambleel Brüsselis 1995 ja Mehhikos 1999. aastal.

Eelmise sajandi 1990ndad muutis põhjalikult Euroopa kaarti. Nõukogude Liidu lagunemine ja raudse eesriide langemine, tekitas Ida-Euroopa aladele uusi riike, mis mõjutas ka Euroopa koeraharrastust. Taastati unustatud või keelatud koerandus traditsioone ja organisatsioone. FCI-sse kuulusid Euroopast 32 rahvuslikku kennelorganisatsiooni: 20 täisliiget ja 12 assotsieerunud liiget. Viimased suuremad liitujad olid Iirimaa, Läti, Leedu, Ukraina ja Kasahstan.

Eesmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI põhilisteks eesmärkideks on puhtatõuliste koerte aretuse toetus ja ennekõike:

„Ühine tõutunnistuste väljaandmise süsteem, ühtse ja ainsa tõuraamatu pidamine liikmesriikides. Vaba aretusmaterjali, informatsiooni ja ekspertide vahetus. Kaasaaitamine näituste ja võistluste korraldamisele, vastastikusele kasvanduste ja tiitlite tunnustamisele.“

Kennelnimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahjuks ei ole FCI-l ühist kennelnimede registrit, mis võimaldab näiteks vana ja tunnustatud inglise kennelnime kinnitamise ka mõnes FCI liikmesriigis. 2004. aastal kinnitati FCI-s 29 000 kennelnime, millest üle 15 000 läks Jaapanisse. Kokku on FCI kinnitanud üle 600 000 kennelnime.

FCI maad registreerivad aastas 2,2 miljonit koera (neist Euroopas 1,2 miljonit). USA kennelklubi AKC registreerib juba ainuüksi umbes miljoni, Inglismaa 200 000, Kanada 100 000 ja Austraalia 65 000 koera.

Põhikiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI põhikirjas on üles loetud järgmised eesmärgid:

  • tõukoerte aretuse täiustamine, nende vastavus standarditele ja kasutusotstarbele.
  • ühiskondlike normide ja sihipärase aretustöö kaitse.
  • info ja aretusloomade vahetusele liikmesorganisatsioonide vahel kaasaaitamine.
  • rahvusvaheliste, koos rahvusvaheliste tšempioni kandidaadi nimetuse saamiseks vajaliku sertifikaadi väljaandmistega, näituste ja võistluste korraldamise initsieerimine.
  • rahvusvaheliste tšempionite kinnitamine nii välimiku kui tööväärtuste sertifikaatide alusel.
  • kindlaksmääratud reeglite alusel vastastikuste tõuraamatute tunnustamise, ekspertide ja kennelite kinnitamise kindlustamine.
  • rahvusvahelist kasvanduste nimede registreerimine, et hoida ära kennelnimede kordumine erinevates liikmesriikides.
  • ekspertide kvalifikatsiooni ja taseme tõstmine.
  • FCI standardi ja teadus komisjonidelt saadud korralduse alusel liikmesmaadesse standardite vahendamine, standardite vastuvõtt ja täiendamine kui standardid esitatakse tõu sünnimaalt või maadest, kes tegelevad enim selle tõu arendamisega.
  • standardite tõlkimine FCI nelja ametlikku keelde: prantsuse, inglise, saksa ja hispaania.

Liikmelisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI ühendab juhtivaid rahvuslikke künoloogiaorganisatsioone ja liikmestaatuse saab vaid üks organisatsioon igast riigist. Kui ühest riigist on mitu taotlust, valib FCI nende hulgast kõige tõenäolisema liidri. Selliste situatsioonide tekkimisel saadab FCI kandidaatriiki oma esindaja, kelle ülesandeks on teha antud riigist ülevaade. FCI–sse kuuluvateks organisatsioonideks võivad olla – täis– ja assotsieerunud liikmed ning lepingulised partnerid.

Liikmeks pürgiv rahvuslik kennelorganisatsioon peab

  • ... peab ühendama kõikide FCI-s tunnustatud tõugude huvilisi;
  • ... peab pidama terviklikku tõuraamatut kõikidele tunnustatud tõugudele;
  • ... vastutab tõutunnistuste väljaandmise ja nende usaldusväärsuse eest;
  • ... vastutab ekspertide ettevalmistuse ning rahvusvahelistele nõuetele vastavuse eest;
  • ... toimib garandina FCI määruste ja reeglite järgimisel, samuti FCI standardite tunnustamisel ja kõikide FCI poolt tunnustatud tõugude tunnustamisel;
  • ... peab läbi viima rahvusvahelisi näituseid ja võistlusi vastavalt FCI eeskirjadele;
  • ... peab olema ametlikult registreeritud omal maal.“

Iga FCI liikmesriik ja lepingupartner väljastab ise tõutunnistusi ja koolitab kohtunikke. Nende tõutunnistused ja kohtunikud on võrdselt tunnustatud kõikides FCI liikmesmaades.

Rahvusliku koerandusorganisatsiooni ja FCI koostöö läbi on igal kasvatajal võimalus saada rahvusvaheline kaitse oma kennelnimele.

Täisliige[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täisliikme staatusele eelneb partnerleping ja järgnev assotsioneerunud liikme staatus. FCI ja lepingupartneri suhe nagu ka assotsieerunud liikmega on määratletud kindlate lepinguliste suhetega. Need lepingud käsitlevad vastastikust tõuraamatu tunnustamist, tõutunnistusi, eksperte, kennelnimesi, aga ka täiendavaid kohustusi ja piiranguid. Lepinguliste partnerite ja assotsieerunud liikmete vahe on piirangute arvus.

Täisliikme staatuse saab organisatsioon, mille andmebaasis on eelmise aasta seisuga registreeritud vähemalt 7000 koera. Täisliikme staatuses olevad riigid omavad õigust valida ja olla valitud FCI juhtorganitesse. Rahvusvahelistele näitustele ja ekspertidele ei kehti mingeid piiranguid.

Lepinguline partner[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lepinguliste partnerid ei võta osa peaassamblee hääletustelt ega sektsiooni koosolekutest. Nad maksavad eksporttõutunnistuste eest hinnakirja alusel, nende riigis on piiratud arv rahvusvahelisi eksperte, toimub piiratud arv rahvusvahelisi näitusi ja võistlusi. Lepingumaade eksperdid võivad väljaspool oma kodumaad hinnata piiratud hulka tõuge ja ei tohi hinnata rühmi ega best in show'd.

Assotsieerunud liige[muuda | redigeeri lähteteksti]

Assotsieerunud liikmetel on kõik õigused, peale õiguse hääletada peaassambleel ja olla valitud FCI juhtorganitesse. Assotsieerunud liikmesriikide rahvusvahelistel ekspertidel kehtivad tõugude ja gruppide hindamisel piirangud. Assotsieerunud liige võib peaassamblee otsusega üle minna täisliikmeks.

Tõustandard[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI tunnustab 339 tõugu, igaüks neist "kuulub" kindlale maale. Tõu omanikmaa koostab koostöös FCI standardite ja teaduskomisjoniga tõule standardid (tõu ideaalse esindaja kirjelduse), mille tõlkimine ja uuendamine viiakse läbi FCI poolt. Tõustandardid on aluseks, millele kohtunik toetub teatud tõugu hinnates.

Iga liikmemaa korraldab nii rahvusvahelisi näitusi kui ka töökatseid. Tulemused saadetakse FCI kontorise, kus need sisestatakse andmebaasi. Kui koer on saanud teatud arvu sertifikaate, võib ta taotleda rahvusvaheline välimiku tšempion või rahvusvahelise töö tšempioni tiitlit. Need tiitlid kinnitatakse FCI poolt.

Rahvuslikud kennelorganisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänaseks on FCI saavutanud ülemaailmse organisatsiooni staatuse. See hõlmab endas 84 liikmesriiki ja lepingupartnerit. Organisatsiooniline töö on jaotatud 5 sektsiooni – Euroopa, Ameerika ja Kariibi, Aasia, Aafrika ning Okeaania ja Austraalia.

Euroopa sektsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Euroopa sektsioon (FCI)

Rahvuslike kennelorganisatsioone 47, nendest täisliikmeid 33, assotsieerunud liikmeid 10 ja lepingulisi partnereid 4.

Kõike suurema liikmelisusega sektsioon. Sinna kuuluvad ka liikmesorganisatsioonid, kes ei asu loodusgeograafilises Euroopas. Mitmel juhul määrab ühe või teise riigi kuulumise soov kuuluda Euroopa sektsiooni. Näiteks on täisliikmed Maroko, Küpros, Iisrael ja Venemaa. Assotsieerunud liikmed Gruusia ja Kasahstan. Lepingulised partnerid Aserbaidžaan ja Usbekistan. Lisaks ka Suurbritannia asumaa Gibraltar (assotsieerunud liige).

Soome, Rootsi, Island, Taani ja Norra on koondunud ühtseks liiduks Põhjamaade Kennel Ühendus (Nordic Kennel Union; lüh NKU). PKÜ ei ole FCI poolt tunnustatud ühendus, kuid tal on oluline osa Põhjamaade Kennelliitude ühistegevuse koordineerijana. Analoogse liidu loomist kaaluvad Leedu, Läti ja Eesti kennelorganisatsioonid.

Ameerika ja Kariibi sektsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvuslikke kennelorganisatsioone 20, nendest täisliikmeid 16, assotsieerunud liikmeid 3 ja lepingulisi partnereid 1. Põhja-Ameerika suurriikide Ameerika Ühendriikide ja Kanada kennelklubid ei kuulu FCI-sse. Ladina-Ameerika riigid on FCI liikmesorganisatsioonid.

Ühendavaks liiduks 1978. aastal asutatud Sociedad de Intercambio de la Canofilia Latinoamericana (SICALAM), kuhu täna kuulub täisliikmetena Argentiina, Boliivia, Costa Rica, Dominikaani Vabariik (Quisqueya), Colombia, Ecuador, El Salvador, Guatemala, Mehhiko, Paraguay, Peruu, Puerto Rico, Tšiili, Uruguay.

Aasia sektsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvuslikke kennelorganisatsioone 14, nendest täisliikmeid 6, assotsieerunud liikmeid 6 ja lepingulisi partnereid 2. Juhtpositsioonil on Jaapan. Tõusvaks jõuks Hiina. Taivan, keda Hiina ei tunnusta kui iseseisva riiki, on FCI täisliige (Hiina on lepinguline partner) ja võeti vastu nime all Кеnnel Club of the Republic of China (tänaseks Kennel Club of Taiwan ning Hiina kannab nime China Kennel Union). Hiinaga liidetud asumaa Hong Kong on assotsieerunud liige.

Asia Kennel Unioni (AKU) kuuluvad Pakistan, India, Tai, Singapur, Jaapan, Korea Vabariik, Hong Kong, Sri Lanka, Indoneesia, Malaisia, Filipiinid.

Aafrika sektsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aafrika sektsioon esindab ainsa täisliikmena Lõuna-Aafrika Vabariik (asutatud 1891), kelle registrimäärad aga ei anna õigust saata oma esindajat otse FCI juhatusse. Zimbabwe (Zimbabwe Kennel Club) liikmelisus on peatatud seoses 1999. aastast maksmata liikmemaksudega.

Okeaania ja Austraalia sektsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvuslike kennelorganisatsioonidest kaks assotsieerunud liiget Austraalia ja Uus-Meremaa. 1990ndatel oli Austraalia mõned aastad täisliige, kuid leiti, et FCI poolt pakutavad "tiitlid" ei ole väärt raha, mida tuli maksta ühiskassase ja lahkuti.

FCI mittekuuluvad organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koostööd tehakse ka Inglismaa (The Kennel Club), Ameerika Ühendriikide (The American Kennel Club) ja Kanada Kennelklubi (Canadian Kennel Club) künoloogidega. Oma tegevuse jooksul, on need organisatsioonid kehtestanud tõugudele oma normid ja standardid. Need erinevad tõu sünnimaal vastu võetud standarditest ja seega ka FCI poolt kinnitatud standarditest.

Organisatsiooni struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaassamblee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaassamblee on FCI kõrgeim organ, mis koguneb mitte harvemini kui kord kahe aasta jooksul. Sellel koosolekul:

  • kinnitatakse iga-aastane peakomitee tegevus- ja finantsaruanne
  • määratakse liikmemaksude suurus ja sihtotstarbeliste maksude suurus
  • vaadatakse läbi liikmeks astumise taotlused
  • viiakse vajadusel sisse põhikirja muudatused ja täiendused
  • muudetakse vajadusel põhiseadust
  • valitakse kuuest liikmest koosnev peakomitee (ametiaeg 4 aastat)
  • valitakse komiteede liikmed
  • muudetakse vananenud standardeid, võetakse vastu uusi
  • valitseke järgmise 5 aasta peaassamblee toimumisriigid
  • valitakse maailma- või kontinentaalsete näituste toimumiskohad

Peakomitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peakomitee juhib FCI tegevust koosolekute vaheajal, komiteesse kuulub kuus liiget, kes valitakse assambleel liikmesriikide hulgast nagu ka kontinentaalsete sektsioonide presidendid: Euroopa, Ameerika ja Kariibimere saared ning Aasia.

Peakomitee pädevuses on:

  • FCI presidendi, asepresidendi ja laekahoidja/finantsisti valimine
  • peaassamblee otsuste täitmine
  • FCI reeglite ja määruste täitmise kontrollimine
  • eelarve, tegevus- ja raamatupidamisaruanne assambleele kinnitamiseks ettevalmistamine
  • komisjonides tehtud otsuste peaassambleel kinnitamiseks ettevalmistamine
  • FCI üritustest teavitamine
  • FCI tegevdirektori palkamine
  • liikmesmaade vaidluste ja avalduste lahendamine

Persoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimees Hans Müller (Šveits), aseesimees Karl Reisinger (Austria) ja laekur Rafael de Santiago (Puerto Ric). Liikmed Uwe Fischer (Saksamaa), Kari Järvinen (Soome), Stefan Stefik (Slovakkia). FCI büroo juhatajana on ametis belgia vanahärra Yves de Clercq. Büroo ülesandeks on CACIB-de ja kennelnimede kinnitamine.

Euroopa seksiooni volinik Jörgen Hindse Madsen (Taani); Aasia seksiooni volinik Hiroshi Kamisato (Jaapan); Ameerika ja Kariibi sektsiooni volinik Miguel Angel Martinez (Argentiina)

Täitevkomitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI täitevkomitee koosneb presidendist, asepresidendist ja laekurist ja võtab vastu otsuseid paekomitee istungite vaheajal, samuti valmistab ette peakomitee koosoleku päevakorda.

Komiteed[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI kohustuslikud komiteed: Juriidiline-, Teadus– ja Standardikomisjon. Iga nelja aasta järel määrab peaassamblee, millistest maadest nende komisjonide liikmed valitakse ja nende maade delegaadid pakuvad oma kandidaadid peaassambleele.

Lisaks kohustuslikele toimkondadele on ka vabatahtlikud toimkonnad nagu hurtade ja teenistuskoerte toimkond, näituse ja kohtunike toimkonnad, sinna nimetavad liikmed iga liikmesmaa organisatsioonid. Enamus nendest toimkondadest koguneb korra aastas. Mittekohustuslikud komisjonid valitakse kaheks aastaks.

Finantssüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI rahavoog tuleb peaasjalikult liikmesmaade liikmemaksudest, CACIB näituse maksudest, kennelnimede registreerimisest. FCI suurimaks rahaallikaks on CACIB-i maksud so 1,25 EUR iga kataloogis oleva koera kohta. See moodustab pea 75% FCI tuludest ja see on ka põhjus, miks antakse liikmesmaadele võimalus korraldada niipalju CACIB näituseid kui need soovivad. Kennelnimede kinnitamine moodustab pea 16% (2004 üle 170 000 EUR) kõigist FCI tuludest. Liikmemaksud moodustavad vaid mõned protsendi FCI tuludest. Täisliikmete liikmemaks on 900 EUR ja välisliikmetel 400 EUR.

Väljundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI annab välja iga kolme kuu tagant ajakirja "FCI Magazin" (ilmub prantsuse, inglise, saksa ja hispaania keeles). Igasugune informatsioon selle kohta on saadav: Stratego, Muhlenweg 4, 7221 Marz, Austria.

Näitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

FCI 339 tunnustatud koeratõuge liigitatakse 10 rühma. Näitustel osalevad koeratõud jaotuvad kolme kategooriasse: CACIB-le võistlevad tõud, CACIB-le mittevõistlevad tõud ja kennelorganisatsiooni poolt tunnustatud tõud.

  • CACIB-le võistlevad tõud. Nende tõugude esindajad võistlevad sertifikaadile, tõu parima tiitlile ning rahvusvahelistel näitustel ka CACIB-le.
  • CACIB-le mittevõistlevad tõud. Nende tõugude esindajad võistlevad sertifikaadile ning rahvuslikel- ja erinäitustel ka tõu parima tiitlile. Nad ei võistle tõu parima tiitlile rahvusvahelistel näitustel ega saa CACIB-d.
  • Kennelorganisatsiooni (meil Eesti Kennelliidu) poolt tunnustatud tõud. Nende tõugude esindajad osalevad ainult rahvuslikel- ja erinäitustel ning ei võistle sertifikaadile ja tõu parima tiitlile (ka Eesti rahvuslik tõug eesti hagijas).

FCI egiidi all viiakse iga aasta läbi maailmanäitus "World Dog Show" ja viie sektsiooni regionaalsed näitused, nt Euroopas "European Winner".

Rahvusvaheline näituste sertifikaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rahvusvaheline näituste sertifikaat – CACIB Certificat d'Aptitude au Championnat International de Beauté
  • Rahvusvaheline töökatsete sertifikaat – CACIT Certificat d'Aptitude au Championnat International de Travail
  • Rahvusvaheline maastikujooksude sertifikaat – CACIL Certificat d'Aptitude au Championnat International des Courses de Lévriers
  • Rahvusvaheline kuulekuskatsete sertifikaat – CACIOB Certificat d'Aptitude au Championnat International d'Obéissance
  • Rahvusvaheline agility sertifikaat – CACIAG Certificat d'Aptitude au Championnat International d'Agility

Koeratõugude liigitus FCI rühmadesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt (1885) oli tõukoerad jaotatud 20 rühmaks (Prantsusmaa koerte tõuraamat Livre des Origines Français). 20. sajandi alguses koondati tõud 11 rühma ning 1950ndatel kinnitati 10-rühmaline liigitus.

Erinevad koeratõud on jagatud neljaks kategooriaks : lamba-, valve- ja kaitsekoerad, jahikoerad, seltsikoerad ja ajukoerad. Iga maa peab FCI-le teatama, millistes gruppides vastava riigi koerad näitusel esinevad. FCI Standardite Komisjon määrab grupid, kuhu tuleb registreerida need tõud, kelle päritolumaad ei ole FCI liikmed.

Kuni 01.01.1990 liigitati tõukoeri järgmiselt:

  • Lamba-, valve- ja kaitsekoerad
    • 1. grupp — lambakoerad
    • 2. grupp — valve- ja kaitsekoerad
  • Jahikoerad
    • 3. grupp — terjerid
    • 4. grupp — taksikoerad (teckel´id)
    • 5. grupp — jahikoerad suurte jahiloomade jahiks ja jälgiajavad koerad
    • 6. grupp — jahikoerad väikeste jahiloomade jahiks ja põõsastikus töötavad koerad
    • 7. grupp — linnukoerad, välja arvatud briti tõud
    • 8. grupp — briti tõugu linnukoerad
  • Seltsikoerad
    • 9. grupp - igat tõugu dekoratiiv- ja seltsikoerad
  • Ajukoerad
    • 10. grupp – kõik ajukoerte tõud.[3]

Uuele nomenklatuurile vastavad grupid kiideti heaks Jeruusalemma üldkoosolekul 1987 ja jõustusid 01.01.1990:

  • Rühm 1. Lamba- ja karjakoerad (va Šveitsi alpi karjakoerad)
    • Alarühm 1: Lambakoerad
    • Alarühm 2: Karjakoerad (va Šveitsi alpi karjakoerad)
  • Rühm 2. Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
    • Alarühm 1: Pinšerid ja šnautserid
    • Alarühm 2: Molossid
    • Alarühm 3: Šveitsi alpi karjakoerad
    • Alarühm 4: Muud tõud
  • Rühm 3. Terjerid
    • Alarühm 1: Kõrgejalgsed terjerid
    • Alarühm 2: Madalajalgsed terjerid
    • Alarühm 3: Bull-tüüpi terjerid
    • Alarühm 4: Kääbusterjerid
  • Rühm 4. Taksid
  • Rühm 5. Spitsilaadsed ja algupärased tõud
    • Alarühm 1: Põhjamaised kelgukoerad
    • Alarühm 2: Põhjamaised jahikoerad
    • Alarühm 3: Põhjamaised valve-ja karjakoerad
    • Alarühm 4: Euroopa spitsid
    • Alarühm 5: Aasia spitsid ja sugulastõud
    • Alarühm 6: Algupärased tõud
    • Alarühm 7: Algupärased jahikoerad
    • Alarühm 8: Algupärased hariselgsed jahikoerad
  • Rühm 6. Hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud
    • Alarühm 1: Hagijad
    • Alarühm 2: Verejäljekoerad
    • Alarühm 3: Sugulastõud
  • Rühm 7. Seisukoerad
    • Alarühm 1: Kontinentaalsed seisukoerad
    • Alarühm 2: Briti ja Iiri seisukoerad
  • Rühm 8. Retriiverid, linde lenduajavad koerad ja veekoerad
    • Alarühm 1. Retriiverid
    • Alarühm 2: Linde lenduajavad koerad
    • Alarühm 3: Veekoerad
  • Rühm 9. Seltsi ja kääbuskoerad
  • Rühm 10. Hurdad
    • Alarühm 1: Pikakarvalised
    • Alarühm 2: Karmikarvalised
    • Alarühm 3: Lühikarvalised.[4][5]

Näitena teised suur kennelorganisatsioonide tunnustatud koeratõugude arv. Kennel Club (Suurbritannia) 200, New Zealand Kennel Club (Uus-Meremaa) 180, National Kennel Council (Austraalia) 170, Canadian Kennel Club (Kanada) 160 ja American Kennel Club (Ameerika Ühendriigid) 157 tunnustatud koeratõugu.

Märkused ja viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. On andmeid, et Imperiaatorliku jahikoerte organisatsiooni näol võttis organisatsiooni loomisest osa ka Venemaa. On säilinud dokumendid, mis tõestavad et juba 1907. aastal tunnustasid Imperiaatorlikku jahikoerte organisatsiooni Euroopa juhtivad kennelorganisatsioonid, ka tunnustasid Ameerika ja Inglismaa kennelorganisatsioonid Venemaa kohtunikke ja tõuraamatuid, mis olid kinnitatud antud organisatsioonis.
  2. Nõukogude Venemaa ei taotlenud organisatsiooniga liitumist. Venemaa astumine FCI liikmeks tuli päevakorrale alles 70 aastat hiljem.
  3. Rahvusvahelise näituse põhimäärus. // Koer (1993) nr.2, lk 87-88
  4. Rahvusvahelise näituse põhimäärus. // Koer (1993) nr.2, lk 87-88
  5. Standardid. Koeratõugude nimekiri

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]