René Guénon

Allikas: Vikipeedia

René Jean Marie Joseph Guénon (tuntud ka islamipärase nimega Sheikh 'Abd al-Wahid Yahya (15. november 1886 Blois, Prantsusmaa7. jaanuar 1951) oli prantsuse okultistlik kirjanik. Võrdlevas usundiloos paigutatakse ta kõrvuti uurijatega nagu Ananda K. Coomaraswamy ja Mircea Eliade.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Guénon sündis katoliiklikus peres. Nooruses tegeles ta matemaatika ja filosoofiaga.

Aastal 1907 siirdus Pariisi, kus liitus mitmete põrandaaluste kultuuriliikumistega, nagu teosoofia, spiritualism, okultism, gnostitsism ja hinduistliku šivaiitide koolkonnaga.

Neil aastail toimus tema lähenemine islamile, kristlusele ja budismile. Tema esialgne kokkupuude budismiga tekitas temas arusaama, et budism on vaid moonutatud arusaam hinduismist. Hiljem kokku puutudes Ananda Coomaraswamy ja Marco Pallis'ga sai ta selgeks budismi tegeliku olemuse ning hindas ümber oma varasemad seisukohad budismi kohta.

Aastal 1912 sai temast rootsi maalija Ivan Aguéli õhutustele islami järgija.

René Guénon ei esinenud mitte kui akadeemiline uurija, kellele usund on vaid pelk uurimisobjekt, vaid kui “ärganu” ja “usklik”, kelle jaoks religioon ja äärmuseni käsitatud religioossus on ainuvõimalik eksisteerimisviis. Guénoni raamatud levisid tema eluajal vähe ja ta lahkus Euroopast juba 1930. aastal.

René Guénon oli aktiivne metafüüsika pooldaja. Ta uuris ja tegeles ka kultuuride vördleva analüüsiga. Guénon käsitleb Läänt kui metafüüsika suhtes "kurti" ja "pimedat" tsivilisatsiooni. Ta pidas mõttetuks kasutada eristavat lähenemist möistetele filosoof ja mõtleja.

Guénon'i on seostatud ka konservatiivse revolutsiooni mõttevooluga.

Õpetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Guénon peab tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju. Lääne liberalism olemasolu rajaneb ainuüksi traditsiooni salgamisel, siis mõistagi näeb vaenlast kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil. Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”.
  • Arenemisõpetuse kriitika: Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.
  • Tsüklite õpetus: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mõiste forma; religioon domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika, tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi kristlus keskaja tsivilisatsiooni.

Tekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Nüüdismaailma kriis (Tõlk. Haljand Udam. Johannes Esto Ühing. ek 2009)
  • Ida metafüüsika (eesti keeles 1997)
  • Islami esoterism
  • Lindude keel (Vikerkaar” nr. 5-6, 1996)
  • Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta
  • Loomine ja manifestatsioon.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]