Propithecus edwardsi

Allikas: Vikipeedia
Propithecus edwardsi
Milne-Edward's Sifaka (Propithecus diadema edwardsi).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Esikloomalised Primates
Sugukond: Indrilased Indriidae
Perekond: Sifaka Propithecus
Liik: Propithecus edwardsi
Ladinakeelne nimetus
Propithecus edwardsi
Grandidier, 1871
Levila Madagaskaril
Levila Madagaskaril

Propithecus edwardsi on indrilaste sugukonda sifaka perekonda kuuluv poolahv.

Ta on üsna haruldane. Teda leidub vaid paaril looduskaitsealal Madagaskari kaguosas. Nad elavad vihmametsas 600–1600 m kõrgusel merepinnast. Levila põhiosa jääb Ranamofana rahvusparki. Nende levila põhjapiiriks on Mangoro ja Onive jõgi. Levila lõunaosa ulatub Andringitra rahvusparki ja Rienana jõeni.

Neil on tüüpiline sifaka kehakuju, oranžikaspunased silmad ja lühike must karvutu nägu. Enamik karvastikust on tumepruun või must ja siidine, kuid selja keskel ja külgedel on heledam pruun või kreemikas ala, mille jagab pooleks tume piki selgroogu kulgev joon. Selle heledama ala suurus ja kuju on eri isenditel erinev. Sugulist dimorfismi neil ei esine.

Nende kummagi käe teisel sõrmel on maniküüriküünis, ülejäänud sõrmedel on küüned. Pöial ja suurvarvas võivad ülejäänud sõrmedele ja varvastele vastanduda.

Need sifakad moodustavad mitmest isasest ja mitmest emasest koosnenevad mitmesuguses vanuses isendite salgad, mille suurus on 3–9, keskmiselt 4,8 isendit. Salku juhivad emasloomad: see on poolahvidel tavaline, kuid teistel esikloomalistel üliharuldane. Salk võib olla nii polüandriline, polügüünne, polügünandriline kui monogaamne. Salkades elamine pakub kaitset röövloomade eest, kuid salga suurust piirab salgasisene konkurents toidu pärast. Umbes pool Propithecus edwardsi sifakatest lahkub sellest salgast, kus nad on sündinud. Emased lahkuvad noorloomadena, isased nii noorloomade kui täiskasvanutena.

Nad elavad peaaegu kogu elu puu otsas. Selline eluviis nõuab head koordinatsiooni, tugevat haaret ja märkimisväärseid akrobaatilisi võimeid. Edasiliikumiseks hüppavad nad ühe puu otsast teise puu otsa ning liiguvad mööda puuharusid. Hüppe ajal teevad nad tavaliselt poolpöörde: enne hüpet vaatavad nad puud, millelt ära tõukavad, aga hüppe lõpufaasis vaatavad nad seda puud, millele maanduvad. Keha pööramiseks ja kere stabiilsuse hoidmiseks kasutavad nad saba. Tagajalad maanduvad puule enne esijalgu ja saba kasutatakse hüppamise hoo vähendamiseks. Tõenäoliselt suudavad nad hüpata kuni 8 meetrit. Nad suudavad rippuda ka pu otsas, pea ja käed allapoole, hoides end tagajalgadega kinni.

Võimaluse korral liigub Propithecus edwardsi alati puu otsas. Kui on siiski hädavajalik maale laskuda, näiteks tee ületamiseks, liiguvad nad kahel jalal ja hüppavad külgsuunas.

Noored sifakad õpivad hüppamist oma ema seljas emaga kaasa liikudes. Noorloomade jaoks pole ema seljast mahakukkumises midagi haruldast. Ema tuleb seepeale pojale kiiresti appi. Täiskasvanud sifakad üldjuhul ei kuku. Siiski võib see toimuda näiteks siis, kui ta maandub hüppe järel puule, mille koor lahti tuleb.

Need ahvid võivad asju, näiteks toitu ka kätes kanda, kuigi eelistavad esemeid kanda suus.

Nad kaaluvad 5–6,5 kg. Nad söövad peamiselt lehti ja seemneid, nii täiskasvanuid kui noori/tooreid. Samuti söövad nad õisi ja puuvilju. Nad tarvitavad toiduks ka pinnast ja maa-aluseid seeni. Päevas liiguvad nad toiduotsinguil keskmiselt 670 meetrit.

Nad saavad suguküpseks 2-3 aasta vanuselt. Paarituvad üks kord aastas, lõunapoolkera suvel detsembris-jaanuaris. Emased sünnitavad talvekuudel maist juulini pärast 179 päeva kestnud tiinust.

Nende suremus on küttimise ja raie tõttu väga suur.

Nende uurimine toimub peamiselt Ranamofana rahvuspargis. Enamikule Propithecus edwardsi isenditele on pandud kaelavõru ja juhtemastele on pandud jälitusseade. Praegu ei peeta vangistuses ühtki selle liigi isendit.