Pentti Linkola

Allikas: Vikipeedia
Pentti linkola.jpg

Kaarlo Pentti Linkola (sündinud 7. detsembril 1932 Helsingis) on radikaalsete vaadetega soome keskkonnafilosoof, rohelise elamisviisi ideoloog ja ühiskonnakriitik.

Pentti Linkola on tuntud teisitimõtleja, looduskaitsja, ornitoloogi, kalamehe ja publitsistina. Tema botaanikust isa Kaarlo Linkola oli Helsingi Ülikooli rektor ning Soome Looduskaitseliidu asutaja ja esimees. Pentti Linkola tundis juba lapsena huvi looduse ja selle hoidmise vastu. Ta alustas zooloogia ja botaanika õpinguid Helsingi Ülikoolis, kuid avastas peagi, et loodust saab kõige paremini tundma õppida ikkagi looduse keskel, mitte loengus. Juba pärast esimest aastat jättis ta õpingud pooleli ja asus omal käel loodust uurima. Alates 1959. aastast on ta lisaks kirjatöö tegemisele elatanud ennast kalapüügist ning elanud väga vähenõudlikul ja keskkonda säästval viisil.

Ornitoloogia on Linkolale väga südamelähedane ning tema esimesed teosed kirjeldasidki linde. Ta on kaasakiskuvalt kirjutanud ka metsast ja paljudest taimedest. Ta on arvamusel, et võõrliigid (näiteks mink ja kährik) tuleb Soomest hävitada.

Alates 1970. aastate algusest kirjutab ta põhiliselt eluslooduse kaitsmisest ning on aastate jooksul muutunud üha kriitilisemaks inimkonna tegutsemise suhtes. Ta on nimetanud inimest looduse vähktõveks.

Kui roheline liikumine Soomes alguse sai, osales ka Linkola selle üritustel, kuid osutus peagi selle organiseerunud liikumise jaoks liiga radikaalseks. Aastal 1995 asutas ta Looduspärandi Sihtasutuse, mille eesmärk on annetamise teel saadud rahaga osta kaitsmiseks kokku metsa Lõuna- ja Kesk-Soomes. 2007. aasta lõpuks oli sihtasutus omandanud umbes 260 hektarit metsa.

Linkola arvates on maakera võimalik päästa ainult tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest loobumise hinnaga, sealhulgas äärmuslike ja drakooniliste abinõudega. Ta vastustab majanduskasvu taotlemist ja kaasaegsete tehniliste vahendite kasutamist. Linkola on propageerinud tagasi pöördumist naturaalmajanduse juurde. Ta pooldab muu hulgas mootorsõidukite eraomanduse kaotamist. Rahvaarvu ja liiklemistiheduse vähenemise tõttu kasutusest välja jäävate hoonete alune maa ja maanteed tuleks tema arvates tagasi muuta viljakandvaks maaks.

Oma esimestes poliitilistes kirjutistes 1960. aastatel väljendas ta patsifistlikke seisukohti, millest ta aga hiljem lahti ütles, pidades sõda tõhusaks inimeste arvukuse vähendamise vahendiks. Hiljem on ta aga uuesti ümber mõelnud, arvestades asjaolu, et sõjajärgsele ülesehitustööle kulub erakordselt palju ressursse.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pentti Linkolal on arvukalt kriitikuid, kuid ka palju poolehoidjaid. Aastal 2004 valitud kõigi aegade suuremate soomlaste hulgas sai Pentti Linkola 18. koha.

Aastal 1998 sai Linkola Soome Looduskaitseliidu keskkonnaauhinna elutöö eest looduse kaitsmisel ning 2008. aastal Looduskaitseliidu medali.

Aastal 1983 sai ta Eino Leino auhinna.

Teoseid eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kriitika eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Väitlus: Pentti Linkola eestikeelsete tõlgete avaldamise puhul. Pekka Nuorteva. Akadeemia, 1996, nr. 2.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Linkola, Pentti & O. Hilden: "Suuri Lintukirja", Otava 1955, 1962
  • "Isänmaan ja ihmisen puolesta (Mutta ei ketään vastaan)", Helsinki: Suomen sadankomitealiitto, 1960.
  • Linkola, Pentti: "Pohjolan linnut värikuvin: Elinympäristö. Levinneisyys Muutto", Otava 1963–67.
  • Linkola, Pentti: "Unelmat paremmasta maailmasta", Porvoo: WSOY, 1990.
  • Linkola, Pentti: "Toisinajattelijan päiväkirjasta", Porvoo: WSOY, 1979.
  • Linkola, Pentti & Osmo Soininvaara: "Kirjeitä Linkolan ohjelmasta", Porvoo: WSOY, 1986.
  • Linkola, Pentti: "Johdatus 1990-luvun ajatteluun", Porvoo: WSOY, 1989.
  • Linkola, Pentti: "Voisiko elämä voittaa", Helsinki: Tammi, 2004.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]