Roheline elamisviis

Allikas: Vikipeedia

Roheline elamisviis (ehk roheline eluviis ehk ökoloogiline elamisviis) on niisugune elamisviis, mis ei muuda elutingimusi pöördumatult.

See on elamine viisil, mis ei hävita oma elutingimusi, seega võib olla keskonnaga tasakaaluline ja põhimõtteliselt seetõttu igikestev (silmas on peetud lühemat kui evolutsioonilist ajamastaapi, s.t. kümneid või sadu tuhandeid, mitte aga miljoneid aastaid). Teisisõnu, see on tasakaaluline elamisviis, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev.

Pöördumatuteks muutusteks oleksid liikide kadu, ökoloogilises ringes mitteosalevate materjalide (ainete) tekitamine ja kogunemine, ressursside kaotamine. Vastavalt tähendab roheline elamisviis biodiversiteedi ehk elurikkuse püsimist, lagunematute jäätmete puudumist, taastuvate ressursside kasutamist.

Majanduses tähendab roheline elamisviis tarbimise püsimist või vähenemist (mitte selle kasvamist).

Järsud kõrvalekalded rohelisest elamisviisist on olnud seotud uusaegse teaduslik-tehnilise progressiga, mis viis laialdasele pöördumatuid muutusi tekitavate tehnoloogiate kasutuselevõtule ning ökoloogiliste kriisideni. 20. sajandi teisest poolest alates on aga arendatud ökoloogilisi tehnoloogiaid, mis võimaldavad pöördumist rohelisele elamisviisile.

Rohelise eluviisi rakendamist taotleb roheline ideoloogia. Rohelise elamisviisi poole liikumist taotlevad ka säästlik eluviis ja jätkusuutlik areng. Kiire laiaulatuslik üleminek rohelisele eluviisile ei ole reaalne. Järjekindlat rohelist elamisviisi rakendatakse mitmetes alates 1970. aastaist rajatud kommuunides (ökokülades).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Annist, Aet; Jüssi, Mari; Post, Ruuben; Oja, Ahto (koost.) 2000. Säästva arengu sõnaseletusi. Tallinn: SEI.
  • Kurg, Kalle 2001. Loodusvabariigi idee – kas utoopia? – Postimees 28.04.2001
  • Vissak, Peeter (toim.) 2003. Harmoonia võimalikkus süsteemis inimene–keskkond–ühiskond. Tallinn: Ü. Siinmaa Grupp.
  • Kull, Kalevi 2005. Looduse taastamine kui pöörduvuse kultuur. Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 83: 37-48.
  • Petrone, Epp 2007. Roheliseks kasvamine. Tartu: Petroneprint.
  • Roosaare, Jüri 1985. Ökoloogilisest elamisviisist. Eesti Loodus (6): 398–399; (7): 424–434.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]