Pavel Melnikov-Petšerski

Allikas: Vikipeedia
Pavel Melnikov-Petšerski.
Melnikov-Petšerski autogramm.

Pavel Ivanovitš Melnikov (Па́вел Ива́нович Ме́льников; pseudonüüm Andrei Petšerski, tuntud nime all Melnikov-Petšerski; 25. oktoober (6. november) 1818, Nižni Novgorod1. (13.) veebruar 1883, Nižni Novgorod) oli vene proosakirjanik ja etnograaf.[1].

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanik P. I. Melnikovi portree. Ivan Kramskoi maal, 1876.

Pavel Melnikov pärines vanast vaesunud aadlisuguvõsast, mis sai alguse 17. sajandil. Tema isa paistis silma väeteenistuses, osales 1813.–1814. aasta sõjaretkedes ning juhtis Nižni Novgorodi sandarmeeriat.[2]

Pavel Melnikov lõpetas Kaasani Keiserliku Ülikooli filoloogiateaduskonna. Ülikooli järel sattus ta võimude kahtlustuse alla ning saadeti asumisele Šadrinskisse. Pärast väljasaatmist oli ta mõnda aega gümnaasiumiõpetaja.[1]

1850. aastast töötas Melnikov eriülesannetega ametnikuna Venemaa siseministeeriumis kirikulõhe väljajuurimise alal. Ta osales vahetult tagakiusamises, sealhulgas vanausuliste eraklate ja palvelate hävitamises. Riigiteenistuse käigus pälvis Melnikov Püha Anna ordeni kolmanda järgu. 1866. aastal läks ta erru tõelise riiginõuniku auastmes.

Melnikovi kirjandusliku pseudonüümi Andrei Petšerski mõtles 1850. aastal välja Vladimir Dal, kes aitas tal ka saada ametikoha ministeeriumis.[2] Melnikovi peetakse üheks autoriteetsetest allikatest vanausuliste kohta. Vanausuliste seisukohast on paljud Melnikovi tähelepanekud vanausuliste kultuuri ja kommete kohta tema ameti tõttu siiski tendentslikud, mida on mainitud ka reas arhiivi- ja filoloogilistes uurimustes.[3][4]

1859. aastal kirjastas ja toimetas ta ajalehte "Vene päevik", mis ilmus Sankt-Peterburgis.

Tema teostest tuntuim on diloogia "Metsades" (1871–1874) ja "Mägedes" (1875–1881), milles kirjeldatakse üksikasjalikult nižnenovgorodi vanausuliste kaupmeeste ning Komarovo erakla olmet ja tavasid.

Melnikov elas Ljahhovo mõisas Nižni Novgorodi lähedal. Boriss Sadovskoi mälestuste andmeil (mis pole küll täiesti usaldusväärsed) Melnikov "tülitses tihti külameestega ning vallavalitsuse arhiivi jäi rida tema kaebusi. 1870. aastate lõpuks oli ta juba hingeliselt haige. Ljahhovo külarahva sekka ilmus ta purjeriidest kuues, kaks ordenilinti rinnal risti, kingades ja suletutiga kolmnurkses mütsis. Käes kõikus tal tohutu pudel viina.". [5]

Pavel Melnikov suri 1883. aastal. Ta maeti Nižni Novgorodi Krestovozdviženski kalmistule, 1950. aastal püstitati talle aga mälestusmärk (ilma ümbermatmiseta) Punasele kalmistule.

Pavel Melnikovi poeg Aleksei Melnikov oli jurist, Loodearmee valitsuse liige, Tartu Ülikooli kriminalistikaõppejõud ja romaanikirjanik.

Eesti keeles on Melnikov-Petšerski teostest välja antud jutustuste kogumik "Karukolgas" 1972. aastal (Tallinn: Eesti Raamat) Aleksander Klejnoti tõlkes (värsid tõlkis Kalju Kangur).[6]

Kogutud teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Полное собраніе сочиненій П. И. Мельникова (Андрея Печерскаго) в 7 т." СПб, Изданіе Т-ва А. Ф. Марксъ, 1909
  • "Собрание сочинении" (8 т.) М., 1976.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Мельников-Печерский Павел Иванович — Биография
  2. 2,0 2,1 http://www.hrono.ru/biograf/bio_m/melnikov_pech.php (vaadatud 19. oktoobril 2011)
  3. Боченков Виктор в «Духовных ответах», выписк 17, стр. 60 — 79, Москва, 2006, изд. МЕДИА-77
  4. Боченков В. В., «П. И. Мельников (Андрей Печерский): Мировоззрение, творчество, старообрядчество». Ржев, 2008. ISBN 978-5-87049-625-2
  5. Садовской, Б.А. Записки (1881–1916) // Российский архив, т.I, М: Студия "ТРИТЭ", 1991, с.110
  6. "Karukolgas" Tartu raamatukogude kataloogis Ester (vaadatud 19. oktoobril 2011)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Боченков В.В., "П.И. Мельников (Андрей Печерский): Мировоззрение, творчество, старообрядчество". Ржев, 2008. ISBN 978-5-87049-625-2

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud venekeelset artiklit ru:Мельников, Павел Иванович (писатель) seisuga 19. oktoober 2011.