Paul Bekker

Max Paul Eugen Bekker (11. september 1882 Berliin – 7. märts 1937 New York) oli saksa muusikakriitik, ooperiintendant ja muusikateadlane.

Õppis viiulit Rehfeldi, klaverit Alfred Sormanni ja teooriat Horwitzi juures. Pärast töötamist vabakutselise viiuldajana Berliinis ja dirigendina Aschaffenburgis (1902–1903) ja Görlitzis (1903–1904) sai temast 1906. aastal ajalehe Berliner neueste Nachrichten muusikakriitik. 1909. aastal siirdus ta Berliner allgemeine Zeitung'isse ja 1911. aastal sai temast Frankfurter Zeitung'i peakriitik (1911–1923). Bekkeri positsioon oli mõjukas ning ta kasutas sellel täielikult ära oma hiilgavat stiili ning laiaulatuslikke teoreetilisi ja praktilisi teadmisi. Ta oli Gustav Mahleri, Arnold Schönbergi ja Franz Schrekeri pooldaja, kuid vähem entusiastlik Richard Straussi ja Alban Bergi suhtes. Hans Pfitznerit ründas Bekker teoses "Die neue Aesthetik der musikalischen Impotenz" (1920). Samal aastal sõnastas Bekker oma kirjavahetuses Ferruccio Busoniga oma esteetilised seisukohad tekstis "Junge Klassizität", millest osa avaldati Frankfurter Zeitung'is.

1925. aastal sai Bekker Kasseli ooperiteatri intendandiks, saades võimaluse viia ellu oma kauaaegset ambitsiooni juhtida ooperimaja. Aastatel 1927–1932 töötas ta intendandina Wiesbadenis. Oma teatritegevuse kaudu, mis hõlmas ka lavastamist, võttis Bekker ette ambitsioonikaid taaselustusi, sealhulgas Hector Berliozi, François-Adrien Boieldieu, Domenico Cimarosa, Carl Ditters von Dittersdorfi, André Grétry ja Carl Maria von Weberi harvakuuldavad teoseid, aga ka paljude teiste seas Franco Alfano, Ferruccio Busoni, Alfredo Casella, Mario Castelnuovo-Tedesco, Frederick Deliusi, Paul Hindemithi, Erich Wolfgang Korngoldi, Ernst Kreneki, Darius Milhaud', Hans Pfitzneri, Schönbergi, Schrekeri, Straussi, Igor Stravinski, Rudi Stephani ja Kurt Weilli teoste maailma- ja saksa esmaesitusi. 1933. aastal lahkus Bekker, kelle isa oli juut, Saksamaalt ja asus elama Pariisi, kus kirjutas väljaandele Pariser Tageblatt. 1934. aasta lõpus emigreerus ta New Yorki ja temast sai New Yorker Staats-Zeitung'i peamuusikakriitik. Vahetult enne oma surma valmis tema esimene ingliskeelne raamat.

Üle kolme aastakümne pikkuse kriitikutegevuse jooksul kirjeldas Bekker nii mitmeidki 20. sajandi alguse esteetika peamisi voole. Uurides Beethoveni muusika poeetikat, oli selle tulemuseks 1911. aastal ilmunud helilooja elulugu kui provokatiivne näide ajaloolisest hermeneutikast. Tema "Das deutsche Musikleben" (1916) on muusikasotsioloogia teedrajav teos, millel oli ilmselge mõju Theodor W. Adorno ja Frankfurdi koolkonna loomingule. Arendades ideed muusikast kui ühiskonda kujundavast jõust (gesellschaftsbildende Kraft) monograafiates "Die Sinfonie von Beethoven bis Mahler" (1918), hakkas Bekker esile tõstma muusikalise fenomenoloogia põhimõtteid, millest sai 1920. aastate keskel tema raamatute ja esseede peamine probleem. Selline kriitilise fookuse nihe aimas ette teatud neoklassitsismi ja uusasjalikkuse põhimõtteid ning mõjutas kriitiku huvi selliste nooremate heliloojate nagu Hindemith, Weill ja Krenek (kes tegutses Bekkeri assistendina Kasselis). Kuna Bekker oli pigem huvitatud muusika arengu ja sotsiaalse suhte aluspõhimõtete uurimisest kui esteetilistes debattides osalemisest, mõjutas Bekkeri tegevus teatrijuhina tema viimaste raamatute, sealhulgas populaarsete käsitluste "Wandlungen der Oper" (1934) ja "The Story of the Orchestra" (1936) praktilisemat suunda.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Fried, sein Werden und Schaffen (Berliin, 1907)
Jacques Offenbach (Berliin, 1909)
Das Musikdrama der Gegenwart (Stuttgart, 1909)
Beethoven (Berliin, 1911, arvukad hilisemad väljaanded; Inglise tlk, 1925, 2/1939)
Franz Liszt (Bielefeld, 1912)
"Parsifal"-Schutz? (Frankfurt, 1912)
Zweck und Ziele des Männergesangs (München, 1914)
Das deutsche Musikleben (Berliin, 1916, 2/1922)
Politik und geistige Arbeit (Frankfurt, 1918)
Die Sinfonie von Beethoven bis Mahler (Berliin, 1918)
Kunst und Revolution (Frankfurt, 1919)
Franz Schreker: Studie zur Kritik der modernen Oper (Berliin, 1919, 2/1983)
Die Weltgeltung der deutschen Musik (Berliin, 1920)
Gesammelte Schriften, i: Kritische Zeitbilder (Berliin, 1921); ii: Klang und Eros (Stuttgart, 1922); iii: Neue Musik (Stuttgart, 1923) [kd. i ja ii sisaldavad valikut artikleid algselt avaldatud Frankfurter Zeitungis]
Gustav Mahlers Sinfonien (Berliin, 1921/ R )
toim.: Robert Schumann: gesammelte Schriften über Musik und Musiker (Berliin, 1922)
Wagner, das Leben im Werke (Stuttgart, 1924; Ing. tlk, 1931/ R )
Von den Naturreichen des Klanges (Stuttgart, 1925)
Wesensformen der Musik (Berliin, 1925)
Materiale Grundlagen der Musik (Viin, 1926)
Musikgeschichte als Geschichte der musikalischen Formwandlungen (Stuttgart, 1926/ R ; Inglise tlk, 1927)
Organische und mechanische Musik (Stuttgart, 1928)
Das Operntheater (Leipzig, 1931)
Briefe an zeitgenössische Musiker (Berliin, 1932)
Wandlungen der Oper (Zürich, 1934/ R ; Ing. trans., 1935)
The Story of the Orchestra (New York, 1936/ R ; Ger. trans., 1989 kui Das Orchester: Geschichte, Komponisten, Stile )

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdismuusika