Paavo Haavikko

Allikas: Vikipeedia
Paavo Haavikko
Paavo Haavikko
Sündinud 25. jaanuar 1931
Helsingi
Surnud 6. oktoober 2008 (77-aastaselt)
Helsingi
Pseudonüüm Anders Lieksman, Aleksej
Rahvus soomlane
Kodakondsus Soome
Elukutse kirjanik, akadeemik, kirjastaja (Art House Oy asutaja)
Tuntud teoseid "Tiet etäisyyksiin" (1951)
Abikaasa Marja-Liisa Vartio (1955–1966)
Ritva Haavikko (1971–2008)

Paavo Juhani Haavikko (25. jaanuar 1931 Helsingi – 6. oktoober 2008 Helsingi) oli soome proosakirjanik, luuletaja ja kirjastaja. Haavikko avaldas üle 70 teose. Tema luulekogusid on tõlgitud 12 keelde. Haavikkot peetakse üheks 20. sajandi lõpu Soome olulisemaks proosakirjanikuks ja luuletajaks.[1]

Talle anti 1984. aastal Neustadti rahvusvaheline kirjandusauhind ja 1991. aastal kunstiakadeemiku aunimetus.[2] Lisaks luulele on ta kirjutanud mitmes žanris, sealhulgas proosat, draamat, ooperilibretosid, ajaloolisi teoseid jne.[2][3][4] Haavikko enda väitel ei ole ta aga kirjutanud ühtegi muinasjuttu.[3]

Haavikko ei olnud ainult kirjanik ja kirjastaja, vaid ka metsa- ja kinnisvaraärimees.[2] Aastatel 1967–1983 oli ta Otava kirjastuse peatoimetaja ning 1970. aastatel kuulus ka Otava, Yhtyneet Kuvalehdet Oy ja Rautakirja Oy juhatusesse.[5] Talle anti akadeemiku ja Helsingi ülikooli audoktori tiitel, kuigi ta ei teinud ise akadeemilist karjääri.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Paavo Haavikko vanemad olid Heikki Adrian Haavikko ja Rauha Pyykönen.[5] Haavikko sündis Helsingis Kallio linnaosas. Koolis oli ta kehvapoolne õpilane (ta jäi kaks korda klassi kordama). Kallio keskkooli lõpetas ta 1951. aastal, olles keskpärane õpilane. Ülikooli Haavikko ei astunud.[2]

Haavikko oli kaks korda abielus. 1955. aastal abiellus ta kirjanik Marja-Liisa Vartioga, paaril sündis kaks last: Johanna (1956–1996) ja Heikki (s 1960). Abielu kestis naise surmani 1966. aastal. Marja-Liisa Vartio surma järel ei kirjutanud Haavikko pikka aega midagi, vaid tegutses aastatel 1967–1983 Otava kirjastuse peatoimetajana. 1971. aastal abiellus Haavikko kirjandusloolase Ritva Rainioga. Väga raskelt mõjus Haavikkole tema kõigest 40-aastase tütre Johanna surm. Johanna suri 17. juunil 1996, samal kuupäeval kui tema ema.[2][4]

Paavo Haavikko abikaasa Marja-Liisa Vartioga aastal 1960

1969. aastal nimetati kõigest 38-aastane ja ülikoolihariduseta Haavikko oma varasemate teoste põhjal Helsingi ülikooli filosoofia audoktoriks. Haavikko ise märkis 2001. aastal: "Olen rohkem ettevõtja kui kirjanik, kuigi olen kirjutanud palju ja kiirustades."[2][6]

1975. aastal asutas Haavikko kirjastuse Art House. Kirjastus asub Helsingis Bulevardi tänaval samas majas, kus oli ka Haavikko isa kontori- ja paberitarvete kauplus. 1980. aastate lõpus ostis kirjastuse Tietosanoma Oy ja sellest sai silmapaistev teatmekirjanduse väljaandja.[2] Haavikko ettevõtete hulka kuulus ka Pudasjärvel ja Ronisuol turbatootmisega tegelenud Polar-sammal Oy, samuti kuulus Haavikko perele peamiselt Põhja- ja Ida-Soomes üle tuhande hektari metsa.[2][7]

21. detsembril 2007 ilmus Suomen Kuvalehtis 76-aastase Paavo Haavikkoga intervjuu, milles ta ennustas, et elab veel kolm aastat.[8][9] Paavo Haavikko suri 2008. aasta oktoobris 77-aastaselt pikaajalise haiguse tõttu.[4] Päev enne surma andis Soome Kirjanike Liit Haavikkole kirjanike liidu tunnustusauhinna.[10]

Pärast Haavikko surma ilmus kaks tema elulugu. 2009. aastal avaldas Mauno Saari raamatu "Haavikko-niminen mies". Haavikko poeg Heikki Haavikko üritas teose avaldamist peatada ja nõudis isa autoriõiguste pärijana raamatu eelkontrollivõimalust, kuid Helsingi ringkonnakohus lükkas taotluse tagasi.[11] 2015. aastal avaldas Heikki Haavikko ise oma isast mälestusteraamatu.[12]

2021. aastal avaldas Otava kirjastus Martti Anhava mahuka monograafia "Niin katosi voitto maailmasta".[13]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Soome kirjandusteadlane Kai Laitinen on Haavikkot iseloomustanud järgmiselt: "Haavikko on 1950. aastate Soome modernistlikest luuletajatest tähelepandavaim. Tema hääl eristub kõigist teistest kohe ja kergesti. Tema luule tundemärgid on kujundite sujuv liikumine ja üllatavad seosed, rütmide kõnekeelne ilmekus ja oskus väljendada end korraga mitmel tasandil."[14]

Haavikko esimene luulekogu "Tiet etäisyyksiin" avaldati 1951. aastal, kui ta õppis keskkooli viimases klassis. Varasel luuleperioodil kirjutas ta pihtimusluulet, keskendudes armastuse ja surma teemale. Läbivalt on tema luules olnud esiplaanil ka ajaloo, mineviku-tuleviku ja müütide teema. Ajalooteema tähtsus Haavikko loomingus kasvas eriti 1960. ja 1970. aastatel. Teda peetakse luulekeele uuendajaks, kellel on olulist öelda inimloomuse, väärtuste suhtelisuse, elamise, aja ja maailma kohta. Tema luulekogudel on tähtis koht Soome kirjanduse modernismis.[2][15][16][14]

Proosakogumik "Lasi Claudius Civiliksen salaliittolaisten pöydällä" (1964) ja eriti kogumiku novell "Lumeton aika", mis kujutas sotsialistliku süsteemi omaks võtnud Soomet, äratas avaldamise ajal tähelepanu. Kui novell 1967. aastal inglise keeles avaldati, lisati tõlkele märkus, et tegemist on väljamõeldisega. Kirjanikud Markku Eskelinen ja Raine Koskima on oma uurimuses "Haavikko 2001" iseloomustanud novelli kui oportunismi kriitikat.[2][15][16]

Haavikko esikromaan "Yksityisiä asioita" (1960) käsitleb 1918. aasta sündmusi ebatavalisest vaatenurgast ja näitab, kuidas ajalooliste sündmuste keerises elab inimene ennekõike oma elu. Romaani tõlkis eesti keelde Harald Lepik ("Isiklikud asjad", Tallinn: Perioodika, 1967).[16][17][14]

Esimene näidend "Münchhausen" (1960) tekitas poleemikat, sest Haavikko oli loonud kapriissel, absurdilaadsel fantaasial ja isikupärasel huumoril põhineva stiili, mis tekitas publikus nõutust.[14] Ilta-Sanomat avaldas retsensiooni, mille järel kaebas Haavikko lehe kohtusse. Haavikko sai kohtus võidu, mille tulemusena Sanoma Oyj gruppi kuuluvad väljaanded ei kirjutanud temast tükk aega midagi. Hilisematest näidenditest sai populaarseimaks "Sulka" (1973). Haavikko kirjutas libretosid Aulis Sallineni ooperitele, näiteks "Kuningas lähtee Ranskaan" (1974) ja "Ratsumies" (1974). Lisaks kirjutas ta kolumne väljaannetele Uusi Suomi ja Suomen Kuvalehti.[2]

1970. aastatel hakkasid Haavikkot eriti huvitama võimu-, poliitika- ja majandusküsimused. Nende teemadega alustas ta näidendis "Agricola ja kettu" (1968), kus tegelaskujudes võib ära tunda Juho Kusti Paasikivi ja Jossif Stalini. Sama liini jätkas ta kuuldemängudes kuningas Harald Pitkäikäinenist, kelle prototüüp on Soome president Urho Kekkonen.[2] Aastatel 1974–1983 lavastas Ilkka Toiviainen YLE Raadioteatris viis kuuldemängu kuningas Haraldist:

  • "Kertomus siitä mitä tapahtui kun kuningas Harald kutsui kokoon kansansa ja tahtoi luopua vallasta"
  • "Kuningas Haraldin pitkä reissu"
  • "Kertomus siitä miten kuningas Harald käsitteli naista ja lammasta koskevaa hankalaa kysymystä"
  • "Kuningas Harald, jäähyväiset"
  • "Tosi kertomus siitä mitä tapahtui kun kuningas Harald näki unta"[18]

Eesti Raadioteatris lavastas 1990. aastal kuningas Harald Pikaealisest kuuldemängu Einar Kraut.[19]

Kuuldemängu "Audun ja jääkarhu" eest pälvis Haavikko 1967. aastal esimesena maineka YLE Raadioteatri Sokeain-preemia.[2] 1979. aastal lavastas Salme Reek kuuldemängu ka Eesti Raadioteatris.[20]

Haavikko paistis silma ka filmistsenaristina. Ta kirjutas originaalstsenaariumi Alfred Kordelini mõrvast rääkivale filmile "Mommilan veriteot 1917" (1973) ja oli üks stsenarist Maunu Kurkvaara filmis "Menestyksen maku" (1983). Koos Anssi Mänttäri ja Heikki Katajistoga dramatiseeris Haavikko filmi jaoks oma näidendi "Kuningas lähtee Ranskaan", mis linastus 1986. aastal ja mille režissöör oli Anssi Mänttär. Tema tuntuim stsenaarium filmitööstuses on "Kalevalal" põhinev neljaosaline telesari "Rauta-aika", mille lavastas Kalle Holmberg 1982. aastal.[2][3]

Haavikkot peetakse Soome aforismide reformijaks, kuna ta arendas mõtteid sarjadena. 1972. aastal ilmunud kogumikule "Puhua, vastata, opettaa" järgnes veel mitu kogumikku. Haavikko aforisme iseloomustavad iroonilised, paradoksaalsed ja mitmetähenduslikud pöörded. Paljud tema väljaütlemised muutusid rahva ühisvaraks.[2][14] Kogumik "Puhua, vastata, opettaa" ilmus eesti keeles 1976. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ("Neliteist valitsejat. Rääkida, vastata, õpetada", tõlkijad Eha Lättemäe, Minni Nurme ja Paul-Eerik Rummo).[17] See väljaanne tõi Piret Saluri sõnul Loomingu Raamatukogule kaasa suuri ametlikke ebameeldivusi.

Põnevusromaani "Barr-niminen mies" esimese trüki avaldas Haavikko 1976. aastal varjunime Anders Lieksman all.[16][21]

Haavikko kirjutas ka kaks autobiograafilist teost: "Yritys omaksikuvaks" (1987) ja "Erään opportunistin iltapäivä" (1988).[2]

Haavikko sai tuntuks omamoodi rahvusliku ettekuulutajana, sageli ka hingelise ja majandusliku hävingu prohvetina.[2]

Luulekogud[16][muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tiet etäisyyksiin", 1951, WSOY
  • "Tuuliöinä", 1953, Otava
  • "Synnyinmaa", 1955, Otava
  • "Lehdet lehtiä", 1958, Otava
  • "Talvipalatsi", 1959, Otava
  • "Runot 1951–1961", 1962, Otava
  • "Puut, kaikki heidän vihreytensä", 1966, Otava
  • "Runoja matkalta salmen ylitse", 1973, Otava
  • "Runot 1949–1974", 1975, Otava
  • "Runoelmat", 1975, Otava
  • "Puolustuspuhe, runoja ja aforismeja", 1977, WSOY
  • "Talvirunoja", 1990, Art House
  • "Runot! Runot 1984–1992", 1992, WSOY
  • "Kirjainmerkit mustat. Runot 1949–1966", 1993, WSOY
  • "Puiden ylivertaisuudesta", 1993, Art House
  • "Tyrannin ylistys. Runot 1970–1981", 1994, WSOY
  • "Prosperon runot", 2001, Art House
  • "Valitut runot", 2006, WSOY

Proosa, muud kirjutised[16][muuda | muuda lähteteksti]

  • "Yksityisiä asioita", 1960, Otava
  • "Toinen taivas ja maa", 1961, Otava
  • "Lasi Claudius Civiliksen salaliittolaisten pöydällä" (sisaldab novelle "Lumeton aika", "Arkkitehti", "Pitkiä naisia"), 1964, Otava
  • "Vuodet", 1962, Otava
  • "Neljätoista hallitsijaa", 1970, Otava
  • "Puhua, vastata, opettaa", 1972, Otava
  • "Kaksikymmentä ja yksi", 1974, Otava
  • "Harald pitkäikäinen", 1974, Otava
  • "Barr-niminen mies", 1976, Otava
  • "Viiniä, kirjoitusta", 1976, Otava
  • "Ihmisen ääni", 1977, WSOY
  • "Kansakunnan linja", 1977, Otava
  • "Soitannollinen ilta Viipurissa 1918", 1978, Otava
  • "Vuosisatani", 1981, Otava
  • "Ikuisen rauhan aika", 1981, Otava
  • "Rauta-aika", 1982, Otava
  • "Kullervon tarina", 1982, Otava
  • "Pimeys", 1984, WSOY
  • "Vaella Helsingissä", 1986, WSOY
  • "Yritys omaksikuvaksi", 1987, Art House
  • "Viisi sarjaa nopeasti virtaavasta elämästä", 1987, Art House
  • "Naismetsä", 1987, Art House
  • "Traktaatit", 1988, Art House
  • "Toukokuu, ikuinen", 1988, Art House
  • "Kansakunnan synty", 1988, Art House
  • "Erään opportunistin iltapäivä", 1988, Art House
  • "Rakkaudesta ja kuolemasta", 1989, Art House
  • "Kansalaisvapaudesta", 1989, WSOY
  • "Murtuva keskiluokka", 1992, Art House
  • "Anastasia ja minä", 1992, Art House
  • "Aikalaishulluudesta", 1993, Art House
  • "Vuosien aurinkoiset varjot", 1994, Art House
  • "Prospero: muistelmat vuosilta 1967–1995", 1995, Art House
  • "Yksityisiä asioita: 60-luvun proosa", 1995, WSOY
  • "Fantastisia kertomuksia: proosaa 1976–1995", 1996, WSOY
  • "Pahin ja paras", 1996, Art House
  • "Nuijasota: sisällissodan vuodet 1596–1599", 1996, Art House
  • "Suuri keinottelu", 1997, Art House
  • "Ei. Siis kyllä: proosaa", 2006, WSOY
  • "Näkyväistä maailmaa. Aforistiset sarjat 1972–1984", 1985, WSOY
  • "Fleurin koulusyksy", 1992, Art House
  • "Päämaja – Suomen hovi", 1999, Art House
  • "Tarja Halosen tarina", 2001, Art House
  • "Käytännön metafysiikka", 2001, Art House
  • "Kahden vuoden päiväkirja", 2001, Art House
  • "Mustat kantarellit", 2004, Art House

Näidendid[16][22][muuda | muuda lähteteksti]

  • "Münchhausen", "Nuket", 1958, trükis ilmusid 1960, Otava
  • "Audun ja jääkarhu", 1967, ilmus kogumikus "Kahden vuoden äänet : Suomalaisia kuunnelmia 1966-1967", 1967, Otava
  • "Ylilääkäri" (sisaldab näidendeid "Ylilääkäri" ja "Agricola ja kettu"), 1968, Otava
  • "Kuningas lähtee Ranskaan", 1974
  • "Ratsumies", 1974
  • "Aino ja Brita", 1999
  • "Näytelmät", 1978 (sisaldab näidendeid "Ne vahvimmat miehet ei ehjiksi jää", "Kaisa ja Otto", "Harald", "jäähyväiset")
  • "Kuninkaat, veljekset, kuunnelma",1979
  • "Viisi pientä draamallista tekstiä", 1981
  • "Hitlerin sateenvarjo", 2004, WSOY
  • "Sulka: 12 näytelmää", 1997, WSOY
  • ooper Paavo Nurmist – libreto, 2000

Tele- ja filmistsenaariumid[16][muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mommilan veriteot", 1973
  • "Kansakunnan linja", 1978, Otava
  • "Menestyksen maku", 1983
  • "Kuningas lähtee Ranskaan", 1984
  • "Barr-niminen mies", 1984
  • "Rauta-aika", 1982
  • "Sylvin kamari", 2000

Teoseid eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

"Kogutud luuletuste" avaldamise algataja, tõlkija Piret Saluri sõnul oli Nõukogude ajal Haavikko looming niisama hästi kui keelatud, seega eestindatud on ainult murdosa Haavikko loomingust.[23][17]

  • "Isiklikud asjad" ("Yksityisiä asioita"). Tõlkija Harald Lepik. Loomingu Raamatukogu 21/22. Tallinn: Perioodika, 1967
  • "Neliteist valitsejat. Rääkida, vastata, õpetada" ("Neljätoista hallitsijaa. Puhua, vastata, opettaa"). Tõlkijad Minni Nurme, Eha Lättemäe, Paul-Eerik Rummo. Loomingu raamatukogu 27. Tallinn: Perioodika, 1976
  • kuuldemäng "Audun ja jääkaru" ("Audun ja jääkarhu"). Tõlkija Aili Lemmik. Lavastaja Salme Reek. Tallinn: Raadioteater, 1979[20]
  • kuuldemäng "Kuningas Harald Pikaealine" ("Harald Pitkäikäinen"). Tõlkija Piret Saluri. Režissöör Einar Kraut. Tallinn: Raadioteater, 1990[19]
  • "Luuleruum: Paavo Haavikko luulet". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Toimetaja Mari Tarand. Tallinn, 1992[24]
  • "Peakorter – Soome õukond" ("Päämaja – Suomen hovi"). Tõlkija Elle Vaht. Tallinn: Argo, 2021
  • "Paavo Haavikko. Kogutud luuletused" ("Paavo Haavikko: Kootut runot"). Tõlkijad Kai Aareleid, Ivar Grünthal, Kätlin Kaldmaa, Kaja Kallemets, Jan Kaus, Lauri Kitsnik, Tiiu Kokla, Hasso Krull, Asko Künnap, Minni Nurme, Kajar Pruul, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Piret Saluri, Joel Sang, Debora Vaarandi, Elo Viiding ja Julius Ürt. Tallinn: EKSA, 2021[25]
  • "Autoportree katse" ("Yritys omaksikuvaksi"). Tõlkija Piret Saluri. Tallinn: EKSA, 2023

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Suomen kirjallisuushistoria 1–3. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. 1999.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 Riikonen, H. K. "Haavikko, Paavo (1931–2008)". Suomen kansallisbiografia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2004. Vaadatud 28.08.2021.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Tapio, Vesa (12.09.2014). "Elämä oli ennen toisenlaista, mutta nyt se on toisenlaista". Seinäjoen kaupunginteatterin blogi. Vaadatud 28.08.2021.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Salonen, Essi (september 2015). "Heikki Haavikko: Isältä ei jäänyt mitään kesken". Kotiliesi. Vaadatud 28.08.2021.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Kuka kukin on 1978". Helsinki: Otava. 1978. Vaadatud 28.08.2021.
  6. ↑ "Miljoonien perintö". Iltalehti. 8.10.2008. Vaadatud 20.09.2021.
  7. ↑ Tolonen, Seppo (6.7.2002). "Kustantajaperhe tekee turvebisnestä". Kaleva. Vaadatud 20.09.2021.
  8. ↑ Sharman, Leena (21.12.2007). "Paavo Haavikon viimeinen kirja". Suomen Kuvalehti 51–52/2007. Vaadatud 24.10.2021.
  9. ↑ Sharman, Leena (tõlkinud Piret Saluri) (21.12.2007). "Paavo Haavikon viimeinen kirja" (PDF). Suomen Kuvalehti 51–52/2007. Vaadatud 24.10.2021.
  10. ↑ "Akateemikko Paavo Haavikko on kuollut". YLE uutiset. 06.10.2008. Vaadatud 18.09.2021.
  11. ↑ "Paavo Haavikon elämäkerran saa julkaista". YLE uutiset. 26.08.2009. Vaadatud 18.09.2021.
  12. ↑ Tossavainen Jouni (27.5.2015). "Heikki Haavikko: Paavo Haavikko, isä". Keskisuomalainen. Vaadatud 18.09.2021.
  13. ↑ Anhava, M. "Niin katosi voitto maailmasta". Otava. Vaadatud 03.10.2021.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Laitinen, Kai (1994). Soome kirjanduse ajalugu. Tallinn: Vagabund.
  15. ↑ 15,0 15,1 "Haavikko karkaa otteesta". Ylioppilaslehti. 11.5.2001. Vaadatud 20.09.2021.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 16,7 "Paavo Haavikko". Otava. Vaadatud 20.09.2021.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 "Suomen kirjallisuuden käännökset". Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Vaadatud 20.09.2021.
  18. ↑ Yli-Ojanperä, E. "Paavo Haavikon kuunnelmia Kuningas Haraldista". YLE Elävä Arkisto. Vaadatud 24.10.2021.
  19. ↑ 19,0 19,1 Tõlkija Piret Saluri. Režissöör Einar Kraut (1990). "Kuningas Harald Pikaealine (kuuldemäng)". Tallinn: Raadioteater. Vaadatud 03.10.2021.
  20. ↑ 20,0 20,1 Haavikko, P (1979). "Audun ja jääkaru (kuuldemäng)". Raadioteater. Vaadatud 03.10.2021.
  21. ↑ "Anders Lieksman". Tieteen termipankki. Vaadatud 20.09.2021.
  22. ↑ "Fennica – Suomen kansallisbibliografia". Vaadatud 18. detsembril 2023.
  23. ↑ Paavo Haavikko. Kogutud luuletused. Tallinn: EKSA. 2021.
  24. ↑ "Luuleruum: Paavo Haavikko luulet. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Toimetaja Mari Tarand". Tallinn. 1992. Vaadatud 03.10.2021.
  25. ↑ Weidebaum, Reet (29.10.2021). "Soome kirjaniku Paavo Haavikko luulelooming tõlgiti eesti keelde". ERR. Vaadatud 31.10.2021.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paavo_Haavikko&oldid=6549340"