Põld-lõosilm

Allikas: Vikipeedia
Põld-lõosilm
Akkervergeet me nietje RIMG0007.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: määratlemata
Sugukond: Karelehelised Boraginaceae
Perekond: Lõosilm Myosotis
Liik: Põld-lõosilm
Ladinakeelne nimetus
Myosotis arvensis

Põld-lõosilm (Myosotis arvensis (L.) Hill) on taim kareleheliste sugukonnast lõosilma perekonnast. Ta on tuntud ka meelespea ehk äraunustamiselille ehk ära-unusta-mind-lillena. Ta ei ole nii suurte õitega kui näiteks aedades sageli ilutaimena kasvatatav mets-lõosilm ja seega ei ole tal ka väärtust iluaednike jaoks. Luubiga uurides selgub, et põld-lõosilma väikesed õied on täpselt sama ilusad kui suurte peenralillede omad. Ka need on taevassinised ja viie kroonlehega, mille tipul on väikene sisselõige. Kroonlehed on omavahel kokku kasvanud ja moodustavad rattakujulise õie.

Taim on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Skandinaavia lõunaosas, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Tulnukana kasvab ka Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Eestis väga sage.

Ta kasvab peamiselt põldudel ja aedades umbrohuna, kuid vähem ka kuivadel pärisniitudel, teede ääres, mäenõlvadel, vahel liivikutel, enamasti aga inimesest mõjustatud aladel.

Õisi tolmeldavad putukad. Seemned levivad loomade ja inimeste abiga.

Põld-lõosilma ladinakeelne perekonnanimi on kreeka päritoluga: 'mys' tähendab kreeka keeles 'hiir' ja 'otis' 'kõrv'; arvensis tähendab 'põllu-'; nii et kokku 'põld-hiirekõrv'.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põld-lõosilm on üheaastane tiheda ja laialivalguva puhmastikuga taim (peetakse rahvasuus ka samblaks), mis levib seemnete abil. Taim on inimkaasleja: kasvab peamiselt inimestega asustatud aladel. Seemneid on igal puhmal 500–1000.

Põld-lõosilm eelistab veidi niisket ja varjulist kohta, kuigi võib lühikest aega õitseda ka väga päikesepaistelistes kohtades. Seda arvatakse põhjustavat seemnete ja juurestiku küllaltki maapinnalähedane kinnitus. Ta õitseb hiliskevadest suve keskpaigani.

Lillest möödakäijaile hakkab esialgu silma vaid suur sinetav õiemeri. Aga lähemal vaatlusel osutub see ühtlaselt sinakas õitekompleks suhteliselt sümmeetriliste õitega ja värviküllaseks vaatepildiks. Õielehed on suhteliselt sarnased ega erine pealtnäha tavapärastest kroonlehtedest.

Põld-lõosilma õis

Õielehed, mida on harilikult viis, moodustavadki õie, mille keskel võib suurendusklaasiga vaadates eraldada veel mitu kihti viieseid eri värvi rattakesi ja nende keskel paiknevat kollakat õiekobarat.

Põld-lõosilma lehed mõjuvad veidike karedate või kleepjatena. Mõlajad või keeljad tömbi või lühidalt teritunud tipuga karedakarvalised lihtlehed. Pikkus on 1–7 cm, laius 0,5–1,5 cm. Ülemised lehed on rootsutud, istuvad, alumised ahenevad rootsuks. Juurmised lehed moodustavad kodariku ja kuivavad enamasti juba õitsemise ajaks.

Taime vars on vastupidav ega kipu esimesel murdmisel järele andma. Küllap see omadus aitab taimel tuultele ja vihmadele ning nii loomade kui ka inimeste käimistele ja tegemistele vastu panna. Varsi on ühel taimel enamasti mitu, nad on lihtsad või juba alusel harunenud ning karvased.

Vili on põld-lõosilmal munajas, sile ja läikiv mustjaspruun pähklike. Viljad varisevad sageli koos tupega. Viljaraod on õietupest vähemalt 2 korda pikemad. Karvad on alumises osas harali, ülaosas lidus.

Paljuneb seemnetega, mis levivad mööduvatele loomade karvadele ja inimeste riietele kinnitudes.

Põld-lõosilm on suhteliselt kärme levikuga ja need, kel huvi tema vastu, võiksid proovida neid ka kodus varjulistel kohtadel ja metsaalustel kasvatada. Igal juhul kipuvad selle taime läheduses jääma kängu või pea üldse ära kaduma tavalised maaharijale niipalju muret tekitavad nn. päris umbrohud.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]