Objektiteater

Objektiteater, mida tihti nimetatakse ka objektnukuteatriks, on visuaalteatri haru, mille eesmärk on lugude jutustamine või loomine igapäevaste elutute esemete abil.

Visuaalteatris on mitmeid sarnaseid vorme, näiteks nukuteater, kus kasutatakse spetsiaalselt valmistatud nukke loo esitamiseks. Objektiteater erineb nukuteatrist, kuna selles kasutatakse lihtsaid, argipäevaseid objekte.

Objektiteatris ei kasutata nukke ega eriliselt disainitud objekte, vaid tavalisi igapäevaseid esemeid, mis moonutatakse millekski enamaks esineja jutustuse/tegevuse ja publiku kujutlusvõime kaudu. Tavaliselt võetakse kasutusele igapäevase otstarbega esemeid, nagu näiteks teekann, tänavapost, klaaspudelid ja palju muud.

Oluline aspekt objektiteatris on see, kuidas tavalised esemed saavad esituses aktiivseks tegelaseks, kuigi see võib alguses tunduda segadusttekitav, kuna inimeste tähelepanu keskendub objektile, mitte esinejale. Objektiteatris on see fookuse ümbersuunamine aga täiesti asjakohane, sest esineja annab elututele objektidele elu, mis on vajalik loo edastamiseks. Tavaliselt hoiab objektiteatris esineja end tumedate riietega tagaplaanil või varjab suurema osa oma kehast publiku eest, kuid on ka erandeid.

Mitmed objektid, mida objektiteatris kasutatakse, võivad olla lihtsad leidobjektid, millel on juba oma otstarve, näiteks uks või vana saabas. Objektiteatri eesmärk on muuta need objektid uuteks olulise tähendusega sümboliteks või moonutada need esineja oskuste, loo konteksti ja publiku kujutlusvõime abil teisteks objektideks. Objektiteatris tundub, et mida argisem ja tavalisem objekt on, seda põnevamaks see muutub.

Igapäevased objektid võivad tähistada figuure, väike tüdruk võib olla kujutatud salvrätikuna, kastist saab maja või auto. Kuna pole peale surutud isiksust, äratavad tavalised äratuntavad objektid loo esitaja ja publiku kujutlusvõime ning loomingu. Et objektiteater toimiks, peab publik objekti kohe ära tundma. Iseenda äratundmine objektide kaudu peab tekkima juba esimesest hetkest.

Etenduskunstis ületab kujutlusvõime normaalsuse ja annab elu elutule. Ka objektiteater on väljendusvorm, mis annab igapäevastele esemetele elu, pakkudes ainulaadset segu nuku- ja visuaalteatrist. Objektiteatri juured ulatuvad sügavale kujutlusvõime ajalukku.

Ajalugu

Objektiteatrit võib näha nukuteatri loomuliku arenguna, mis on olnud meelelahutuse ja kunstilise eneseväljenduse vorm. Nukuteatrit on kasutatud lugude, müütide ja kultuuriliste narratiivide esitamiseks erinevates kultuurides ja ajaperioodidel. Siiski viib objektiteater nukuteatri uuele tasemele, keskendudes igapäevastele esemetele, muutes need karakteriteks ja rekvisiitideks, mis moodustavad etenduse selgroo.

Objektiteatri sünnile võib omistada mitmete mõjukate isikute ja liikumiste rolli:

• Sürrealistid. 20. sajandi alguses võttis sürrealistlik kunstnik Salvador Dalí oma kunstiteostes omaks "leitud esemete" kontseptsiooni. Ta nägi igapäevastes esemetes potentsiaali nende utilitaarse eesmärgi ületamiseks ja emotsioonide ning mõtete tekitamiseks. See mõtteviis mõjutas objektiteatri arengut, kus igapäevased esemed saavad jutustamise lõuendiks.
• Avangardteater. Avangardliikumine, eriti 20. sajandil, püüdis kõrvale hoida traditsioonilistest teatrikonventsioonidest. Kunstnikud nagu Antonin Artaud ja Bertolt Brecht ei allunud teatri piiridele ning sillutasid tee eksperimentaalsetele eneseväljenduse vormidele. Võeti ära fookus laval olevate tegelaste ja karakterite psühholoogiline pool ja etendati puhtalt mingit kindlat ajahetke või lugu. Objektiteater tekkis nende radikaalsete ideede tagajärjena, mis tekitas uuendusliku lähenemist.
• Kaasaegsed visuaalkunstnikud. Paljud visuaalkunstnikud 20. sajandi keskpaigas, nagu Claes Oldenburg ja Joseph Beuys, lõid oma kunstiteostes argipäeva esemetele elu. Nende tööd muutsid skulptuuri, installatsiooni- ja etenduskunsti piire, ennustades ette visuaalkunsti hargnemist.

Objektiteatrit hakati süvitsi teatrivormina kasutama 1980ndatel, kuigi selle juured ulatavad kaugemale ajalukku. Objektiteatrit nimetati tihti odavaks ja kiireks kunstitegemise viisiks, kuna kasutati leitud objekte pikalt ehitatud ja kavandatud figuuride või ehituste asemel.

Populaarsus

Objektiteater hakkas 20. sajandi keskpaigas saama tunnustust eraldi kunstivormina. Kunstnikud eksperimenteerisid esemetele elu andmise kontseptsioonidega, mis olid kujutlusvõime rohked ja mõtlemapanevad. Etendused sisaldasid laval loo jutustamiseks minimaalset või olematut dialoogi, tuginedes selle asemel esemete liikumisele, manipuleerimisele ja sümbolismile, et edastada lugusid ja emotsioone. Objekti kasutamine loo jutustamiseks on suuresti laienenud ja levinud eri kunstivormidesse. Tänapäeval ei pea esitaja enam loo jutustamiseks objektiga kaasas olema. Luuakse muuseume ja installatsioone, kus peamiseks tähelepanuks on ainult “Leitud objektid”.

Mujal maailmas

Etendused võivad olla suurel laval, kus läbi objektide jutustab lugu vaid üks esitaja.  Väiksest meetrisuurusest ruumist võib saada terve universum ja lugu, mida jutustatakse võib olla Suurest Paugust kuni tänapäevani. Objektiteatri kunstilise abstraktsiooni tõttu peab publik mõtlema kastist välja ja kasutama oma kujutlusvõimet. Metafoor, metonüümia, huumor ja kujutlusvõime kutsuvad selle teatrivormi esile. Miniatuurne vabadussammas võib tähistada Ameerika Ühendriike, väike plastmassist Eiffeli torn Prantsusmaad ja suur õlleklaas Saksamaad. Esitajad võivad lugu esitada nii vabas õhus väga lihtsate argipäevaste esemetega, kui ka pimedas ruumis, nad mõjutavad visuaalselt objekte ning kasutavad varjatud figuure, projektsiooni, heli ja valguse kujundust.