Muusikapsühholoogia
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Muusikapsühholoogia (inglise keeles music psychology või psychology of music) on psühholoogiat ja muusikateadust ühendav empiiriline teadusvaldkond, mis uurib inimese ja muusika vastastikust suhet[1]. Muusikapsühholoogia eesmärgiks on seletada ja mõista muusikaga seotud käitumisi ja kogemust, sealhulgas protsesse, mille kaudu muusikat tajutakse, luuakse, sellele reageeritakse ning igapäevaelus kasutatakse[2][3]. Muusikapsühholoogias kogutud teadmistel võib olla praktiline väärtus mitmetele teistele valdkondadele, näiteks muusika esitamisele, -haridusele, -kriitikale, -teraapiale ja heliloomingule ning ka inimese võimete, soorituse, intelligentsuse, loomingulisuse ja sotsiaalse käitumise uurimisele.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Muusikapsühholoogia kui kaasaegne iseseisev teaduslik uurimissuund sai alguse 19. sajandi keskpaigas. Varem kuulus muusika kui kunstilise ja inimesele ainuomase fenomeni käsitlemine filosoofia, aga ka loodusteaduste huviorbiiti[4]. Esimeseks muusikapsühholoogiliseks tööks peetakse Hermann von Helmholtzi raamatut "Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus" ("Die Lehre von den Tonempfindungen als physiologische Grundlage für die Theorie der Musik", 1863). Kuigi introspektsioonil põhinev, andis Helmholtzi teos tol ajal kõige põhjalikuma ülevaate "heli tekkimisest, helide vahel kujunevatest seostest ning nende tajumisest inimese poolt“[1]. Eesti lugejale võib huvi pakkuda ka asjaolu, et Helmholtzi õpikus on muuhulgas kajastatud Tartus tegutsenud füüsikaprofessori ja muusikateadlase Arthur von Oettingeni tähelepanek eestlaste väljaarenemata funktsionaalharmoonilisest mõtlemisest[5]. Muusikalis-psühholoogiliste fenomenide, täpsemalt konsonantside ja dissonantside tajumise uurimiseks kasutas kaasaegset teaduslikku metodoloogiat esmakordselt füüsik Carl Stumpf oma 1883. aastal avaldatud teoses "Helide psühholoogia" ("Tonpsychologie"). Kui eelnevalt nimetatud töödes on keskendutud psühhoakustikale ja pigem toonipsühholoogiale, siis 1930ndatel hakati geštaltpsühholoogia populaarsuse tuules rohkem tähelepanu pöörama muusika kui meloodia, harmoonia, vormi ja rütmi keerukaid mustreid ühendava terviku uurimisele[4]. Selle uue suuna esindajaks võib pidada muusikateadlase Ernst Kurthi tööd "Muusikapsühholoogia" ("Musikpsychologie", 1931). 1930ndatel kujunes populaarseks uurimisteemaks ka afektiivsed reaktsioonid muusikale. Muljetavaldav hulk empiirilisi andmeid viitab, et muusikal on potentsiaal kutsuda esile sügavaid ja kompleksseid emotsionaalseid vastuseid, kuid otsest lineaarset kausaalset efekti ühegi muusika omaduse ja konkreetse afektiivse reaktsiooni vahel pole siiani suudetud usaldusväärselt näidata[4]. 20. sajandil sai tehnoloogia arenguga võimalikuks muusika mõju uurimine füsioloogiliste muutuste kaudu autonoomses närvisüsteemis ning hiljem tänu aju uurimiseks kasutatava piltdiagnostika meetodite täiustumisele. 20. sajandi lõppu jäävad ka muusikapsühholoogia-spetsiifiliste eelretsenseeritavate teadusajakirjade, organisatsioonide, konverentside, uurimisgruppide ja -keskuste ning õppekavade loomised[6].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ross, J. (2007). "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9949117909.
- ↑ Tan, S.-L., Pfordresher, P, & Harré, R. (2010). "Psychology of music: From sound to significance". New York: Psychology Press. ISBN 0415651166.
- ↑ Thompson, W. F. (2009). "Music, thought, and feeling: Understanding the psychology of music". New York: Oxford University Press. ISBN 0195377079.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Thaut, M. (2009). "History and research". Raamatus S. Hallam, I. Cross & M. Thaut (Toim.), "The Oxford Handbook of Music Psychology" (552-560). Oxford: Oxford University Press. ISBN 9780198722946.
- ↑ loe lähemalt siit, lk 15-16
- ↑ Ockelford, A. (2009). "Beyond music psychology". Raamatus S. Hallam, I. Cross & M. Thaut (Toim.), "The Oxford Handbook of Music Psychology" (539-551). Oxford: Oxford University Press. ISBN 9780198722946.