Hermann von Helmholtz

Allikas: Vikipeedia
Ludwig von Knausi portree Helmholtzist (1881)

Hermann Ludwig Ferdinand von Helmholtz (31. august 1821 Potsdam8. september 1894 Berliin) oli saksa arst, füsioloog ja füüsik.

Helmholtz sündis gümnaasiumi direktori Ferdinand Helmholtzi pojana. Isa oli õppinud klassikalist filoloogiat ja filosoofiat ning oli kirjastaja ja filosoofi Immanuel Hermann Fichte lähedane sõber. Fichte ja Immanuel Kanti mõju on ka Hermann von Helmholtzi loomingus tunda: ta püüdis nende teooriaid ühendada empiiriliste andmetega, mis saadi näiteks füsioloogiast.

Noorena huvitus Helmholtz loodusteadustest, aga isa soovil õppis ta meditsiini Berliinis asuvas Charité ülikoolis, sest seal olid meditsiinitudengitele stipendiumid.

Helmholtz töötas algul sõjaväearstina, hiljem 18491871 Königsbergi, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis füsioloogiaprofessorina. Tema õpilaste hulka kuulusid Max Planck ja Albert Michelson.

Alates 1868 oli ta Peterburi ülikooli väliskorrespondentliige, alates 1871 Berliini Teaduste Akadeemia liige ja Friedrich Wilhelmi Ülikooli professor ning alates 1888 Berliini Riikliku Füüsika ja Tehnikainstituudi president.

Füsioloogias uuris Helmholtz värvitaju. Uuringute põhjal lõi ta akommodatsiooniteooria, leiutas oftalmoskoobi ja resonaatori ning kasutas seda helianalüüsiks, uurides heli tekkimise taju füsioloogilisi aluseid. Ta avastas soojuse tekke lihastes ja mõõtis seda. 18451847 uuris ta lihase kontraktsiooni. 18501854 uuris ja mõõtis ta erutuse levimise kiirust närvides.

1847 andis Helmholtz mehhanistliku seletuse energia jäävuse seadusele ning kasutas seda keemiliste, elektriliste ja füsioloogiliste protsesside uurimisel. Ta võttis kasutusele vaba energia mõiste termodünaamikas (seda nimetatakse tema järgi ka Helmholtzi energiaks). Ta tõestas 1881 teoreetiliselt elementaarlaengu olemasolu. Mehaanikas uuris ta vähima mõju printsiipi ja hüdrodünaamikas pööriste teooriat. Lisaks uuris ta dispersiooniteooriat. Tema arvukad teadustööd ulatuvad teoreetilise füüsika vallast Päikesesüsteemi tekkimise ja universumi vanuse arutamiseni.

Helmholtzi nimetatakse ka üheks psühholoogia loojaks. Tema panus psühholoogiasse:

  1. Young-Helmholtzi värvitaju teooria;
  2. kuulmise resonantsi teooria (Ohmi seaduse seletus);
  3. Johannes Mülleri spetsiifilise närvienergia printsiibi laiendus ühe tajumodaalsuse siseselt ("märgitud liinid");
  4. tajumise üldised printsiibid:

- teadvustamata otsustuste (unbewusster Schluss) reegel; - tajude (Wahrnehmung) aistingutest (Perzeption) eristamise reegel; - tajude kasulikkuse reegel.