Muusikakriitika

Allikas: Vikipeedia

Muusikakriitika, ka muusikaarvustus on muusikaelu valdkond, milles tegeldakse hindavalt heliloomingu ja muusika interpretatsiooni käsitlemisega. Muusikakriitika võib sisaldada hinnanguid ka muusikaalaste tekstide ning muusikaelu korralduse kohta.

Muusikakriitikat viljelev isik on muusikakriitik.

Muusikakriitika väljundiks on enamasti sõnaline tekst, mis ilmub trükiväljaandes või loetakse ette televisioonis või raadios.

Muusikakriitikat on vaadeldud muusikateaduse aladistsipliinina[1], sest ta on tihedalt seotud muusikateaduse paljude harude, näiteks muusikaesteetika, muusikaajaloo, muusika interpretatsiooni või muusikaelu arengu uurimisega. Siiski tuleks teha vahet, millal lõpeb teadustekstile omane neutraalne muusikateaduslik käsitlus ning algab hinnanguline muusikakriitika.

Muusikakriitika on tihti olnud võistlevatele heliloojatele, muusika interpreetidele või loomingulistele koolkondadele enda esiletõstmise vahendiks (klakööride tegevus).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeseks perioodiliselt ilmunud muusikakriitika väljaandeks võib pidada Hamburgis aastal 1722 asutatud Johann Matthesoni "Critica musica't". Prantsusmaal võib regulaarse muusikakriitika alguseks pidada väljaannet "Journal de musique française et italienne" (alates 1764), mida ennetas aastatel 1752–1754 pamflettidena ilmunud muusikalis-kirjanduslik diskussioon Querelle des Bouffons, mis käsitles prantsuse ja itaalia ooperi erinevusi. Inglismaal asutati esimesed muuusikakriitika väljaanded "New Musical" ja "Universal Magazine" aastal 1774. Ka Charles Burney "History of Music" viimane köide aastast 1789 käsitleb kriitiliselt oma aja heliloojaid ja interpreete.

Esimeseks professionaalseks muusikakriitikuks oli tõenäoliselt Johann Friedrich Rochlitz (1769–1842), kes tegutses Leipzigis ilmunud ajalehe "Allgemeine Musikalische Zeitung" toimetajana. Muusikakriitikaga tegi päevalehtedes algust F. Rellstate, kes kirjutas Berliini ajalehele "Vossische Zeitung" 1803–1813. Eriharidusega muusikuid rakendas esimesena Londoni päevaleht "The Times", mille vastutav väljaandja oli suur muusikahuviline Thomas Alsager.

Inglise muusikakriitikas domineerisid aastatel 1846-1879 päevalehe "The Times" kriitik J. W. Davison ning aastatel 1833-1868 nädalalehe "Athenaeum" kriitik H. F. Chorley. Üheks 19. sajandi olulisemaks muusikast kirjutajaks oli Augsburgi ajalehes "Allgemeine Zeitung" küll muusikalise erihariduseta, kuid suurepäraste ajakirjanduslike võimetega saksa poeet Heinrich Heine. On palju näiteid, kui 19. sajandil kirjutasid muusikakriitikat heliloojad. Olulisemateks näideteks on siin Robert Schumann ajalehes "Neue Zeitschrift für Musik", käsitledes Chopini, Berliozi ja Brahmsi loomingut. Ajalehele "Journal des Débats" tegi aastatel 1835 - 1863 kaastööd Hector Berlioz. Üheks oma aja väljapaistvamaks prantsuse muusikakriitikuks oli ka François-Joseph Fétis, kes asutas väljaande "Revue musicale". Viini "Salon-Blatt'ile" kirjutas Hugo Wolf. Muusikakriitikat on kirjutanud ka Carl Maria von Weber, Richard Wagner, Claude Debussy (pseudonüümi all Monsieur Croche) ning Robin Holloway. Viinis, kus muusikakriitika viis tihti poleemilise kõrgepingeni, tegutses üks kõigi aegade säravamaid ja ajalooliselt olulisemaid muusikakriitikuid Eduard Hanslick, Giuseppe Verdi hinnangul nö "muusikakriitika Bismarck", kes sai eriti tuntuks kui Wagneri ja Brahmsi loomingu ning kunstiliste tõekspidamiste erinevuste võimendajana. Tema töö on muutunud surematuks Richard Wagneri ooperis "Die Meistersinger", milles ta oli Beckmesseri prototüübiks (Wagner nimetas seda tegelast alguses Hanslich'iks). Sellest hoolimata loetakse Hanslicki tekste tänaseni.

Ameerika Ühendriikides on saavutanud muusikakriitikutena tunnustust Bostonis Philip Hale ning New Yorgis Lawrence Gilman, Henry Edward Krehbiel, Olin Downes ja Richard Aldrich.

Inglise kuulsamaid muusikakriitikuid on olnud Bernard Shaw, Ernest Newman, suur Wagneri austaja Neville Cardus ning H. C. Colles.

Soomes on olnud pikki aastaid üheks kardetumaks ja vihatumaks muusikakriitikuks Helsingin Sanomate kauaaegne kaastööline Seppo Heikinheimo. Tänase Soome üheks olulisemaks muusikakriitikuks on Veijo Murtomäki.

Muusikakriitika Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti muusikakriitika suurkuju on olnud Karl Leichter, kes esines eelkõige Heino Elleri koolkonna esindajana. Tänapäeva Eesti muusikakriitika esimeseks leediks võib pidada Evi Arujärve.

Natuke nalja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muusikakriitika ja muusikakriitikud on olnud ajendiks paljude anekdootide sünnile.

Näiteks Max Regerist räägitakse, et ta olevat saatnud ühele teda tõsiselt välja vihastanud kriitikule lühikese kirja: "Sehr geehrter Herr! Ich sitze hier im kleinsten Raum meines Hauses und lese Ihre Kritik. Noch habe ich sie vor mir... Hochachtungsvoll: Max Reger. (Kõrgesti austatud härra! Istun oma maja kõige väiksemas kambris ja loen Teie kriitikat. Hetkel on see veel minu ees... Lugupidamisega: Max Reger.)[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia artikkel "Muusikakriitika", 6. kd. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1995, 471

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]