Mensuraalnoodikiri

Allikas: Vikipeedia

Mensuraalnoodikiri ehk mensuraalnotatsioon on noodikiri, mis oli Lääne-Euroopas kasutusel umbes 12601600 ja mille võttis kasutusele muusikateoreetik Kölni Franco 1260. aastal. Võimaldas tähistada nii helide kõrgus- kui ka vältussuhteid. Taktijooni ei tuntud, rütm põhines mensuuridel. Kuni aastani 1450 olid noodipead musta värvi, peale seda hakati kasutama seest tühjasid n-ö valgeid noodipäid.

Franco noodikirjas on loobutud neumadest ning iga noodimärk tähistab üht heli. Olulisem uuendus puudutab rütmikat. Iga noot ja paus on uues noodikirjas kindla vältuse ning vältused kindlad arvulised suhted. Peamised vältused on longa (pikk, tänases kirjas täisnoot) ja brevis (lühike, poolnoot). Longast pikem oli maxima (pikim) ja brevisest lühem noot oli semibrevis (poollühike). Sealtpeale hakkas rütmisüsteem kiiresti täiustuma ja järgmise sajandi jooksul lisandus mitu lühemat vältust, nagu minima (lühim), semiminima (pool lühimast) jne. Juba 14. sajandil võimaldas see uus noodikiri kirja panna kui tahes keerulisi rütme.[1]

Kaasaegne noodikiri Mensural notation values modern.png
Valge noodikiri (15.–16. sajand) Mensural notation values white.png
Must noodikiri (14.–15. sajand) Mensural notation values black.png
Franco noodikiri (13. sajand) Mensural notation values franconian.png

Uus rütmisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes de Muris ja Philippe de Vitry kirjutised panid aluse uuele rütmisüsteemile, millest lähtus ars nova muusikaline stiil. Kui senises rütmisüsteemis jagati vältusi kolmeks, siis nüüd võisid need jaguneda ka kaheks. See on väga oluline uuendus, võimaldades erinevate taktimõõtude kasutamist (peamiselt 9/8, 3/4, 6/8 ja 2/4). 3-osalist jagunemist nimetati täielikuks (perfektseks) ja seda tähistati täisringiga. 2-osalist jagunemist nimetati mittetäielikuks (imperfektseks) ja selle tähistuseks oli poolring. 2-osalise takti tänaseni kasutatav tähistus "C" on tulnud kunagisest poolringist.

Tavaliseks sai erinevate taktimõõtude kasutamine eri häältes ning 2- ja 3-osalise mõõdu sage vaheldumine. Kuna rütmi vältussuhted tõid muusikasse seosed matemaatikaga ning sümboolsete arvude (3, 7, 9, 10, 12 jne) kaudu ka teoloogiaga, siis pöörati kompositsiooni sellele osale sageli isegi kõige suuremat tähelepanu. Kompositsiooni korrastamise kõige huvitavamaks võtteks sai pikemate korduvate rütmijärgnevuste kasutamine ehk isorütmika.

täielik mittetäielik
1 maxima = 3 longa't 1 maxima = 2 longa't
täielik mittetäielik
1 longa = 3 breves't 1 longa = 2 breves't
täielik mittetäielik
1 brevis = 3 semibreves't 1 brevis = 2 semibreves't
mažoor minoor
1 semibrevis = 3 minima'd 1 semibrevis = 2 minima'd
Täielik 9/8 Ring punktiga: 1 brevis on 3 semibreves't või 9 minima'd
Täielik 3/4 Ring ilma punktita: 1 brevis on 3 semibreves't või 6 minima'd
Mittetäielik 6/8 Poolring punktiga: 1 brevis on 2 semibreves't või 6 minima't
Mittetäielik 2/4 Poolring ilma punkita: 1 brevis on 2 semibreves't või 4 minima'd

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Toomas Siitan (1998) "Õhtumaade muusikalugu I", lk. 69