Gregoriuse koraal

Gregorius Suur dikteerib koraali, mida talle püha Vaimu läbi - pildil kujutatud tuvina - on sisendatud. Kirjutaja ees vahatahvlil on näha neumad. Hartkeri antifonaarium. Sankt-Galleni klooster, umb. 1000 pKr.

Gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul (ladina cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suure järgi. Gregooriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab mitmeid erinevaid žanre ja vorme.

Gregooriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. 604. aastal valmis paavst Gregorius Suure käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise. Gregooriuse koraali lauldi saateta (a cappella), sest kirikus olid pillid keelatud.

Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregooriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale, Jeesusele, Neitsi Maarjale, pühakutele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.

Gregoriuse koraali kaks põhilist laulustiili:

• Accentus – teksti laulev retsiteerimine põhiliselt ühel noodil, seda liigendavad mõnenoodilised meloodiavormelid (aktsendid), mis langevad kokku teksti interpunktsioonimärkidega (koma, koolon, punkt). Meloodia ulatuseks on sekund kuni sekst, igale silbile üks noot.
• Concentus – vaba meloodiaga laul. Concentus-stiil jaguneb veel omakorda süllaabiliseks, neumaliseks ja melismaatiliseks nagu kirikulaulus.

Mitmehäälsuse tekkides sai gregooriuse koraalist üks vaimuliku laulu häältest. Kuni 12. sajandini valdavaks olnud organumites oli gregooriuse koraal ülemiseks hääleks, umbes 12. - 13. sajandil sai gregooriuse koraalist aga alumine hääl (cantus firmus).

Hümni "Veni creator spiritus" kvadraatkirjas noot

Hümn "Veni creator spiritus" 

Vaata ka

• Muusika ajalugu
• Keskaja muusika
• Organum
• Motett
• Polüfoonia

Kirjandus

• Dom Jacques Hourlier. Vestlused gregooriuse laulu vaimsusest. [Tõlkinud Meelis Tõns]. [Tartu]: P. Korol, 1996. ISBN 9985867009
• David Hiley. Gregorian chant. Cambridge (UK), New York: Cambridge University Press, 2009. ISBN 9780521870207 (kõvak.), ISBN 0521870208 (kõvak.), ISBN 9780521690355 (pehmek.), ISBN 0521690358 (pehmek.)
• Toomas Siitan, Anu Sepp. Muusikaõpik gümnaasiumile. [Toimetanud Malle Värk; noodigraafika: Ene-Reet Ehala, Toomas Siitan (noodinäited), Eerik Jõks (gregooriuse laulude tänapäevane üleskirjutus); kujundanud Terje Hütt]. [Tallinn]: Avita, 2008. ISBN 9789985213797

Õppevahendid

• Canticum Novum. Gregoriuse laulu teooria ja tehnika (Inglise keeles) Kasutatud 3.09.2012.
• "Noodid, lauluraamatud ja laulud allalaadimiseks" musicasacra.com Kasutatud 3.09.2012.
• Liber Usualis, 1961. aasta väljaanne Sissejuhatus sisaldab kõik vajaliku kvadraatkirja lugemaõppimiseks. (Inglise keeles) Kasutatud 3.09.2012.
• Singing Gregorian Chant Gregoriuse laulu algõpetus (inglise keeles). Kasutatud 3.09.2012.

Kuulamiseks

• Minu muusika 2011.04.02 - Dom Jacques Hourlier'i "Vestlused gregooriuse laulu vaimsusest" (1.osa) (Mare Tamm)
• Minu muusika 2011.04.09 - Dom Jacques Hourlier'i "Vestlused gregooriuse laulu vaimsusest" (2.osa) (Mare Tamm)