Gregoriuse koraal
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist. |
Gregoriuse koraal ehk Gregoriuse laul, ka gregoriaani laul või koraal on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius I järgi. Gregoriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab mitmeid erinevaid žanre ja vorme.
Gregoriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. 604. aastal valmis paavst Gregorius I käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise. Gregoriuse koraali lauldi ilma saateta, sest kirikus olid pillid keelatud.
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale, Jeesusele, Neitsi Maarjale, pühakutele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.
Mitmehäälsuse tekkides sai Gregoriuse koraalist üks vaimuliku laulu häältest. Kuni 12. sajandini valdavaks olnud organumides oli Gregoriuse koraal ülemiseks hääleks, umbes 12. - 13. sajandil sai Gregoriuse koraalist aga alumine hääl (cantus firmus).
