Maiad

Allikas: Vikipeedia
Maiad

Felipe Carrillo PuertoComandante Ramona
Armando Manzanero
Jesús Tecú OsorioRigoberta Menchú Tum

Felipe Carrillo Puerto, Comandante Ramona
Armando Manzanero

Jesús Tecú Osorio, Rigoberta Menchú Tum
Rahvaarv
hinnanguliselt 6 miljonit[1]
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
Guatemala, Mehhiko, Belize'i ja Hondurase osad
Keeled
maia keeled, hispaania, kreoolkeel ja inglise
Religioon
kristlus (valdavalt katoliiklus, kohati protestantism), maia religioon
inglise Maya
saksa Maya
vene Майя

Maiad (on kasutatud ka nimetust maajad) on indiaani rahvad, kes elavad Lõuna-Mehhiko ja Kesk-Ameerika põhjaosa vahelisel alal. Sõna "maiad" on katustermin, mis koondab enda alla antud piirkonnas elavad omavahelises kultuuri- ja keelesuguluses olevad rahvad. Termin hõlmab endas paljud erinevad kogukonnad, ühiskonnad ja etnosed, kelledest igaühel on neile iseloomulikud traditsioonid, kultuur ja ajalooline identiteet.

Hinnanguliselt elab piirkonnas 21. sajandi alguse seisuga kuus miljonit maiat.[1] Guatemala, Lõuna-Mehhiko ja Yucatáni poolsaare, Belize'i ning Lääne-Hondurase maiad on suutnud alles hoida märkimisväärse osa oma muistsest kultuuripärandist. Osad neist on asukohamaade valdava hispaniseerunud mestiitskultuuriga üsna lõimunud, teised aga jätkavad traditsioonilist eluviisi ning räägivad emakeelena sageli üht maia keelt.

Tänapäeval elab piirkonniti kõige rohkem maiasid Guatemalas, Belize'is ning Hondurase lääneosas. Maiad moodustavad suure osa rahvastikust Mehhiko Yucatáni, Campeche, Quintana Roo, Tabasco ja Chiapase osariikides.

Yucatáni maiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nefriitmask Campeche osariigist

Üks suuremaid maiade rühmi elab tänapäeval Mehhikos Yucatáni osariigis ja sellega piirnevates Campeche ja Quintana Roo osariikides. Nad nimetavad endid maiadeks (jukateegi k. màaya, inglise k. Maya), ilma edasiste etniliste alljaotusteta, erinevalt näiteks Lääne-Guatemala mägipiirkondade maiadest. Nad kõnelevad keelt, mida keele kõnelejad ja Yucatáni elanikud nimetavad maiaks (jukateegi k. màaya, inglise k. Maya). Keeleteadlased ja antropoloogid kasutavad keele kohta nimetust jukateegi keel või jukateegi maia keel, et teha vahet teiste maia keeltega. See on tekitanud kohatise eksiarvamuse, nagu oleks etnilise rühma nimeks samuti jukateegi maiad, kuid terminit kasutatakse vaid keele kohta. Jukateegi maia keel on üks maia keelkonna keeltest. Lisasegadust etnilise rühma nime suhtes tekitab asjaolu, et maia naised, kes kannavad traditsioonilist riietust, kasutavad endanimetusena terminit mestiza, mitte màaya.[2] Antropoloog Juan Castillo Cocom kasutab Yucatáni maiade rahvusliku eneseindentifitseerimise protsessi kohta terminit ethnoexodus. See tähendab, et enese rahvuslik identifitseerimine maiana on üsna muutlik, sõltub olukorrast ja seda ei väljendata mitte rahvusliku identiteedi loomiseks, vaid diskrimineeriva sotsiokultuurilise marginaliseerimise vältimiseks.[3][4]

Yucatáni põliselanikud puutusid eurooplastega esmakordselt kokku aastal 1511, mil poolsaarel maabus grupp laevahuku üle elanud hispaanlasi. Üks meremeestest, Gonzalo Guerrero, lõi seal väidetavalt oma perekonna ja hakkas tänapäeva Chetumali lähistel kohalike valitsejate nõunikuks. Järgnevad Hispaania ekspeditsioonid piirkonda toimusid aastatel 1517 Francisco Hernández de Córdoba juhtimisel, 1518 Juan de Grijalva juhtimisel ja 1519 Hernán Cortési juhtimisel. Aastatel 1528 kuni 1540 püüdis Francisco Montejo mitmel korral Yucatáni vallutada, kuid luhtus. Tema pojal, Francisco de Montejo Juunioril, ei läinud võimu ülevõtmise alguses paremini: Chichén Itzá juures positsioone hoides kaotas ta 150 meest üheainsa päevaga.[5] Euroopast kaasa toodud haiguste levimine, Campeche ja Champotoni pärismaalastest sõdalaste massiline värbamine ning Xiu maiade ja Cocomi valitsejate vaheline vaen pööras olukorra lõpuks Francisco de Montejo Juuniori kasuks ja tõi kaasa Chichén Itzá langemise aastal 1570.[5] Aastal 1542 alistus talle ka Yucatáni poolsaare lääneosa.

Ajalooliselt jäi Yucatáni poolsaare idapoolne osa hispaania kultuurist vähem mõjutamata ja lõimimata kui läänepoolne osa. Tänapäeval kõneleb Yucatáni poolsaarel (Mehhiko Campeche, Yucatáni ja Quintana Roo osariikides) jukateegi keelt 750 000 kuni 1 200 000 elanikku. Kolm korda niisama palju elanikke ei räägi pärismaist keelt, kuid on maia päritolu ja kannab iidseid maia perekonnanimesid, nagu Ak, Can, Chan, Be, Cantun, Canche, Chi, Chuc, Coyoc, Dzib, Dzul, Ehuan, Hoil, Hau, May, Tamay, Ucan, Pool, Zapo jt.

19. sajandil toimus suur Yucatáni maiade ülestõus, mida tuntakse Yucatáni Kastisõja nime all. See oli kaasaja suurimaid indiaani rahvaste ülestõuse.[6] Ülestõusu tagajärjel tekkis ajutine maia riik Chan Santa Cruz, mida Briti impeerium tunnustas iseseisva riigina.

Dr. Francisco Luna Kan on väga levinud perekonnanimega (Kan) maia

Aastatel 1976 kuni 1982 oli Yucatáni kuberneriks valimiste tulemusena Francisco Luna Kan. Luna Kan sündis Méridas Yucatánil ja oli enne poliitilisi ameteid meditsiiniteaduste doktor, seejärel meditsiiniteaduse professor. Ta oli esimene täielikult maia päritolu kuberner tänapäeva Yucatáni poolsaarel (1920-ndate aastate esimesel poolel oli Yucatáni kuberneriks pooleldi maia päritolu Felipe Carrillo Puerto). Praegusel hetkel leidub Yucatáni poolsaarel kümneid poliitikuid, sh. rahvasaadikuid, linnapäid ja senaatoreid, kes on täielikult või osaliselt maia päritolu.

Vastavalt Mehhiko Riikliku geograafia- ja informaatikainstituudi andmetele on Yucatáni osariigis 2009. aasta seisuga 1,2 miljonit jukateegi keele kõnelejat, mis moodustab kõigist elanikest 59,5%.[7] Seetõttu alustas Yucatáni osariigi kultuuriadministratsioon jukateegi keele grammatika ja häälduse kursuste andmist internetis.[8]

Chiapas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chiapas on üks Mehhiko piirkondi, mis jäi paljude aastate jooksul Mehhiko revolutsiooni reformidest puutumata. Zapatistide Rahvuslik Vabastusarmee, mis 1994. aasta jaanuaris alustas ülestõusu Mehhiko riigivõimu vastu, kuulutas end pärismaiseks liikumiseks. Liikumise kõige suuremad ja varasemad toetajad olid Chiapase maiad, osa neist toetab liikumist tänini.

Chiapases elavate maia rahvaste hulka kuuluvad mägedes elavad tsotsilid ja tseltalid, Las Margaritase linna ümber koondunud toholabalid ja džunglis elavad tšolid.

Esivanemate eluviisile kõige enam truuks jäänud maiade rühm on lakandoni maiad. Nad on väikesearvuline Lacandoni džunglis elav hõim, kes kuni 20. sajandi teise pooleni hoidus kontaktidest võõrastega. Lakandoni maiad on pärit Campeche/Peténi piirkonnast (Chiapase kirdeosast). Nad kolisid Lacandoni vihmametsa elama pärast 18. sajandi lõppu, tuhat aastat pärast Kolumbuse-eelse maiade tsivilisatsiooni kadumist (aasta 850 AD paiku).

20. sajandi jooksul, eriti sajandi 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel, liikusid Lacandoni piirkonda elama teised inimesed, peamiselt maiad ja äraelatuspõllumajandusega (inglise k. subsistence farming) tegelevad talupojad. Valitsus algselt soodustas seda. Sisseliikumine tõi kaasa maadega seotud tülisid ja seadis vihmametsa üha kasvava surve alla. Migratsiooni peatamiseks otsustas riigi valitsus kuulutada suure osa metsast (614 000 hektarit ehk 6140 km2) kaitsealaks nimega Montes Azulesi biosfääri kaitseala. Ala paigal elavateks valdajateks määrati väike 66-st lakandoni perekonnast koosnev elanike rühm, luues nõnda Lacandoni kogukonna. 2000 tseltali ja tšoli perekonda 26-st kogukonnast asustati mujale ning mitte-lakandoni perekondade õigused maale jäeti sõltuvaks valitsuse otsusest.

Järgnevate kümnendite jooksul viis valitsus piirkonna enda kontrolli all hoidmiseks läbi mitmeid programme, kasutades maa jagamist poliitilise vahendina, millega võita erinevate campesino-gruppide lojaalsust. See jaga-ja-valitse tüüpi strateegia tõi kaasa suure rahulolematuse ja pinged elanike erinevate rühmade vahel piirkonnas.

Tabasco[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehhiko Tabasco osariik on koduks tšontali maiadele.

Belize[muuda | redigeeri lähteteksti]

Belize'is elavad maiad on koondunud Cayo, Toledo ja Orange Walk'i ringkondade ümber, kuid maiasid leidub üle kogu riigi. Riigis elavad Yucatáni maiad, kektšid ja mopanid.

Guatemala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Išili naised Nebajis Guatemalas

Guatemalas moodustavad maia päritolu inimesed umbes 40% rahvaarvust. Arvuliselt suurimad ja traditsioonidest enam kinni hoidvad maiade kogukonnad elavad riigi lääneosa mägismaadel Baja Verapazi, El Quiché, Totonicapáni, Huehuetenango, Quetzaltenango ja San Marcose departemangudes. Nende departemangude elanikud on enamuses maiad.[9]

Guatemala mägismaade maia hõimude hulka kuuluvad atšid, akateegid, tšuhhid, išilid, hakalteegid, kaktšikelid, kitšeed, mamid, pokomamid, pokomtšid, kanhobalid, kektšid, tsutuhilid ja uspanteegid.

Kektšid elavad Alta Verapazi ja El Peténi departmangude madalmaadel ja Lääne-Belize'is. Sajandite vältel toimunud ümber- ja tagasiasustamise, tagakiusamise ja rahvarännete tulemusena on kektšide asuala algsest asukohast laienenud teistele Guatemala aladele, Izabali, El Peténi ja El Quiché departemangudesse. Kektšid on suuruselt teine maiade etniline rühm Guatemalas kitšeede järel ning üks Kesk-Ameerika suurimaid ja enim levinud maiade rühmi.

Noored naised Chichicastenango turul. Naiste riietus viitab sellele, et nad on pärit Santa Catarina Palopó linnast Atitláni järve ääres.

Guatemala kagupiirkonnas, mis piirneb Hondurasega, elavad tšortid. Riigi põhjaosa madalmaadel Peténi piirkonnas elavad itsad, kelle keel on peaaegu välja surnud, kuid kelle metsaviljeluse tavad ja ravimtaimede kasutus võivad meile maia madalmaade eelkoloniaalse kasutamise kohta palju infot anda.[10]

Guatemalas kestis koloniaalajastust pärinev pärismaiste elanike kohtlemine ebavõrdsete ja teisejärgulistena kuni 20. sajandini ja kauemgi. Selle tagajärjel säilusid paljud traditsioonilised kombed, sest ainus alternatiiv traditsioonilisele maia-elule oleks olnud siseneda hispaania koloniaalkultuuri ühiskonna kõige madalamal astmel. Just seetõttu kannavad paljud Guatemala maiad, eriti naised, jätkuvalt traditsioonilist rõivastust, mis oma detailides vastavalt nende kohalikule identiteedile erineb.

Guatemalas elavad maiad on tuntud eredavärviliste lõngast valmistatud kangaste poolest, millest tehakse keepe, särke, pluuse, huipil'eid ja kleite. Igal paigal on oma muster, selle järgi saab kohalik elanik rõiva kandja kodupaiga ühe pilguga kindlaks teha. Naiste riietus koosneb särgist ja pikast seelikust.

Maia kultuuripärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Popol Vuh on kitšeekeelne kirjandusteos, mis on üks tähtsamaid säilinud Kolumbuse-eelseid indiaani tekste. See on maia lugude ja müütide kogumik, mille eesmärk on maia traditsioonide alles hoidmine. Teksti esmane teadaolev versioon on pärit 16. sajandist ja on kirja pandud ladina tähestikku transkribeeritud kitšee keeles. 18. sajandil tõlgiti tekst dominikaani preestri Francisco Ximénezi poolt hispaania keelde. Kuna teos ühendab omavahel ajaloolisi, müütilisi ja religiooseid elemente, siis on seda nimetatud ka maia piibliks. Kolumbuse-eelse Ameerika mõistmiseks on see hindamatu väärtusega dokument.

Rabinal Achí on tantsu- ja sõnaetendus, mis on algsel kujul säilinud. Etendus, mis usutakse pärinevat 15. sajandist, vestab kektši rahva müütilisest ja dünastilisest päritolust ja suhetest naabritega. Rabinal Achít etendatakse Rabinali pidustustel 25. jaanuaril, paavlipäeval. Etendus nimetati 2005. aastal UNESCO poolt inimkonna suulise pärimuse meistriteoseks.

Tuntud maia päritolu inimesed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://www.friendsofthemaya.org/en/mayanworld.php → Population today
  2. Castaneda, Quetzil (2004). "We Are Not Indigenous". Journal of Latin American Anthropology 9 (1): 36–63. Välja otsitud 02/05/2011. 
  3. http://i09.cgpublisher.com/proposals/330/index_html
  4. Castillo Cocom, Juan A. (2007). "Maya Scenarios". Kroeber Papers 96: 13–35. 
  5. 5,0 5,1 Clendinnen, Inga; Ambivalent Conquests: Maya and Spaniard in Yucatán, 1517-1570. (pg 34) ISBN 0-521-37981-4
  6. The Caste War of Yucatán: Revised Edition, by Nelson Reed, Published by Stanford University Press, 2002 ISBN 0-8047-4001-1, ISBN 978-0-8047-4001-2, 448 pages
  7. http://www.el-universal.com.mx/articulos/52903.html
  8. http://www.indemaya.gob.mx/
  9. http://www.inforpressca.com/municipal/mapas_web/guatemala.php
  10. Atran, Scott; Lois, Ximena; Ucan Ek', Edilberto(2004) Plants of the Peten Itza Maya, Memoirs of the Museum of Anthropology, University of Michigan, 38