Lõhnav kannike

Allikas: Vikipeedia
Lõhnav kannike
Viola odorata Garden 060402Aw.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond: Kannikeselised Violaceae
Perekond: Kannike Viola
Liik: Lõhnav kannike
Ladinakeelne nimetus
Viola odorata

Lõhnav kannike (Viola odorata) on kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas rohttaimeliik.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas-sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1]

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigi looduslik levila on Vahemeremaad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval[2].

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena.

Kulinaarias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite. Prantsusmaal kasutatakse suhkrustatud õisi kondiitrimaiuste kaunistamiseks.

Viola odorata 200311.JPG

Ilutaimena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi[3].

Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta[4]. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus tonni kannikeseõisi[5].

Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates, mis toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada[4]. Ainüksi Windsori palee aias kasvatati 3000 taime kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks[5].

Ravimtaimena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud maapealset ürti. Peamiseks toimeaineks on rutiin, mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13%, lisaks mitmesugused värvust andvad flavonoidid ja karotinoidid, eeterlikud õlid, saponiinid ja C-vitamiin.

Aaskannikese ürti kasutatakse kroonilise psoriaasi, paisete ja vinnide, ka raskesti paranevate nahahaavade ravimisel. Kannikeseteest mähised ja vannid vähendavad nahahaigustest põhjustatud sügelust. Õietee mähist on kasutatud vesise ekseemi korral[6].

Lõhnatoodete valmistamiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kannikese kuivatatud õisi kasutatakse lõhnasegude koostises ning värskeid mitmete parfüümide valmistamiseks. Põhja-Prantsusmaal Hyères kasvatatakse aga lõhnava kannikese varieteete parma kannikest ja viktooria kannikest mitte õite vaid lehtede pärast. Nendest pressitakse õli, mille lõhn erineb täiesti õite omast[7]. Seda õil kasutati näiteks Roger & Gallet 1892. aastal loodud kuulsas parfüümis Vera Violetta.

Legendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõhnavat kannikest on kultuurtaimena kasvatatud juba Vana-Kreekas. Kannike on ka jumalanna Aphrodite ja tema poja, aedade jumala, Priapose sümboltaimeks. Kreeklased austasid kannikesi väga, kuna need olid ka Athena lilled[4]. Kannike oli ka Ateena linna sümboliks ning kannikese õitega kaunistati sageli jumalate kujusid[8].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Taimede välimääraja, Valgus, Tallinn, 1975
  2. Lõhnav kannike Viola odorata
  3. Lõhnav kannike
  4. 4,0 4,1 4,2 McVicar. Jekka, Suuri yrttikirja, WSO, 2004
  5. 5,0 5,1 History in your garden: Sweet violet (Viola odorata)
  6. Kuidas kasutada kannikest ravimina?
  7. Violet
  8. Maitsetaimede leksikon, Maalehe raamat, 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]