Dietüüleeter

Allikas: Vikipeedia
Etoksüetaan (dietüüleeter)
EtoksüetaanDietüüleeter
Keemiline nimetus Etoksüetaan
Süstemaatiline nimetus Dietüüleeter
Keemiline valem (C2H5)2O
Molaarmass 74,12 g/mol
Tihedus 0,7134 g/cm³ (vedelik)
Leekpunkt -45 °C
Isesüttimistemperatuur 170 °C
Sulamistemperatuur −116,3 °C
Keemistemperatuur 34,6 °C

Dietüüleeter ehk etüüleeter ehk etoksüetaan ehk eeter on kergesti lenduv iseloomuliku lõhna ja kõrvetava maitsega värvuseta vedelik. Tema keemiline valem on C4H10O ehk täpsemini CH3CH2OCH2CH3.

Dietüüleetri molaarmass on 74,12 g/mol. Sulamistemperatuur on -116,3 °C, keemistemperatuur on 34,6 °C ja leekpunkt on -45 °C. Vedela dietüüleetri tihedus on 713,4 kg/m³ ja viskoossus +25 °C juures 0,224 cP. Normaaltingimustel on ta värvitu vedelik.

Vees lahustub ta halvasti: 20 °C juures saab 100 g vees lahustada 6,9 g dietüüleetrit. See-eest lahustub ta orgaanilistes lahustites.

Dietüüleeter süttib kergesti. Tema isesüttimistemperatuur on 170 °C, nii et ta võib süttida juba kuuma pinnaga kokku puutudes, ilma et sinna oleks mingit leeki või sädet vaja. Keemialaborites kasutatakse tema kuumutamisel või utmisel tavaliselt auru, mis võimaldab piirata temperatuuri 100 °C-ga.

Dietüüleeterit saadakse etanooli kontsentreeritud väävelhappega dehüdraatides või eteeniga hüdrateerides. Teda tarvitatakse lahustina ja ekstrahendina mõne ravimi koostises.

Dietüüleetri aur on mürgine. See on õhust raskem ning võib allapoole koguneda ja hapnikuga reageerides plahvatada.

Dietüüleetri avastajaks peetakse Ramón Llulli aastal 1275, kuigi selle kohta pole säilinud tõendeid. 1540 sünteesis seda Valerius Cordus, kes nimetas seda magusa vitrioli õliks. Nimi tuleb sellest, et seda saadi etanooli ja väävelhappe, mida tollal kutsuti vitrioliõliks, segu utmisel. Umbes samal ajal avastas Paracelsus eetri tuimastava mõju. Nime "eeter" andis sellele ainele 1730 August Siegmund Frobenius.

Meditsiiniline kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Minevikus kasutati teda tuimastina, kuid mitte enam, sest kõrvalmõjuna võib ta pärast tuimastamist põhjustada nohu või oksendamist. Tänapäeval kasutatakse mittesüttivaid tuimasteid, näiteks halotaani.

Hoffmanni tilgad on Eestis tuntud nimede all liikva, õuhka või õuka. [1] [2]

Olmetarvitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et eeter tekitab joovet, siis kasutatakse seda ka uimastina. Kuid oht elule on eetri tarvitamisel tunduvalt suurem kui näiteks alkoholi tarvitamisel. Eluohtlik annus suu kaudu sissevõtmisel võib eetri korral olla juba 20 ml [1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]