Kasutaja:Triinumtl/liivakast
Must surm[muuda | muuda lähteteksti]
Must surm oli katkuepideemia aastatel 1347-1349 Euroopas. Tegemist oli seguga katku erinevatest vormidest. Hinnanguliselt suri haiguse tagajärjel 30-50% Euroopa elanikkonnast. Haigust levitasid erinevate näriliste, eriti rottide, kirbud. Katkuepideemial oli mitmeid sotsiaalpoliitilisi tagajärgi, mis muutsid Euroopat igaveseks.
Mõiste selgitus[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandi algul tabasid Lääne-Euroopat ikaldused ja näljahädad. See muutis rahvastiku vastuvõtlikumaks mustale surmale, katkuepideemiale aastatel 1347-1349. Haigus oli pärit Kesk-Aasiast, selle tõid kaupmehed Musta mere ja Bütsantsi kaudu Itaalia kaubalinnadesse, kust katk levis kulutulena üle kogu Lääne-Euroopa. Taudi levitasid rottide kirbud. Kõige hullemini tabas katk piirkondi, kus rahvast oli palju ja olud ebasanitaarsed. Hõredamalt asustatud piirkonnad, mis teiste piirkondadega väga läbi ei käinud, nii palju ei kannatanud. Firenzes suri eelduste kohaselt katku kolmveerand elanikest, Pariisis umbes pool. Surnute koguarv Euroopas võis küündida ligikaudu 30 miljonini, mis moodustas toonasest elanikkonnast ligikaudu kolmandiku. Paljud nägid katkus märki viimse kohtupäeva peatsest saabumisest. Kuna surnute matmiseks polnud piisavalt töökäsi, sest surnuid oli lihtsalt nii palju, vedelesid laibad sageli tänavatel.[1] Must surm oli kombinatsioon erinevatest katku vormidest: buboonilisest, pneumoonilisest ja septitseemilisest katkust.[2]
Haiguse levik ja võimalikud põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Katku levitavad katkuhaigetelt närilistelt (nt rottidelt, suslikutelt, ümisejatelt) verd imenud kirbud. Inimeselt inimesele võib see levida piisk- ja puutenakkusena, peiteaeg on 1-6 päeva. Koduloomade (v.a kaameli) katk inimesele ei nakka.[3]
Katk levis keskaja Euroopas nii ulatuslikult, sest inimesed ei olnud selliseks epideemiaks valmis, keegi ei teadnud, mis haigust põhjustab ning ravimit tol ajal ei tuntud.[4] Katk on väga nakkav haigus ja levis kiiresti ühest piirkonnast teise. Euroopas elas palju inimesi, mis tähendas potentsiaalselt ka palju ohvreid.[5] Muhkkatku ilmnes kahes vormis. Esimene haaras vereringlust, põhjustades muhke ja sisemist verejooksu ning levis kokkupuutel. Teine oli pneumooniline vorm, mis tabas kopse ja kandus edasi õhu kaudu.[6]
Igas piirkonnas tegi katk enda hävitustöö nelja kuni kuue kuuga ja vaibus siis. Suletud kogukondades, näiteks mungakloostrites ja vanglates, tähendas ühe inimese haigestumine tavaliselt kõikde haigestumist. Kui surnuajad täis said, hakati massihaude kaevama ja kui kirste nappis pandi surnud laudadele, kahe või kolme kaupa ja kanti kalmistule. [7]
Rotid katku levitajatena[muuda | muuda lähteteksti]
Kui rotid, kes katkuga nakatunud kirpe kannavad, surevad ja nende kehad maha jahtuvad, lahkuvad kirbud jahtunud kehadelt uut rotti otsima. Kui rotid üha rohkem surevad, jääb allesjäänud rottide arv väga väikeseks, seega kannab üks rott endal üha rohkem kirpe. Mida rohkem kirpe rott endal kannab, seda nõrgemaks ta jääb. Lõpuks jääb rott nii nõrgaks, et ta ei jõua endalt enam kirpe maha kratsida. Kui tavaliselt kannab rott endal seitset rotikirpu, siis katkuepideemia lõpu poole võib kirpe olla 100-150 ringis. Kui rotid on surnud ja kirbud endale uut rotti ei leia, siis leiavad kirbud endale uue peremeesorganismi - inimese. Rotikoloonia säärane otsalõppemine võtab aega umbes 3-4 päeva. Kui inimene nakatub umbes 3-4 päeva pärast, siis umbes 3-5 päeva hiljem muutub nakkus haiguseks. Haigusnähud ilmnevad umbes 16-23 päeva jooksul, esimesed surmad katku tagajärjel umbes 20-28 päeva järel (enamasti 24 päeva).[8]
Epideemia kulg[muuda | muuda lähteteksti]
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Hinnanguliselt 30-50% Euroopa elanikkonnast suri,[9] langedes 70-millionilt, aastal 1300, 45-millionini aastaks 1400.[10] Itaalia linnad kaotasid kolmandiku enda populatsioonist, sama käib ka Inglismaa ja rannikuäärse Hispaania kohta.[11]
1351. aastal arvestasid paavst Clemens VI käsilased, et Euroopas on surnute arv 23 840 000. Kui enne katku algust oli elanike arv 75 miljonit inimest, siis Clemens VI ja tema abiliste poolt tehtud arvestuste põhjal oli suremus 31% populatsioonist.[12]
Katkuga kaasnesid ka kohesed sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed. Ellujääjad said kasu, kuna töötajate vähesus tõi endaga kaasa kõrgema palga. Samas paljud pidid pöörduma kerjamisele, sest ka paljud tööpakkujad olid langenud musta surma ohvriks. Kõrgklass proovis läbi valitsuste palku ja hindu kontrollida, tuues sellega kaasa mitmeid talupoegade mässe üle Euroopa.[13] Must surm tõi endaga kaasa ka vajaduse uute tehnoloogiate järele. Varasemalt kasutati rohkesti odavalt saada olevat inimtööjõudu, nüüd pidi leiutama meetodid selleks, et väiksema inimeste arvuga sama asi tehtud saaks.[14]
Uuemad juhtumid[muuda | muuda lähteteksti]
Indias, 1993. aastal, oli katkuepideemia. Selle kese oli Suratis, mis asub umbes 200 km kaugusel Mumbaist. Katkujuhtumeid oli ka Delhis ja Mumbais. Paari kuu pärast suudeti katkujuhtumid täielikult elimineerida ja tegelik katkujuhtumite arv oli kokkuvõttes väike.[15]
- ↑ Mait Kõiv, Mati Laur (2007). Inimene, ühiskond, kultuur II osa Keskaeg. Tallinn: Avita. Lk 188.
- ↑ Robert S. Gottfried (1983). The Black Death. Natural and Human disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co., Inc. Lk xiii.
- ↑ Ist-Koni ENE (1989). Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Tallinn: Valgus. Lk 394-395.
- ↑ Don Nardo (2011). The Black Death. Ameerika Ühendriigid: Lucent Books. Lk 14.
- ↑ Don Nardo (2011). The Black Death. Ameerika Ühendriigid: Lucent Books. Lk 14, 15.
- ↑ Barbara W. Tuchman (2009). Kauge peegel. Kannatusterohke XIV sajand. Tallinn: Argo. Lk 125.
- ↑ Barbara W. Tuchman (2009). Kauge peegel. Kannatusterohke XIV sajand. Tallinn: Argo. Lk 127-129.
- ↑ Ole J. Benedictow (2004). The Black Death 1346-1353 The Complete History. Trowbridge, Wiltshire: Cromwell Press. Lk 18.
- ↑ Lars Bisgaard, Leif Søndergaard (2009). Living with The Black Death. Gylling: Narayana Press. Lk 11.
- ↑ R.R.Palmer, Joel Colton, Lloyd Kramer (2007). A History of The Modern World. New York: McGraw-Hill. Lk 50.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Lars Bisgaard, Leif Søndergaard (2009). Living with The Black Death. Gylling: Narayana Press. Lk 57.
- ↑ Robert S. Gottfired (1983). The Black Death. Natural and Human Disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co. Lk 77.
- ↑ R.R.Palmer, Joel Colton, Lloyd Kramer (2007). A History of The Modern World. New York: McGraw-Hill. Lk 50.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Robert S. Gottfried (1983). The Black Death. Natural and Human Disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co. Lk xiv.
- ↑ Ole J. Benedictow (2004). The Black Death 1346-1353 The Complete History. Trowbridge, Wiltshire: Cromwell Press. Lk 8.