Kasutaja:GeenLaura/O'nyong-nyong
O’nyong-nyong viirus (ONNV) on togaviirus, mis kuulub Togaviridae sugukonda ja alfaviiruste perekonda. Viirusele andis nime Acholi hõim 1959. aasta haiguspuhangu ajal. Nimi pärineb Ugandas ning Sudaanis kasutusel olevast Nilooti keelest ning tähendab “liigeste nõrgenemist”. Viirus on inimestele nakkusohtlik ning võib põhjustada tõsist haigestumist.[1] ONNV isoleeriti esmakordselt Uganda Viiruse Uuringute Instituudi teadlaste poolt Entebbes, Ugandas 1959. aastal suure haiguspuhangu ajal [2], mil viirus levis Ugandast Keeniasse ja Victoria järve kallastele Kagu-Aafrikasse. Isoleerides peeti viirust haiguseks, mis sarnaneb väga dengepalavikuga.
Fülogeneetiline kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]
O’nyong-nyong viirus kuulub Semliki Metsa antigeensesse kompleksi ühes Chikungunya viiruse (CHIKV), Mayaro (MAYV), Ross River viirusega (RRV), Bebaru viirusega ja Semliki Metsa viirusega. Täpsemalt, ONNV ja CHIKV koos moodustavad Semliki Metsa kompleksis monufüneetilise grupi, kus ONNV seisab eraldi üksiku haruna, mis ilmselt lahknes Chikungunya harust vähemalt kaks tuhat aastat tagasi.[1]
Fülogeneetiline analüüs näitab, et ONNV tüved, mis isoleeriti Gulust, Ugandast 1959. aastal ning Senegalist 1963. aastal on üksteisega lähedalt suguluses, samas kui tüved, mis isoleeriti Nigeeriast aastal 1966, Ugandast aastal 1996 ning Chadist aastal 2004, moodustavad eraldiseisva klastri. See näitab, et ONNV tüved on sõltumatud asukohast ja ajast ning ONNV saab vabalt mööda Aafrikat ringi liikuda.[1]
Varasemalt peeti Igbo Ora viirust Chicungunya ning O’nyong-nyong viirustele väga lähedaseks, kuid siiski eraldiseisvaks viiruseks. Nüüd on siiski teada, et Igbo Ora on O’nyong-nyongi viiruse alamliik.[1]
Viiruse genoom[muuda | muuda lähteteksti]
O’nyong-nyong on väike, ühe positiivse ahelega, segmenteerumata RNA-ga viirus, mis replitseerub ainult rakkude tsütoplasmas. Viiruse ringikujuliste virionide diameeter on 60 nm. Morfoloogiliselt on viirus ikosaeedriline.[3]
O’nyong-nyong viiruse positiivse üheahelalise RNA pikkus on 11 835 nukleotiidi ning genoom on ülesehitatud sarnaselt alfaviirustele omase genoomiga. RNA ahelal on olemas nii 5’ otsa cap-struktuur kui ka 3’ otsa polü-A-saba.[4]
Genoomil on kaks avatud lugemisraami: struktuurne ning mittestruktuurne. Mittestruktuurne osa sisaldab nelja proteiini: NSP1 (non-structural protein 1), NSP2, NSP3, NSP4. Need proteiinid on vajalikud viiruse RNA replikatsiooniks ning transkriptsiooniks. Struktuurne osa kodeerib viite struktuurset valku, mis osalevad virionide kokkupanekus: kapsiidi proteiin C, ümbrise proteiinid P62 ning heterodimeer E1. P62 jaguneb lõpuks proteiinideks E2 ja E3.[5]
Mittestruktuursed valgud[muuda | muuda lähteteksti]
NSP1 on tsütoplasmaatiline capping-ensüüm. See on vajalik, sest viiruse RNA süntees toimub tsütoplasmas, kuid kõik peremeesraku capping-ensüümid tegutsevad ainult tuumas.[6]
NSP2 valgul on kaks domeeni, millel on erinevad bioloogilised funktsioonid. N-terminaalne osa kuulub RNA polümeraasi kompleksi ja omab RNA trisfosfataasi ja RNA helikaasset aktiivsust. C-terminaalses osas on proteaas, mis spetsiifiliselt lõikab ning vabastab neli küpset valku.[6]
NSP3 on vajalik miinus-ahela sünteesiks ning subgenoomse 26s mRNA sünteesiks.[6]
NSP4 on RNA-sõltuv RNA polümeraas. See replitseerib genoomset ja antigenoomset RNAd spetsiifiliste signaalide äratundmisel. NSP4 transkribeerib ka 26S subgenoomset mRNAd. See 26S mRNA kodeerib struktuursed valke.[6]
Struktuursed valgud[muuda | muuda lähteteksti]
Kapsiidi valgul on proteaasne aktiivsus, mille tulemuseks on autokatalüülitiline lagunemine tekkivast struktuursest valgust. Valgu enda poolt põhjustatud lahknemise tagajärjel, liitub kapsiidivalk ajutiselt ribosoomidega, seondub viirusliku RNAga ning moodustab ikosaeedrilise südamiku partiklid. Sellele järgneb teiste valkude abiga küpsete virionide moodustumine.[7]
E3 funktsioon on hetkel veel teadmata. E2 osaleb peremeesraku ja viiruse ühinemisel. E1 vahendab viiruse nukleokapsiidi vabanemist tsütoplasmasse. 6K on glükoproteiini töötlemisega seotud konstitutiivne membraani valk, mis osaleb raku permeabilisatsioonil ning viiruspartiklite kokkupanekul.[7]
Viiruse levik ning epideemiad[muuda | muuda lähteteksti]
Siiani on esinenud kaks suurt O’nyong-nyong viiruse epideemiat. Esimene leidis asset aastatel 1959–1962, levides Ugandast Keeniasse, Tansaaniasse, Zairesse, Malawisse ja Mosambiiki. 1959.–1962.aastate epideemia, olles üks suurimaid kunagi esinenud arboviiruste epideemiad, mõjutas rohkem kui kaht miljonit inimest. Esimesed viiruse isolaadid omandati selle epideemia ajal moskiitode ja inimese vere proovidest Gulus, Põhja-Ugandas.[1]
Teine epideemia leidis aset 1996.–1997. aastatel Ugandas. 35-aasta pikkune paus kahe epideemia vahel ning tõendid veel ühest oletatavast viiruspuhangust 1904.–1906. aastatel Ugandas viitavad 30–50 aastasele epideemilisele tsüklile.[1]
Arvatakse, et O’nyong-nyong epideemiate puhkemine on seotud viiruse vektoritega, Anopheles funestuse ning Anopheles gambiaega, mis elavad enamasti troopilises Aafrikas ning on tihedalt seotud inimestega, elades inimeste lähedal. Pidev kokkupuude kõnealuste moskiitode ja inimeste vahel võib olla oluliseks faktoriks viiruse kiirel levikul.[8]
Nakatumine ning sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
ONNV levib nakatunud moskiitode hammustuste kaudu. Täpsemalt toimub levik moskiitode kaudu inimeselt inimesele. Moskiito nakatub viirusega ning kannab seda vektorina inimesele, kes nakatub.[9] ONNV on ainus viirus, mille primaarsed vektorid on Anopheles funestus ja Anopheles gambiae, mis on ka Malaaria tõve vektorid. Neid moskiitosid kohtab kõige sagedamini suurte järvede, jõgede ning soode juures.[1]
Uuringute tulemused näitavad, et hallasääse vastused süsteemsele viiruslikule infektsioonile on seotud geenidega, mis hõlmavad kõiki kaasasündinud immuunsuse aspekte, sealhulgas ka patogeenide tuvastamist, immuunsignaalide modulatsiooni, komplemendi vahendatud lüüsi ja teisi immuunfaktormehhanisme.[9]
O’nyong-nyong viiruse sümptomid sarnanevad Chikunqunya viiruse tunnustele. Levinumad infektsiooni sümptomid on polüartriit, lööve ja palavik. Lisaks võib esineda ka valu silmades, rindkeres, häireid lümfisõlmede regulatsioonis ning letargiat. Viirus ei ole eluohtlik.[8]
ONNV inkubatsiooniaeg on 8 päeva.[1]
Vaktsiinid ja ravi[muuda | muuda lähteteksti]
O’nyong-nyong viiruse leviku uurimisega tegeletakse pidevalt, kuid kuna O’nyong-nyong sümptomid sarnanevad oluliselt Chikunqunya, Malaaria ning Dengepalaviku sümpomitega võidakse O’nyong-nyongi ning ka teisi nimetatud viiruseid ala- ning valediagnoosida ja täpseid leviku piire on raske määratleda. CHIKV sümptomid on siiski sageli tõsisemalt avalduvad kui O’nyong-nyongil ning haigus võib lõppeda ka surmaga. [1]
2013. aastal kinnitati ONNV haigusjuht 60-aastasel saksa päritolu naisel, kes nakatus reisides Ida-Aafrikas. 2015.–2016. aastatel dokumenteeriti väiksem viiruspuhang 51 haigestunuga Ugandas.[10]
Uuring, mis viidi läbi 2015. aastal, viitab O’Nyong-Nyongi endeemiale ühes Chikungunya viirusega rannikuäärsel Ida-Aafrika alal.
O’nyong-nyong viiruse vastu ei ole tänaseni välja töötatud efektiivset vaktsiini. Siiski on uuringud näidanud, et tugeva antigeense sarnasuse tõttu võivad Chikungunya viiruse vaktsiinikandidaadid, millest osa on juba kliiniliste uuringute staadiumis, avaldada mõju ka O’nyong-nyong viirusele. Praegune ravi viiruse vastu seisneb lööbe ning valu vähendamises ning palaviku alandamises.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Giovanni Rezza, Rubing Chen, Scott C. Weaver. "O'nyong-nyong fever: a neglected mosquito-borne viral disease".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Carlos M. Rios-Conzalez. "Bibliometric study of international scientific production in O'nyong-Nyong virus during the years 1962–2016".
- ↑ Melisa Shah. "WANTED: O'NYONG-NYONG VIRUS" (PDF).
- ↑ Levinson RS, Strauss JH, Strauss EG. "Complete sequence of the genomic RNA of O'nyong-nyong virus and its use in the construction of alphavirus phylogenetic trees".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Joyce Jose, Jonathan E Snyder, Richard E Kuhn. "A structural and functional perspective of alphavirus replication and assembly".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "UniProtKB - P13886 (POLN_ONNVG)". Vaadatud 4.12.17; 22:30.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ 7,0 7,1 "UniProtKB - O90369 (POLS_ONNVS)". Vaadatud 4.12.17; 22:30.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ 8,0 8,1 DANA L. VANLANDINGHAM, CHAO HONG, KIMBERLY KLINGLER, KONSTANTIN TSETSARKIN, KATE L. MCELROY, ANN M. POWERS, MICHAEL J. LEHANE, STEPHEN HIGGS. "DIFFERENTIAL INFECTIVITIES OF O'NYONG-NYONG AND CHIKUNGUNYA VIRUS ISOLATES IN ANOPHELES GAMBIAE AND AEDES AEGYPTI MOSQUITOES".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 9,0 9,1 Joanna Waldock, Kenneth E.Olson, George K. Christophides. "Anopheles gambiae Antiviral Immune Response to Systemic O'nyong-nyong Infection".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Dennis Tappe, Annette Kapaun, Petra Emmerich, Renata de Mendonca Campos, Daniel Cadar, Stephan Günther, Jonas Schmidt-Chanasit. "O'nyong-nyong Virus Infection Imported to Europe from Kenya by a Traveler".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)