Chikungunya viirus

Allikas: Vikipeedia
Chikungunya viirus
Taksonoomia
Klass: Määramata
Sugukond: Togaviridae
Perekond: Alphavirus
Liik: Chikungunya viirus

Chikungunya viirus (CHIKV) on arboviirus (inglise keeles arthropod-borne viruslülijalgsete kaudu leviv viirus), mis kuulub perekonda Alfaviirused (Alphavirus). Viirust levitavad inimestele Aedes perekonna sääsed.[1] Hiljuti on esinenud tõsiste haigushoogudega seostatud CHIKV puhanguid.
CHIKV nakkus põhjustab Dengue palavikuga sarnanevate sümptomitega Chikungunya viiruspalavikku. Kaks kuni viis päeva kestvale akuutsele palavikulisele faasile järgneb pikaajaline jäsemete liigesevalu põhjustav haigus. CHIKV nakkusega seostatud liigesevalu kestab nädalaid või kuid, mõnel juhul aastaid.[2]

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya viirusest põhjustatud lööve jalalabal

Chikungunya haiguse inkubatsiooniperiood kestab 1–12 päeva, tavaliselt kaks kuni kolm. Selle sümptomid on kuni 40 °C palavik, tähnilis-sõlmeline lööve kehatüvel, jäsemetel ja limaskestal ning paljude liigeste valu või artriit.[3] Teised mittespetsiifilised sümptomid on peavalu, iiveldus, oksendamine, konjunktiviit, kerge fotofoobia ja osaline maitsetundlikkuse kaotus.[4]
Tüüpiliselt kestab palavik kaks päeva ja lõpeb siis järsult. Samas kestavad teised sümptomid – nagu näiteks liigesevalu, tugev peavalu, insomnia ja nõrkus – edasi tavaliselt umbes viis kuni seitse päeva.[3] Patsiendid on kurtnud liigesevalu üle ka palju hiljem, mõned isegi pärast kaht aastat.[5]

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya tuvastamise tavalised laboratoorsed testid on näiteks pöördtranskriptsioon-PCR (inglise keeles reverse transcription PCR ehk RT-PCR), viiruse isoleerimine ja seroloogilised testid.
Viiruse isoleerimisega saadakse kõige kindlam diagnoos, aga see võtab üks kuni kaks nädalat aega. Selle tehnikaga pannakse kindlad rakuliinid vereproovidega kokku ja määratakse Chikungunya viiruse-spetsiifilised vastused.
Pöördtranskriptsioon-PCRi abil paljundatakse vereproovist mitmeid Chikungunya-spetsiifilisi geene. Tulemused saadakse ühe või kahe päevaga.[6]
Seroloogiline diagnoosimine nõuab teistest meetoditest rohkem verd ja kasutab Chikungunya-spetsiifiliste IgM antikehade tasemete mõõtmiseks ELISA analüüsi. Tulemused saadakse kahe või kolme päevaga, kuid võivad esineda väärpositiivsed tulemused teiste sarnaste, näiteks o’nyong’nyong viiruse ja Semliki Forest viirusega nakatumise korral.[6]
Chikungunya tuvastamise seroloogiline test on saadaval Kuala Lumpuris asuvas Malaia Ülikoolis. Eesti viroloogia laborid ei diagnoosi Chikungunya viiruspalavikku. Seega peab diagnoos põhinema epidemioloogilisel anamneesil ja haiguse kliinilisel pildil. Aasia või Aafrika reisi-anamneesiga haigetel tuleb Chikungunyat eristada Dengue palavikust ja malaariast.[7]

Levimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya viirus on arboviirus (inglise keeles Ar-arthropod+bo-borne ehk lülijalgsete kaudu leviv). See on põline troopilise Aafrika ja Aasia viirus, kus see kandub inimestele nakatunud sääskede kaudu, kes kuuluvad tavaliselt perekonda Aedes.
Aafrikas ringleb Chikungunya looduslikult metsloomade, eelkõige primaatide, ja sääskede vahel.[8]
CHIKV palaviku epideemiad levivad inimene-sääsk-inimene teel. Kuigi viirus ei kandu otse inimeselt inimesele, on erandiks üks juhtum. 28. mail 2009. aastal Tais tehti Chikungunya nakkusega emale lapse ilmale toomiseks keisrilõige, et vältida viiruse emalt lootele levimist. Pärast lapse sündi avastasid arstid, et laps on siiski juba viirusega nakatunud ja ta viidi intensiivraviosakonda, sest nakkuse tõttu ei suutnud laps iseseisvalt hingata ega piima juua. Arstid järeldasid seega, et viirus võib olla võimeline levima emalt lootele, kuid see hüpotees pole veel laboratoorseid tõendeid saanud.[9]
Terviseameti nõuandel on Chikungunya viirushaiguse riskipiirkondi külastanud veredoonorite suhtes viiruse doonoriverega leviku vältimiseks soovitatav rakendada järgmisi meetmeid: viimasest riskipiirkonna külastusest peab mööduma vähemalt 4 nädalat enne vere loovutamist tingimusel, et selle perioodi jooksul ei ole ilmunud Chikungunya viirushaiguse sümptomid; Chikungunya viirushaigust põdenutele lubada verd loovutada mitte varem kui 6 kuu pärast.[7]

Patofüsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese rakkudest on nakkusele vastuvõtlikud epiteeli- ja endoteelirakud, peamiselt fibroblastid ja makrofaagid. Primaarsed lümfotsüüdid ja monotsüüdid ning monotsüütidest pärinevad dendriitrakud ei ole nakkusele vastuvõtlikud. Viirus siseneb rakku pH-sõltuva endotsütoosiga. Nakkus on tsütopaatiline ja arvatavasti indutseerib nakatunud rakus apoptoosi.
Nakkus on väga tundlik I ja II tüüpi interferooni viirusevastasele toimele.

Ennetamine ja ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya raviks pole spetsiifilisi ravimeid ja praegu pole saadaval ühtegi vaktsiini. Riskipiirkonda siirduvatel reisijatel soovitatakse kanda pikki riideid ning kasutada 30% DEET põhinevaid sääsetõrjevahendeid. Sääsetõrjevahendeid ei soovitata kasutada alla kolme kuu vanustel lastel.[7]

Chloroquine kogub võimaliku ravimina tähtsust Chikungunyaga seostatud sümptomite raviks ja põletikuvastase ainena viirusega seostatud artriidiga võitlemiseks. Malaia Ülikooli uuringus leiti, et Chloroquine-fosfaat annab paljulubavaid tulemusi artriidilaadsete sümptomite vastu, mida ei kergenda aspiriin ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid.[10] Samas näitavad mitteavaldatud uurimused rakukultuuride ja ahvidega, et Chloroquine ei ravi Chikungunyat.
Soovitatav on vältida aspiriini, ibuprofeeni ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamist, mida muidu soovitatakse artriidivalu ja palaviku korral.[11]

Prognoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt ei ole haiguse kulg eluohtlik ja tervenemine sõltub vanusest. Nooremad patsiendid saavad terveks 5 kuni 15 päevaga, keskealised 1 kuni 2,5 kuuga. Vanuritel kestab haigusest paranemine kauem. Haiguse raskusaste ja samuti selle kestus on väiksem noortel patsientidel ja rasedatel naistel. Rasedatel naistel ei esine nakkusejärgseid tüsistusi.
Chikungunya põhjustatud silmapõletik võib esineda iridotsükliidina ja lisaks võib kahjustuda võrkkest.[12]
Mitmel patsiendil on Chikungunyaga kaasnenud jalgade paistetamine, mille otsene põhjustaja on ebaselge – see ei ole seotud ühegi südame-veresoonkonna, neerude ega maksa häirega.
Pärast haiguse läbipõdemist tekib püsiv immuunsus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna „chikungunya“ pärineb arvatavasti kohaliku makonde keele murdes kirjeldusest, mis tähendab „see, mis üles paindub“, viidates haigusega seostatud ränga liigesevalu ja artriidilaadsete sümptomitega patsientide moonutatud kehahoiakule.[13] Marion Robinson[14] ja W. H. R Lumsden[15] kirjeldasid haigust esimest korda 1955. aastal pärast 1952. aasta puhangut Makonde platool (praegune Tansaania mandriosa).
1955. aasta esmasele haiguse epidemioloogiat kirjeldavale aruandele vastavalt tuleneb termin „chikungunya“ makondekeelsest tegusõnatüvest „kungunyala“, mis tähendab kokku kuivamist või moondumist. Järgnevas uurimistöös andis Robinson makonde terminile täpsema seletuse: „see, mis üles paindub“, mis kaudsemalt tõlgituna tähendab küürus käivat inimest. Järgmised autorid ilmselt ei märganud makonde keelele viitavaid märkusi ja eeldasid, et termin tuleneb suahiili keelest, mis oli tollal selle piirkonna lingua franca. Terminit on ekslikult suahiili keelele omistatud ka mitmetes teistes kirjalikes allikates. Paljud teised väärad kirjapildid ja vormid on samuti igapäevases kasutuses, kaasa arvatud näiteks „chicken guinea“, „chicken gunaya“ ja „chickengunya“.

Chikungunya viiruse geograafiline levik


Alates viiruse avastamisest 1952. aastal Aafrikas Tanganjikas on Chikungunya puhanguid aeg-ajalt olnud peamiselt Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Kagu-Aasias. Pärast 1999. aasta Indoneesia puhangut ei avastatud uusi epideemiaid kuni 2005. aastani, mil haigus uuesti ja suuremal alal levima hakkas. 2005. ja 2006. aastal nakatas Chikungunya Prantsusmaale kuuluval Réunioni saarel hinnanguliselt 255 000 inimest, mis moodustas umbes kolmandiku saare elanikkonnast.[16] Nakkus levis lennureisijatelt Prantsusmaa sisemaale ning riik saatis saarele 36 miljoni euro suuruse esmaabipaketi ja sõdureid sääskede hävitamiseks. Nakkuspuhanguid on esinenud ka mujal Euroopas ja Prantsusmaa Kesk-Ameerika provintsides, kuhu viirus jõudis turistide ja immigrantidega.
Chikungunya epideemiad tekivad tsükliliselt ja kaovad seejärel seitsmeks-kaheksaks, harva kuni 20 aastaks.
Haiguse esimene üles märgitud puhang oli arvatavasti 1779. aastal.[17] See hinnang on kooskõlas molekulaargeneetika tõenditega, mis pakuvad välja, et viirus tekkis umbes 1700. aasta paiku.[18] Ühed varasemad teated Chikungunya levimisest pärinevad 1824. aastast Indiast. Varem peeti India juhtumit Chikungunyaga väga sarnase Dengue palaviku puhanguks. Pärast sümptomite tähelepanelikku taasuurimist 1970ndatel leidsid teadlased, et tegu oli suurema tõenäosusega hoopis Chikungunya epideemiaga.[17]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasia tiiger-sääsk inimest hammustamas

Chikungunya levib peamiselt Aedes aegypti ehk Aasia tiiger-sääskede hammustuste kaudu. Sääsed ründavad inimesi päevasel ajal ja eelistatult eluruumides. Aasias ja Aafrikas levisid Aedes sääsed peamiselt vihmaperioodil, kuid tänapäeval on nad Euroopas kohanenud kuivemate tingimustega. Euroopa Haiguste kontrolli ECDC andmetel on selliseid sääski leitud 12-s Euroopa riigis: Albaanias, Itaalias, Prantsusmaa lõunaosas, Belgias, Montenegros, Šveitsis, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Hollandis, Sloveenias, Bosnias ja Hertsegoviinas. Terviseameti andmeil ei ole Eestis neid sääski leitud.[7] Samas ei ole kindlalt teada, kas Eestis leiduvad sääsed suudavad Chikungunyat ja teisi eksootilisi viiruseid levitada.
Hiljutine uurimistöö on näidanud, et 2005–2006 aastal Réunioni saarel toimunud epideemia ajal levisid muteerunud viirusetüved ka Aedes albopictus sääskede kaudu.[19] Edasised uuringud kinnitasid, et Chikungunya paremat levimist A. albopictus sääskedes põhjustab ühes viiruse ümbrise geenis (E1) olev punktmutatsioon.[20] Viiruse parem edasikanne A. albopictuse kaudu võib tähendada suuremat Chikungunya epideemiate riski ka mujal selle sääse levilas. Hiljutist epideemiat Itaalias vahendas arvatavasti samuti A. albopictus.[21]

Viiruse evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya viirus kuulub alfaviiruste perekonda ja togaviiruste sugukonda. Viirus on lähedas suguluses o’nyong’nyong viirusega, Ross Riveri viirusega Austraalias ja Ida ja Lääne hobuste entsefaliite põhjustavate viirustega.
Viirus tuvastati esimest korda 1953. aastal haige verest Tansaanias. Arvatakse, et Chikungunya arenes välja alfaviirusest ~1713 AD (95% tõenäosusega 1573–1843 AD vahel) Aafrikas.[22] Ida-/Kesk-/Lõuna-Aafrika (EKLA) ja Aasia tüved lahknesid viimase 150 aasta jooksul (95% tõenäosusega 1879–1927). Siiani säilinud EKLA tüved, kaasa arvatud esimene isoleeritud viirus, kujunesid välja 1924. ja 1943. aasta vahel.
Aasia grupp jagunes kahte klaadi: India liin, mis on arvatavasti välja surnud, ja Kagu-Aasia liin. Kagu-Aasia liin levis Taist Indoneesiani, seejärel Filipiinidele ja kõige viimasena Malaisiale. Hiljutine 2004. aastal alanud India ookeani vesikonna nakkuspuhang pärines tõenäoliselt EKLA tüvest 2002. aastast (95% tõenäosusega 2001. aasta detsembrist 2003. aasta detsembrini).
Praeguseks on kirjeldatud kolme viiruse genotüüpi: Lääne-Aafrika, Ida-/Kesk-/Lõuna-Aafrika ja Aasia genotüübid.[23]
Viiruse hinnanguline üldine mutatsioonikiirus on 4,33 x 10−4 nukleotiidiasendust saidi kohta aastas – see kiirus on sarnane teiste RNA genoomiga viiruste leitud mutatsioonikiirustega.[22]

Kasutamine bioloogilise relvana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chikungunya oli üks rohkem kui tosinast vahendist, mida Ameerika Ühendriigid potentsiaalse bioloogilise relvana kasutamiseks uurisid, enne kui riik peatas oma bioloogiliste relvade programmi.[24]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lahariya C, Pradhan SK (December 2006). "Emergence of chikungunya virus in Indian subcontinent after 32 years: A review". J Vector Borne Dis 43 (4): 151–60. PMID 17175699. 
  2. Powers AM, Logue CH (September 2007). "Changing patterns of chikungunya virus: re-emergence of a zoonotic arbovirus". J. Gen. Virol. 88 (Pt 9): 2363–77. doi:10.1099/vir.0.82858-0. PMID 17698645. 
  3. 3,0 3,1 Chhabra M, Mittal V, Bhattacharya D, Rana U, Lal S (2008). "Chikungunya fever: a re-emerging viral infection". Indian J Med Microbiol 26 (1): 5–12. doi:10.4103/0255-0857.38850. PMID 18227590. 
  4. Vatsal Anand (18 March 2011). "After effects of Chikungunya Fever". Vaadatud 29.06.2012.
  5. Simon F, Parola P, Grandadam M, et al. (May 2007). "Chikungunya infection: an emerging rheumatism among travelers returned from Indian Ocean islands. Report of 47 cases". Medicine 86 (3): 123–37. doi:10.1097/MD/0b013e31806010a5. PMID 17505252. 
  6. 6,0 6,1 "Laboratory Diagnosis of Chikungunya Fevers". World Health Organization. Originaali arhiivikoopia seisuga September 8, 2012. Vaadatud May 20, 2013.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Chikungunya_viirushaigus.pdf
  8. Enserink M (December 2007). "Infectious diseases. Chikungunya: no longer a third world disease". Science 318 (5858): 1860–1. doi:10.1126/science.318.5858.1860. PMID 18096785. 
  9. Trang hospital found Chikungunya transmitted from a mother to her foetus, 28 May 2009. Accessed: 29 May 2009.
  10. Alphaviruses
  11. "Chikungunya—Fact sheet". European Centre for Disease Prevention and Control (23 January 2008). Vaadatud 25.03.2008. [katkine viide]
  12. Mahendradas P, Ranganna SK, Shetty R, et al. (February 2008). "Ocular manifestations associated with chikungunya". Ophthalmology 115 (2): 287–91. doi:10.1016/j.ophtha.2007.03.085. PMID 17631967. 
  13. (29 September 2006) "Chikungunya fever diagnosed among international travelers—United States, 2005–2006". MMWR Morb. Mortal. Wkly. Rep. 55 (38): 1040–2. PMID 17008866. 
  14. Robinson MC (1955). "An epidemic of virus disease in Southern Province, Tanganyika Territory, in 1952–53. I. Clinical features". Trans. R. Soc. Trop. Med. Hyg. 49 (1): 28–32. doi:10.1016/0035-9203(55)90080-8. PMID 14373834. 
  15. Lumsden WH (1955). "An epidemic of virus disease in Southern Province, Tanganyika Territory, in 1952–53. II. General description and epidemiology". Trans. R. Soc. Trop. Med. Hyg. 49 (1): 33–57. doi:10.1016/0035-9203(55)90081-X. PMID 14373835. 
  16. "Island disease hits 50,000 people", BBC News (2 February 2006). Vaadatud 18 August 2007. 
  17. 17,0 17,1 Carey DE (July 1971). "Chikungunya and dengue: a case of mistaken identity?". J Hist Med Allied Sci 26 (3): 243–62. doi:10.1093/jhmas/XXVI.3.243. PMID 4938938. 
  18. Cherian SS, Walimbe AM, Jadhav SM, et al. (January 2009). "Evolutionary rates and timescale comparison of Chikungunya viruses inferred from the whole genome/E1 gene with special reference to the 2005–07 outbreak in the Indian subcontinent". Infect. Genet. Evol. 9 (1): 16–23. doi:10.1016/j.meegid.2008.09.004. PMID 18940268. 
  19. Martin E (2007). "EPIDEMIOLOGY: Tropical Disease Follows Mosquitoes to Europe". Science 317 (5844). doi:10.1126/science.317.5844.1485a. PMID 17872417. 
  20. Tsetsarkin KA, Vanlandingham DL, McGee CE, Higgs S (2007). "A Single Mutation in Chikungunya Virus Affects Vector Specificity and Epidemic Potential". PLoS Pathog 3 (12): e201. doi:10.1371/journal.ppat.0030201. PMID 18069894. 
  21. European Centers for Disease Control Report Chikungunya in Italy.
  22. 22,0 22,1 Volk SM, Chen R, Tsetsarkin KA, et al. (July 2010). "Genome-scale phylogenetic analyses of chikungunya virus reveal independent emergences of recent epidemics and various evolutionary rates". J. Virol. 84 (13): 6497–504. doi:10.1128/JVI.01603-09. PMID 20410280. 
  23. Powers AM, Brault AC, Tesh RB, Weaver SC (February 2000). "Re-emergence of Chikungunya and O'nyong-nyong viruses: evidence for distinct geographical lineages and distant evolutionary relationships". J. Gen. Virol. 81 (Pt 2): 471–9. PMID 10644846. 
  24. "Chemical and Biological Weapons: Possession and Programs Past and Present", James Martin Center for Nonproliferation Studies, Middlebury College, 9 April 2002, accessed 14 November 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]