Julius Fučík

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajakirjanikust; helilooja kohta vaata artiklit Julius Fučík (helilooja).

Julius Fucik
Maja Pilsenis, kus Fučík elas 1913-1937.

Julius Fučík (23. veebruar 1903, Praha8. september 1943, Berliin) oli Tšehhoslovakkia ajakirjanik, Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei (Komunistická strana Československa, KSČ) ja Saksa okupatsiooni aegse vastupanuliikumise aktiivne liige. Fučíku vangistasid, piinasid ja hukkasid Saksa okupatsioonivõimud.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius Fučík sündis Prahas tööliste perekonda, tema isa oli terasetööline. Tema samanimeline onu Julius Fučík (1872–1916) oli helilooja.

1913. aastal kolis Fučík koos perega Prahast Plzeňisse (Pilsen), kus ta käis riiklikus kutsekeskkoolis. Juba kaheteistaastase poisina kavatses ta asutada ajalehe Slovan (Slaavlane). Ta huvitus poliitikast ja kirjandusest. Teismelisena näitles Fučík tihti kohalikus harrastusteatris.

Ajakirjandus ja poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aastal läks Julius Fučík Prahasse õppima ning astus Tšehhi Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse, milles hiljem liitus vasaktiivaga. 1921. aasta mais rajas see tiib Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei. Kommunistliku partei Plzeňi haru ajalehte kirjutas Fučík oma esimesed artiklid.

Pärast õpingute lõppu leidis Fučík tööd toimetajana kirjanduslikus ajalehes Kmen. Parteis sai ta vastutavaks kultuuritöö eest. 1929. aastal siirdus ta kirjanduskriitik František Xaver Šalda ajakirja Tvorba. Ta töötas pidevalt ka kommunistliku partei ajalehes Rudé Právo ja teistes ajakirjades. Sel ajal arreteeris Tšehhoslovakkia salapolitsei Fučíku korduvalt. 1934. aastal ähvardas teda ka kaheksakuuline vangistus, kuid tal õnnestus seda vältida.

1930. aastal külastas ta nelja kuu vältel Nõukogude Liitu, sealhulgas Tšehhoslovakkia kollektivistlikku kolooniat Interhelpot Kesk-Aasias, ning maalis sealsest olukorrast ülipositiivse pildi raamatus "V zemi, kde zítra již znamená včera" ("Maal, kus homne on juba eilne", 1932). Juulis 1934, kohe pärast seda, kui Adolf Hitler oli SA hävitanud, külastas Fučík Baierit. Oma muljeid kirjeldas ta reportaažis "Cesta do Mníchova" ("Tee Münchenisse"). Uuesti külastas ta Nõukogude Liitu 1934. aastal, sedapuhku kaheks aastaks, mille vältel kirjutas arvukalt reportaaže, mis jällegi parteid tugevdasid. Pärast naasmist diskuteeris ta tuliselt Jiří Weili ja Jan Slavikuga, kes kritiseerisid Jossif Stalini valitsemise aegseid arenguid NSV Liidus. Fučík jäi stalinistide poolele ja nimetas Stalini kritiseerimist Tšehhi Kommunistlikule Parteile hukatuslikuks.

1938. aastal abiellus Julius Fučík Augusta Kodeřičovága, keda hiljem tunti Gusta Fučíková (või Gusta Fučíku) nime all.

Müncheni konverentsi järel saatis Praha valitsus kommunistliku partei 1938. aasta septembris laiali ning partei läks põranda alla. Pärast Natsi-Saksamaa vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse märtsis 1939 kolis Fučík oma vanemate majja Chotiměřis (Litoměřice piirkonnas Ústecký maakonnas) ja kirjutas ajalehtedesse peamiselt ajaloost ja kirjandusest. Samuti asus ta tööle põrandaaluses Tšehhoslovakkia Kommunistlikus Parteis. 1940. aastal hakkas Gestapo Fučíkut koostöö tõttu komparteiga Chotiměřist otsima, seepärast kolis ta tagasi Prahasse.

1941. aasta algusest kuulus Julius Fučík kommunistliku partei keskkomiteesse. Ta kirjutas lendlehti ning püüdis avaldada regulaarselt partei häälekandjat Rudé Právo. 24. aprillil 1942 vahistas Gestapo tema ja veel kuus inimest Prahas, arvatavasti juhuslikult politseireidi käigus. Ehkki Fučíkul oli relv, ta ei kasutanud seda. Juhtumi ainus ellujäänud tunnistaja Riva Friedová (Krieglová) väitis 1990. aastatel, et Fučíkul oli käsk ennast vangistamise vältimiseks maha lasta.[1]

"Reportaaž silmusega kaelas"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmalt hoiti Fučíkut Pankráci vanglas Prahas, kus teda ka küsitleti ja piinati. Sel ajal kirjutas Fučík sigaretipaberitele oma raamatu "Reportaaž silmusega kaelas" (tšehhi keeles "Reportáž psaná na oprátce"), mille kaastundlikud vangivalvurid Kolínský ja Hora välja smugeldasid. Raamat kirjeldab sündmusi vanglas Fučíku arreteerimisest saati ning on täis lootust paremale, kommunistlikule tulevikule. Hiljem on selle autentsuses kaheldud. Raamat avaldati tsenseeritult, jättes välja kohad, mis ei näidanud vastupanuliikumise liikmeid piisavalt kangelaslikena.

Kohtuistung ja hukkamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mais 1943 toodi Julius Fučík Saksamaale. Algul hoiti teda veidi üle kahe kuu Bautzenis ning seejärel Berliinis. 25. augustil 1943 süüdistati teda Berliini Volksgerichtshofis (rahvakohtus) riigireetmises seoses tema poliitilise tegevusega, kohtu eesistuja oli kurikuulus Roland Freisler. Fučík mõisteti surma koos Jaroslav Klecan, kellega koos ta oli ka arreteeritud. Fučík poodi kahe nädala pärast, 8. septembril 1943 Plötzensee vanglas Berliinis (sageli väidetakse ekslikult, et tal raiuti pea maha).

Pärast sõda otsis ja leidis tema naine Gusta Fučíková, kes oli samuti koonduslaagris, kõik Julius Fučíku vangipõlve aegsed kirjutised. Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei abiga toimetas ja avaldas ta need nime all "Reportaaž silmusega kaelas" 1947. aastal. Raamat oli edukas ja selle mõju kasvas, kui stalinistid Tšehhoslovakkias 1948. aastal võimu võtsid. See on tõlgitud vähemalt 90 keelde.

Fučík ideoloogilise sümbolina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei pidas Julius Fučíkut ja tema raamatut mugavateks propagandavahenditeks ning tegi neist ühed partei nähtavaimad sümbolid. Raamat oli koolides kohustuslik lugemine ning kümnendaks eluaastaks pidi iga õpilane kommunistlikus Tšehhoslovakkias tundma Fučíku elulugu. Temast sai kangelane, kelle portreed ehtisid poliitilisi meeleavaldusi. Gusta Fučíková pälvis parteihierarhias naisorganisatsiooni juhina kõrge positsiooni, mida hoidis aastakümneid.

Paljud kohad said nime Fučíku järgi, teiste seas suur lõbustuspark Prahas (Park kultury a oddechu Julia Fučíka – Julius Fučíku kultuuri- ja puhkepark), linnateater Jablonec nad Nisous (1945–1998), tehas Brnos (Elektrotechnické závody Julia Fučíka – Julius Fučíku elektrotehnikatehas), sõjaväeüksus ning lugematu hulk tänavaid ja väljakuid.

Tom Clancy 1986. aasta romaanis "Red Storm Rising", mis rääkis võimalikust sõjast Varssavi pakti maade ja NATO vahel, vallutasid Islandi Nõukogude merejalaväelased, kes maabusid transpordilaevalt "Julius Fučík".

Ümberhindamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui kommunistlik partei kaotas 1989. aasta Sametrevolutsiooniga Tšehhoslovakkias võimu, sattus Fučíkust loodud legend hoolika uurimise alla. Selgus, et mõned osad raamatust "Reportaaž silmusega kaelas" (umbes 2%) olid välja jäetud ning Gusta Fučíková oli teksti "puhastanud". Kerkisid kahtlused, kui palju infot Fučík piinajaile andis ning kas ta võis oma kaaslased reeta.

1995. aastal avaldati raamat kärbeteta. Koht, kus Fučík kirjeldas enda alistumist piinamisele, ilmus esmakordselt. Sellest võib lugeda, et ta andis enda vangistajatele valeinfot, päästes arvukalt Tšehhi vastupanuliikumise liikmeid natside käest. Seniste kärbete avaldamine oli poliitiliste muutuste loomulik tagajärg.

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles on Fučíku "Reportaaž silmusega kaelas" ilmunud kolmes väljaandes. Kohe pärast sõda, 1947. aastal avaldas Tartu kirjastus "Teaduslik Kirjandus" selle Aurora Semperi tõlkena vene keelest pealkirja all "Viimne raamat: kirjutatud Pankracis Gestapo vanglas 1943. aasta kevadel"; raamatul oli ka Gusta Fučíku eessõna. 1952. aasta väljaandes, mille kirjastas Eesti Riiklik Kirjastus Tallinnas, oli juba uus pealkiri: "Reportaaž silmusega kaelas". Raamatus seisis ka märkus "tõlkinud ja tšehhikeelse väljaandega ühtlustanud A. Semper". Kaane kujundas Felix Valdvere. Kolmas väljaanne ilmus 1967. aastal kirjastuses Eesti Raamat ning selle kaane kujundas Heldur Laretei.

1978. aastal lavastas Harri Karro Eesti Televisiooni Kirjandusteatris montaaži Julius Fučíku elust pealkirjaga "Ta oli 40-aastane". Etenduses mängisid Jaak Tamleht, Mari Lill, Robert Gutman, Endel Simmermann, Heiki Roots ja Ilmar Mikkor.[2]

Tsitaate[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Inimest tappa ei ole halvim, mida talle teha saab. Natsid olid spetsialistid mitte üksnes tapmises ja füüsilises piinamises, vaid ka inimeste alandamises ja alavääristamises, nende lootuste, eluga seotuse ja mõtlemisvõime hävitamises."
"Ma tahaksin, et inimesed teaksid: pole olemas nimetuid kangelasi. Nemadki olid inimesed, kel olid oma nimed, näod, igatsused ja lootused, ning sellepärast ei olnud neist vähimagi valu väiksem kui suurimal neist, kelle nime me teame. Ma tahaksin, et nad kõik jääksid teile alati lähedasteks, nagu tuttavad, sugulased või te ise."
"Inimesed, me armastasime teid – olge valvsad."

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reportaažid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Reportáže z buržoazní republiky, ilmus ajakirjades, raamatuna 1948
  • "V zemi, kde zítra již znamená včera, Nõukogude Liidust, 1932
  • "V zemi milované", Nõukogude Liidust, ilmus postuumselt 1949
  • "Reportáž psaná na oprátce" ("Notes from the Gallows), 1947, täistekst 1995, arvukalt trükke ja tõlkeid

Teatri- ja kirjanduskriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Milujeme svoji zem", 1948
  • "Stati o literatuře", 1951
  • "Božena Němcová bojující", "O Sabinově zradě", "Chůva" - avaldatud kogumikus "Tři studie", 1947

Ilukirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Pokolení před Petrem", autobiograafiline romaan, lõpetamata, 1939

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]