Jean-Bédel Bokassa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Kesk-Aafrika diktaatorist; kroonprintsi kohta vaata artiklit Jean-Bédel Bokassa (Kesk-Aafrika kroonprints).

Jean-Bédel Bokassa

Jean-Bédel Bokassa (22. veebruar 19213. november 1996) oli Kesk-Aafrika Vabariigi president 1. jaanuarist 1966 kuni 4. detsembrini 1976 ja 4. detsembrist 1976 kuni 20. septembrini 1979 keiser (Bokassa I).

Bokassa oli oma elu esimesel poolel sõjaväelane. Ta liitus Teise maailmasõja ajal Vaba Prantsusmaa sõjaliste jõududega. 1961. aastal sai ta kapteni auastme. 1964. aastal lahkus Bokassa Prantsuse armeest ning hakkas teenima Kesk-Aafrika Vabariigi relvajõududes.

1966. aasta 1. jaanuaril viis ta läbi sõjaväelise riigipöörde ning kuulutas ennast presidendiks. Aprillis 1969 toimus Bokassa vastu suunatud sõjaväelise riigipöörde katse, mis küll ebaõnnestus, ent andis Bokassale võimaluse peatada põhiseaduse kehtivus ja laiali saata parlament. Sellega sai temast Kesk-Aafrika Vabariigi ainuvalitseja. Märtsis 1972. aastal kuulutas ta end eluaegseks presidendiks. 1974 detsembris toimus teine tema vastu suunatud riigipööre, mis jällegi ebaõnnestus. Veebruaris 1976 tehti Bokassale atentaat. Sama aasta septembris saatis Bokassa valitsuse laiali ning lõi selle asemel Kesk-Aafrika Vabariigi Revolutsioonikomitee. 1976. aasta 4. detsembril sai vabariigist keisririik ning täpselt aasta hiljem krooniti ta ka keisriks. Bokassa kutsus enda kroonimisele enamiku maailma poliitilistest liidritest, sealhulgas paavsti; valdav enamik neist jäi tulemata. Diktaator ise soovis kroonimise läbi viia samas stiilis, nagu seda oli teinud Napoleon. Kroonimisel sõidutas teda kaarik kuue hobusega. Bokassa kroon, mis maksis 5 miljonit dollarit, oli üle puistatud kalliskividega. Kroonimispidustusteks kulutati üle 200 miljoni dollari. Samal ajal käis riigi majandus alla ning rahva elujärg oli muutunud väga viletsaks.

1979. aasta 17.–19. aprillil arreteeriti suur hulk kooliõpilasi, kes polnud nõus kandma uusi kalleid koolivorme. Üle saja kooliõpilase hukati. Bokassa võttis ise hukkamistest osa ning arvatakse, et ta isegi sõi hukatute liha. See sündmus keeras lääneriigid lõplikult Bokassa vastu. Endine president David Dacko küsis Bokassa-vastase riigipöörde läbiviimiseks toetust Prantsusmaalt. Prantsusmaa toetatud riigipööre viidi edukalt läbi 20. septembril 1979, kui Bokassa viibis visiidil Liibüas.

1980. aasta detsembris mõisteti ta tagaselja surma. Bokassa elas aastaid eksiilis Elevandiluurannikul ja Prantsusmaal, Pariisi lähedal, kus tal oli maavaldus. Kesk-Aafrika Vabariik esitas korduvalt nõudmisi Bokassa välja anda, kuid teda ei võetud kuulda. Eksimperaator naasis ootamatult 24. oktoobril 1986 kodumaale, lootes korrata Napoleoni tagasitulekut Elbalt, kuid juba samal päeval ta vangistati ning anti uuesti kohtu alla. Kohus mõistis Bokassa 12. juunil 1987. uuesti surma, kuid surmaotsust ei viidud täide ning see asendati 1988. veebruaris eluaegse vanglakaristusega, mida hiljem vähendati 20-aastaseks vanglakaristuseks. Ta vabanes vanglast 1. augustil 1993, kui Kesk Aafrika Vabariigi President André Kolingba andis oma ametiaja viimase otsusena armu kõigile vanglates kinnipeetavatele vangidele. Jean-Bédel Bokassa suri südameataki tagajärjel 3. novembril 1996. aastal. Tal oli elu jooksul 17 naist ja vähemalt 50 last.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]